Avaleht Kultuur Kultuuripeegel Ajalugu. Alice Cooper läheb põrgusse
Ajalugu. Alice Cooper läheb põrgusse

Ajalugu. Alice Cooper läheb põrgusse

Alice Cooper sai tänavu 70 aastat vanaks, kuid oli aeg, kui tundus, et ta seda päeva ei näe. Cooper läks enne 1978. aasta novembris ilmunud plaati „From The Inside“ alkoholiravile. Tema karjäär käis alla, kuigi temast oli saanud juba selline legend, et näiteks Johnny Rotten esitas Sex Pistolsisse saamiseks Cooperi hitti „School’s Out“.

Kui Cooperi sõbrad ja pere 1977. aasta ühel päeval ajalehe Arizona Republic avasid, nägid nad seal järgmist uudist: „Rokklaulja Alice Cooper on ühes New Yorgi sanatooriumis alkoholiravil. Isegi Cooperi pressiesindajale pole teada, kus täpselt.“ Kuulsusi ei ravitud sel ajal erahaiglates. Kongress oli 1970. aastal vastu võtnud alkoholiraviseaduse, kuid seda peeti vaeste vanurite ja kodutute jaoks. Betty Fordi kliinik avati 1982. aastal.

Sanatoorium Bloomingdale Roadil oli tänapäeva standarditega võrreldes primitiivse sisustusega. „Mind lukustati külma palatisse narkarite ja hulludega,“ kirjutab Cooper autobiograafias „Golf Monster“. Alkoholist võõrutati trenni ja söögiga ning leevendati vaigistitega. Ravi oli aga tõhus: kõigest kolme päevaga tundis Cooper end paremini kui mitme aasta jooksul.

Ta suhtles patsientidega, sest vaikimine oleks hulluks ajanud. Keegi ei teadnud, kes ta on. Kui keegi teadiski põhjuseid, oli neil piisavalt tegemist oma probleemidega. Ta lubati paariks päevaks välja, et filmida väike roll filmis „Sgt. Pepper’s Lonely Hearts Club Band“, kus mängisid Steve Martin, Aerosmith ja Bee Gees. Kui ravi oli kestnud kaks nädalat, kuulutati Cooper terveks ja küsiti, kas ta soovib lahkuda. Cooper keeldus.

Ta soovis jälgida patsiente ja kanda muljed plaadile. „From The Inside“ on Cooperi vaimuhaiglapäevik. Laulukirjutajad otsivad alati uusi teemasid ning muidugi olid paber ja pliiats kaasas Cooperil. Ta tähendas üles patsientide mõtteid, samuti arstide meetodeid keerukate patsientidega käitumisel.

Üks hull rääkis pidevalt oma koerast Veronicast, millest Cooper tegi loo „For Veronica’s Sake“. Vietnami sõja veteran Jackknife Johnny oli leidnud Vietnamist naise ja toonud koju, kus teda tabas väikelinnale omane rassisim. Lugu „Quiet Room“ räägib polsterdatud kongist, kuhu paigutati liiga energilised patsiendid.  Cooper istus seal vahel vabatahtlikult, et rahus kirjutada.

Cooper soovis plaati salvestada Elton Johni lugudekirjutaja Bernie Taupiniga, kes elas nüüd Los Angeleses ja oli ka alkoholismiga maadelnud. Taupin kutsus stuudiosse Johni koostööpartnerid: Dee Murray (bass), Davey Johnstone (kitarr), Kiki Dee (taustalaul). Cooperile tuli appi tema bändi kitarrist Dick Wagner, lisaks Steve Lukather ja Steve Porcaro (mõlemad Toto) ning produtsent David Foster (kes tänavu kihlus poole noorema Katharine McPheega).

Cooper oli sel ajal aga siiski nõrk, tal oli vähe tahtmist ja meelekindlust. Ta ehitas endale stuudios mikrofonijalgadest ja summutustekkidest telgi, millest tuli vastumeelselt välja ainult laulmiseks, laulis paar minutit ja puges siis kohe tagasi. Isegi tema sooloosi aitasid laulda taustalauljad, kes seejärel kohe kustutati. „Ma olen kindel, et ta meenutab selleaegseid plaate õudusega,“ arvab Howard Kaylan, ansambli Turtles liider ja Cooperi taustalaulja.

Cooper kujundas plaate jõulukalendritena. „From The Inside’i“ tagakaanepildi uksed avanevad ja lahti käib ka plaadi seesmise pildi üks uks, mille taga peitub taas vanameister. Singel „How You Gonna See Me Now“ läks Ameerikas 12. kohale, plaati aga väga jõulukottidesse ei pandud ja see piirdus 60. kohaga. Cooper asus taas jooma ega mäleta järgmist kolme aastat. „From The Inside’i“ laule esitab ta kontsertidel haruharva.

Konstantin Kuningas