Avaleht Intervjuu EKSKLUSIIVINTERVJUU! Fotograaf Merike Kens: Näen ka halvas head
EKSKLUSIIVINTERVJUU! Fotograaf Merike Kens: Näen ka halvas head

EKSKLUSIIVINTERVJUU! Fotograaf Merike Kens: Näen ka halvas head

Merike KensKohtusime fotograaf Merike Kensiga Swissotel’i lobby-baaris. Tulin vähiravifondi Kingitud Elu heategevuskonverentsi lõunapausi ajal, mis toimus samas hotellis, alla, et saada temaga lähemalt tuttavaks ning vestelda tööst ja elust.

Võtsime kohad sisse kaheses lauas, istudes teineteise vastu, tutvusime naeratuse saatel ja alustasimegi vestlust. Mind üllatas, et see hakkas esimesest hetkest sujuma nagu vana hea tuttavaga – sõbralikult, lahtiste kaartidega ja ikka see sama siiras naeratus suul.

Lisaks fotograafiale jõudsime peatuda teemadel maailmast, elust, negatiivsetest inimestest, nende ellusuhtumisest ja kui halvavalt see tegelikult ümbritsevaid inimesi mõjutab.

Sai sõnadetagi selgeks, et Merikese näol on tegemist inimesega, kes on täiesti teadlikult valinud tee olemaks parem, jõudmaks rohkem ja kaugemale – just selline daam on fotograaf Merike Kens.

Merike, kuidas sai sinust fotograaf ning millal tundsid, et just see sulle sobib?

Hmm, fotograaf sai minust siis, kui tundsin end sellel alal juba kindlalt. Alguses oli see ametinimetus minu jaoks täiesti võõras – mina ja fotograaf? Lihtsalt jäädvustasin kirglikult seda, mis meeldis ja mida märkasin ning ajapikku, kui inimesed hakkasid mind fotograafiks kutsuma, tundsin, et olen tõesti fotograaf ja see on minu koht. Varem sellele nii väga ei mõelnudki, lihtsalt tegelesin asjaga, mis pakkus rahulolu ja rõõmu.

Mis sa arvad, millised omadused annavad eelduse olemaks hea fotograaf?

Tehnika tundmine, kunstimeel ja -tunnetus, loov mõtlemine ja ka oskus klienti kuulata. Lisaks tuleb kasuks praktika käigus enese vigade tunnistamine ja kasvamine läbi nende.

Millised tööd sind ennast kõige enam kõnetavad?

Mind sütitavad 35+ naised, kes on kaotanud eneseusu ning ei näe endas muud, kui vaid roostes ja rikkis köögikombaini. Sellest hetkest, kui on ühendust võetud ja ääri-veeri uuritud sessiooni kohta, on see minu jaoks väljakutse ning pärast individuaalset kohtumist on juba mõni kruvi kombainil vahetatud. Tegelikult on oluline ennast kõrvalt kuulata-vaadata, sest siis on võimalus näha ennast reaalselt. On olnud palju kordi, kus küsivalt mõtlematus siiruses imestatakse: “Oh, kuram, see n a i n e olen ju mina?“ Kliendi silmis sära ja näos naeru näha on mu töös suurt rahulolu pakkuv lisaks veel kõigele muule. Sellistel hetkedel jooksevad sipelgad naha all ringi, sest olen väga tundeline.

Paistad olevat oma hoiakult äärmiselt positiivne. Oled sa alati selline olnud või kasvasid selliseks ajaga? Milline mõju on sel hoiakul su tööle?

Tead, seda peaksid küsima inimeste käest, kes minuga on pool elu kokku puutunud. Ja kui elu jooksul peaks inimene muutuma selliseks, mis on tema ümber, siis mind on elu peksnud korralikult viimased aastad ja ilmselt peaksin olema praegu apaatselt liikuv laip, kellel pole mingit elu mõtet. Tänu sellele võin jah julgelt väita, et olen loomu poolest hea ja rõõmsameelne, sest näen ka halvas head ja mulle meeldib naeratada ning rõõmu tunda. Päris lillelaps ma muidugi ei ole, kes reaalset elu ei tunneta. Eks ole olnud ka minu elus hetki, mil ma pole olnud endale kõige parem kaaslane, kuid olen arenemisvõimeline ja neist hetkedest välja tulnud, sest unustan ruttu halva ja samuti mulle mitte loomuliku oleku. Kui ma selline ei oleks nagu olen, siis põleksin kiirelt läbi ka tööalaselt ning oleksin endaga vastuolus.
Kui mõjust tööle rääkida, siis negatiivse inimese juurde ei tuleks ka kliendid – viiksin nad pingesse viie sekundiga. Seepärast on mu elu chill ja seda on ka töine õhkkond, mis on mulle igati rahulolu pakkunud.

Milline on su tehtud töö, mida ise kõige enam armastad?

Sellel on palju loomulikku ilu läbi elu – kujutatud on õrnemat sugu vanuses 10-100 eluaastat. Kõik nad kannavad valget, mis on õrnuse, puhtuse, helluse ja naiselikkuse sümbol. Pildilt tuleb välja õrn tuul ja päikesepaitus. Sellest tuleb näitus.
Muide, pildil on veel ruumi, nii et kõik naised, kes soovivad oma ellu põnevust, võtku aga lahkesti ühendust! Kavatsen sel suvel töö valmis saada.

Kas järjekorrad su juurde on pikad ja kust kohast üldse võiks sinu kohta leida rohkem infot?

Inimeste jaoks on mul aega alati olnud ja öeldakse, et hea asja nimel tasub oodata ka, seega nii võttes ei ole järjekorrad kunagi pikad. Tänapäeva tempos ette planeeriv inimene arvestab oma aega ja broneerib aegsasti kokkusaamise minu kalendris.

Infot leiab Facebook’ist nime alt fotograaf Merike Kens/Sydamest Sydamesse ja veebiaadressilt: www.sydamesse.ee. Viimastel aastatel olen ka blogi pidanud, kust saab noppida omale vajalikku ning peagi valmib nimeline koduleht.

Juba sel laupäeval, kell 20.30, tuleb Tallinna Televisiooni eetrisse selle aasta esimene saade “Kas tohib?”, kus särav saatejuht Kristiina Võsu intervjueerib Merikest.

Usutles Monika Kuzmina

Kommentaarid