Avaleht Kultuur Kultuuriajalugu Ajalugu. „Emmanuelle“
Ajalugu. „Emmanuelle“

Ajalugu. „Emmanuelle“

7. novembril suri Prantsuse helilooja Francis Lai. Surmast teatas kultuuriminister isiklikult. Lai võitis filmi „Love Story“ muusika eest Oscari, tema meeldejäävamad tööd on eestlaste jaoks aga „Mees ja naine“ („Un homme et une femme“, 1966) ja „Emmanuelle 2“ (1975). Kui „Emmanuelle’i“ Soome TV-s näidati, ei maganud Tallinnas keegi.

20-aastane hollandlanna Sylvia Kristel oli enne „Emmanuelle’i“ (1974) teinud paar edutut filmi. Siis pakuti „Emmanuelle’i“. Film on ebatavaline, väga erootiline, kuid mitte vulgaarne, öeldi. See oli lavastaja Just Jaeckini esimene film, kuid ta oli juba tuntud moefotograaf. Produtsent tahtis, et sellest saaks esimene kuulus erootiline film. „Last Tango In Paris“ oli andnud aimu, et huvi on. „Emmanuelle“ põhines Emmanuelle Arsani pornograafilisel romaanil, mis ilmus vaikselt 1959. aastal ja laiemalt 1967. aastal. Selgus, et Arsan on ühe diplomaadi naine ja räägiti, et raamatu olevat tegelikult kirjutanud diplomaat ise.

Ükski Prantsuse näitlejatar ei tahtnud „Emmanuelle’is“ mängida. Kristelit hoiatati, et kui ta tahab rolli saada, peab ta enne end paljaks võtma. Vähemalt ülakeha. Kristel läks kohale ja vastas filmitegijate küsimustele. Jah, ta on varem filmides mänginud ja tahab saada kutseliseks näitlejaks. Jah, talle meeldib Prantsusmaa ja reisida ka. Jah, ta oskab ratsutada ja mitut keelt. Jah kõigele. Siis nägid filmitegijad Kristeli rindu ja küsimused lõppesid.

Möödus kaks kuud. Jaeckin näitas stsenaristile näitlejakandidaate. Stsenarist Jean-Louis Richard, kes töötas tihti Francois Truffaut’ga, osutas Kristelile: see. („Meeskond oli kvaliteetne. Operaator oli Robert Fraisse, kes esitati hiljem filmi „Armuke“ („L’amant“) eest Oscarile,“ kirjutab Kristel.) Vaja oli veel ema õnnistust. Proua Kristel nõustus, kuid ütles tütrele, et vaadata ta seda ei kavatse. „Ma vihkan penetratsiooni,“ oli ema öelnud kunagi oma seksielu kohta ja Sylvia mäletas neid sõnu.

Mitmekuulised võtted toimusid Tais. „See polnud töö, vaid puhkus,“ kirjutab Kristel autobiograafias. Tai oli siis teistsugune, puutumata. Võtetele tuli kaasa Kristeli kallim Hugo Claus. Arsan Kristeliga kohtuda ei soovinud. Tema arvates polnud Kristel peategelase moodi. Arsani sõnul poleks Emmanuelle kallimat võtetele kaasa toonud, vaid neelanud nümfomaanina kogu võttemeeskonna. Hugo peenis oli aga sõbralik ja põhjus, miks mulle penetratsioon meeldis, meenutab Kristel.

Enne esimest võtet värises ta nagu haavaleht. See oli stseen, kus võõras mees seksib temaga lennukitualetis. „Sa võiks veidi liigutada ka. Sa oled nagu surnud kala,“ ütles Hugo pärast. Ja olengi siis, pole teie asi, mõtles Kristel. Ära muretse nii palju muude asjade pärast, su tekstile loetakse niikuinii stuudios prantsuse keeles hääl peale, ütles Jaeckin. See ei teinud asja paremaks.

Kaks tundi seksivõtteid Daniel Sarkyga, Emmanuelle’i abikaasaga, oli Kristeli jaoks nii groteskne, et ta puhkes naerma. Sarky närveeris ja higistas. Tema naine oli stseenist algul üllatunud, hiljem muutus aga kannatamatuks. Kui see lõppes, ohkas ta kergendatult ja lahkus võtetelt. Filmi eelarve oli piiratud ja muidu kasutati tihti esimest võtet.

Kätte jõudis masturbeerimisstseen. Päev varem oli Kristel vaadanud stseeni, kus kaks naist teineteist masturbeerisid. Kohalikud naised, klubitantsijad. Kristel palus sigaretti. Kellelgi ei olnud. Ulatati pläru. Kui suits oli suitsetatud, selgus, et tegemist oli marihuaanaga. Võte lükati järgmisse päeva, kuid Kristel hõljus endiselt kerges pilves. Filmi läbivaatusel Inglismaal hakkas ta selle stseeni peale naerma.

Kristel vihkas vägistamisstseeni, kuigi partner oli kaunis kohalik mees, kes võeti rolli täiusliku keha pärast (ja kuna ta oli odav). Kristelile tundus, et mees ei mõista stseeni. Ta noogutas, kuid tema silmad olid tühjad. Kristelil oli jalas kaks paari aluspesu. Vägistaja higistas tema kohal. Teised kaks meest hoidsid Emmanuelle’i kinni. „Vägistaja rebib mu püksid jalast ja surub kõvastunud peenise vastu mu keha,“ kirjutab Kristel. Ta karjub, ta ei saa hingata. Ta keeldus stseeni sel päeval uuesti filmimast ja soovis tõlki, kes selgitaks lihtsameelsele näitlejale, et tegemist on filmiga, mitte päris eluga.

Kriitikud ja publik tõid hiljem välja hoopis lesbistseene. Erootilisi stseene kogunes lõpuks nii palju, et Kristel harjus nendega. Kultuuriminister pidas aga filmi siiski liiga vägivaldseks ega soovinud seda kinno lasta. Siis president Pompidou suri ja uus valitsus lubas „Emmanuelle’i“ kinno. Skandaal tekitas pikad järjekorrad. Elevil ja uudishimulik rahvas, kellele oli keelatud eksootikat, vabadust, põgenemist, seksi. Reisibürood reklaamisid Prantsusmaad riigina, kus näidatakse „Emmanuelle’i“. Filmi käis lõpuks vaatamas ligi 9 miljonit prantslast ning see oli triumf kõikjal Euroopas, Ameerikas ja Jaapanis.

Konstantin Kuningas