Avaleht Kultuur Kultuuriajalugu Elektriline kirikumuusika
Elektriline kirikumuusika

Elektriline kirikumuusika

Võib ju olla, et Romanthony nimi teile kohe midagi ei ütle. Kui aga mainida, et just tema laulab Daft Punki laulu „One More Time“, mis läks 2000. aastal Suurbritannias 2. kohale, saab ehk pilt selgemaks. Romanthony salapärasest surmast sai just viis aaastat. Tasapisi on hakanud selguma, mis juhtus.

Romanthony õige nimi oli Anthony Moore ja sündis ta 1967. aastal New Jerseys. Housemuusikaga hakkas ta tegelema 1991. aastal. Nokitses peamiselt singleid. Romanthony oli deregulaator, tema house oli stratofunk ja post-soul esteetika. Elektriline religioon. Maskid pandi ette.

Kui ilmus album „R. Hide In Plain Site“, kaasnes sellega omajagu meediamüra, rõõmustati, et Romanthony on teinud lõpuks albumi, aga see oli selline tsimtsumplaat ja Romanthony pärast seda rohkem plaate ei teinud. Tema visiitkaart on ikkagi singlikogumik „Romanworld“, mitte ainult üks parimaid hausiplaate, vaid üks parimaid plaate üldse.

Romanthony oli salapärane tegelane, kes keeldus aastaid intervjuudest. Levitaja suhtles temaga faksi teel. Esimese intervjuu andis ta 1997. aastal Muziki ajakirjanikule Kevin McKayle, kes asutas seepeale kohe plaadifirma Glasgow Underground. Romanthony alguse lood olid lihvimata. Muzikis rääkis ta, et kõige tähtsam on vokaal. Meediumiks valis sametihäälne Romanthony house’i, kuid kasutas elemente rokist gospelini.

Elektrisinises palas „The Wanderer“ laulab Romanthony: „Jezebel came to me… Made me leave my wife, my home, my child and family.“ McKay uuris, kas lugu on autobiograafiline. Romanthony hakkas keerutama. Armastus on hommikuudu, mis haihtub esimese päevavalgusega. Mehed vajavad naisi palju rohkem kui naised mehi ja sellepärast ka põlgavad neid. Romanthony ehitas südame ümber kindluse ja andis inimestele müüril pildi, kellele tõrva kallata. Hiljem selgus, et naine ja lapsed Romanthonyl tõesti kunagi olid.

Kui Romanthony Glasgow Undergroundiga lepingu sõlmis, teatas ta, et tema lugusid remiksida ei tohi, isegi mitte Masters At Worki-sugused kuulsused. McKayle andis ta lugusid algul kassetil, sest kartis piraatlust. Vahel saatis lugusid, kus olid kohad puudu. McKay küsis, kas saaks need kohad. Selgus, et Romanthony kontrollis, kas McKay paneb tähele. Ajapikku Romanthony ja McKay töösuhe paranes.

McKay kohtas Romanthonyt esmakordselt 2000. aastal, kui rütmimanipulaator tuli albumi reklaamiks Suurbritanniasse kontserte andma. Ta esines laivbändiga ja publik ei mõistnud, kuidas saab nii hausilugusid esitada.

Kui „One More Time“ plahvatas, ei pidanud Romanthony enam tööd tegema. Daft Punki poisid olid logistikavisionäärid, nad teadsid, kuidas saab ühest punktist teise. „One More Time“ oli värviline magnetväli ja Romanthony soul rider. Ta leidis end tähelaevast, mis viis ta ka Grammydele ja teenistus kasvas kümnetelt tuhandetelt dollaritelt aastas sadadele tuhandetele. Daft Punki süüdistati siis Eddie Johnsi sämplimises ja Romanthony teenistus kuivas jälle kokku.

McKay pakkus Romanthony järgmist plaati mitmele firmale. Keegi polnud huvitatud. McKay otsustas väljastada Romanthony vanadest lugudest remikse. Romanthony oli algul vastu, kuid nõustus siis. Romanthony kuulas ka moodsamat tantsumuusikat. Ta rääkis McKayle, et Tiësto plaadil on mõned väga head kompositsioonid.

Tervisega oli Romanthonyl probleeme juba mitu kuud enne surma. Ta peatus sõbra juures Texases, kus sai neeruasendusravi. McKay kuulis Romanthony surmast puhkusel viibides.

Konstantin Kuningas

Kommentaarid