Avaleht Kultuur A. H. Tammsaare 140. juubeliks
A. H. Tammsaare 140. juubeliks

A. H. Tammsaare 140. juubeliks

Anton Hansen Tammsaare
Foto: Estlit

Seoses meie armastatud rahvakirjaniku Anton Hansen Tammsaare 140 juubeliaastaga meenutagem ja väärtustagem pidulikult suure kirjamehe elutööd. Siinkohal tagasivaade ühele kirjaniku kodutalus toimunud suurüritusele aastate tagant, mille rahvuskultuuriline mõju kestab täna ja ka tulevikus.

2005. aasta soojal juulikuu pärastlõunal jõudsin autoga Järvamaale, Albu valda, Eesti rahvakirjaniku Anton Hansen Tammsaare lapsepõlveradadele. Pärast vasakpööret asfaltilt kruusateele tundsin ennast üle pika aja jälle maainimesena, kus tegelikult mu juured ongi. Igapäevaselt Tallinna elu ja töökohustustega rakkes olnud inimesena mõjus see manööver värskendavalt. Tänasin mõttes, et mu puhkuseaja päevadesse oli sobitunud Vargamäe vabaõhumuuseumi mastaapne kultuuriüritus. Mida lähemale sihtpunktile tüürisin mööda tolmlevat kruusateed, seda kindlamalt tunnetasin oma parketilt tõstetud jalgu juurtega Järvamaa rammusasse maasse kinnituvat.

„Tõe ja õiguse“ lehekülgedelt tuttavast soosillast vedrutavalt üle logistades mõtlesin:
„Seal ta ongi. Kohe olen kohal.“

Umbes nii, nagu räägivad epopöa peategelased siitsamast kohast vankriga kolistades oma loo alguses.
“Nemad sõitsid siis oma uude kodusse, mida hakkasid üles ehitama. Täna sõidetakse siia, kui Eesti kultuuri ühte võimsamasse tõmbekeskusesse.”

Fotod: Pixabay

Pikk sõidukitekolonn kulges aeglases venivas tempos, et sellest kutsuvast keskkonnast osa saada.

Rahvakirjaniku lapsepõlvetalu ümbritsevad laiad rohetavad lagendikud võõrustasid sel päikeselisel pärastlõunal Eesti maakeskuse mõttes suurt rahvamassi. Arvukad autod ja turistibussid seisid rividena, hulk inimesi toimetas sealsamas. Uksed ja pagasiruumid avanesid ja sulgusid. Mõned vahetasid rõivaid. Autost väljudes tervitas mind Kõrvemaa võluv loodus oma lõhnade ja häältega, kesk inimeste vilgast suhtlemist. Sulandusin hetkega sellesse armsasse atmosfääri, seades sammud Vargamäe talumuuseumi suunas, et enne etenduse algust Eesti kultuurimaastiku kultusobjektil rahulikult ringi vaadata ja vabas õhus keha kinnitada. Käisin läbi varasemast tuttava majapidamise, sest juba lapseeast peale olin aeg-ajalt seda keskust nautimas käinud, küll paarikesi, gruppidega ja külalistega võõrsilt. See on lihtsalt selline koht, millest ei saa üle ega ümber – meie talukultuuri- ja kirjandusloo pühapaik Eestimaa südames.

Toitlustamine toimis toredasti. Õues, õrnade soojade tuuleiilide, looduslõhnade ja ümbritsevate inimeste jutusumina seltsis tellisin müügikioskist omale supi ja karaski ning istusin pika puidust laua äärde, pikale puupingile. Samasugune laud, mille ääres istus kunagi ammu noor Tammsaare koos vanemate, õdede ja vendadega, süües, musitseerides ja lauldes üht pikka rahvalaulu saladusliku refrääniga „sink-sale proo“. Legendaarne ajaloohõnguline laul suurest üksikust tammest eemal välja peal, kes elanud sajandeid ja kogunud endasse ajastute tarkusi.

Istusin üksinda laua taga, sõin ja vaatasin ümbrust, kiirustamata ja maalilisse maastikku meeleliselt sisse elades. Üks tuntud Tallinna näitleja ja teatrimees kõndis lähedalt mööda, vaatas sõbralikult minu poole ja ütles: „Tervist“. Vastasin samaga, olles meeldivalt üllatunud, kuna isiklikus plaanis olime täiesti võõrad. See oli periood minu arengus, kus alahindasin eestlaste kokkuhoidmise ja vahetu heatahtliku kontakti võimet, jättes siiski erandina välja laulva revolutsiooni soojendava õppetunni. Hiljem, pärast näidendi lõppu seostasin seda omamehelikku pöördumist nagu peegelpildina „Tõe ja õiguse“ kangelaste erakordsete kokkuhoidmiste ja leppimistega, mis riugaste kõrval näitlejate poolt äärmise tundlikkusega välja mängiti.

Viis tundi kestev võimas vabaõhuetendus oli sügav elamus. Osatäitjatena astusid üles näitlejad Eesti erinevatest teatritest. Siin lõhnaval lagendikul mängiti tol jumalikul juulikuu õhtul filigraanselt välja kogu „Tõe ja õiguse“ olustik läbi kõigi viie osa. Publik istus pikkadel madalatel puupinkidel, mis paigutatud kahele poole looduslikku mängupinda ja paiknesid üksteise taga, tõustes ridade kaupa aste-astmelt kõrgemaks, et kõik hästi näeksid.

Pika elamusterohke vabaõhuetenduse vaheaegadel sai sirutada, liikuda, autost vajalikku võtta. Pooletunnised vaheajad võimaldasid ka korralikult toituda. Suurtel grillpannidel särisesid suurtes kogustes grillvorstid. Nende juurde sai leiba ja kõigile jagus papptopsikutes kohvi. Õhus hõljus selgelt tajutav ühtekuuluvustunne, mis justkui võimendus näidendi iga osaga. Osatäitjate rõivastus ja rekvisiidid olid kõrgtasemel. Meisterlikult imiteeriti ehtsaid rammunõudvaid talutöid ja füüsilisi vägikaikavedusid mitmes võtmes. Muljet avaldas ka „looduslaval“ liikuma sunnitud esimese Eesti Vabariigi aegne unikaalne automobiil, mis arvatavasti muuseumist välja aetud.

Möödusid tunnid Vargamäe kangete vanade ja noorte päevade ja aastate tuules ning vaheaegadel suupisteid ja kohvi pruukides. Teatrimaratoni lõpuks oli selge, mida tähendas üleaedsete kokkuhoidmiste näidete taustal see supisöömise aegne lahke tervitus tuntud isikult võõrale kaasmaalasele. Liigutav!

Mitmedki vaatajad pühkisid väsimatu aplausi plaginas vahepeal palgele valgunud silmavett, sest läbi mitmete ajastute kulgenud Eesti lugu kõnetas rahvast hingepõhjani. Ja sellele loole elasid kõik need tunnid kaasa sündmuspaiga vaatevälja ulatunud Tammsaare kodutalu vaikivad hooned, aiad, väravad ja rookatused. Küllap olid nemadki oma uhkes vaikimises liigutatud ja õnnelikud.

Õhtused õhuvoolud kandsid üle metsade ja aasade mõõdukat jahedust. Päike oli loojunud, nagu tahtnuks temagi liigutavast vaatemängust teenitud puhkusele minna.

Inimesed liikusid troppis tagasi oma autode ja busside juurde, et valmistuda ärasõiduks. Istusin oma masinasse, viivitades mootori käivitamisega ja häälestades end ümber minevikumaigulisest meditatsioonist olevikulainele. Kui olin valmis, keerasin süüdet ja sõitsin aeglaselt oma parkimiskohalt välja. Tohutu autode rivi eemaldus tasapisi Vargamäe talumuuseumist. Keskusest, kus sirgunud Eesti rahvale armastatud kirjamees, kes isegi kord omas ajas siitmailt samas suunas linna suundunud. Ka minul oli aeg võtta kurss tagasi Tallinna suunas. Saladuslikult kruusaselt soosillalt aeglaselt üle logistades meenus „Tõe ja õiguse“ üks valulikemaid motiive, kuidas noorem põlvkond ihkas siit iga hinna eest linna põgeneda, õnne, võimalusi ja kergemat põlve otsima. Täna oli jälle „minek“. Teatrihuvilistel, turistidel, kultuuritegelastel ja poliitikutel. Eemale siit. Ometi tundsin mina ja usutavasti kõik teised teelised, et need mahajäävad loodusmaastikud, metsad, tuuled, lõhnad ja linnulaulud köidavad läbi ajastute meie meeli ja jäävad tugeva magnetina enda rüppe tagasi tõmbama. Jäävad meid ikka juhtima siia taluõhustikku, milles kasvanud Anton Hansen Tammsaare on Eesti ajaloo sahiseva sule ja meisterliku sõnaseadega alatiseks meie hingemustritesse kudunud.

Foto: Puhkaeestis

Andre Tamm

Kommentaarid