Hoolida üksteisest ei ole keeruline!
Meie kõrval elab hulk inimesi, kes suitsuandurit vajalikuks ei pea. Elude suhtes ükskõikseid ei aita isegi päästjate kinnitatud suitsuandur laes, mis võetakse sealt alla, kui peaks „närvidele“ hakkama käima. Samasugune suhtumine on neil ka paljude muude asjade suhtes ning see on tõsine ohumärk.
Päästeamet on tulekahjudes hukkunute põhjal loonud profiili, kes ja milliste elukommetega õnnetustesse satuvad. Kes ta siis on? Mees, vanuses 40+, pensionär või töötu, suitsetab kodus voodis või tugitoolis ning tal puudub suitsuandur. Hukkumise hetkel oli alkoholijoobes, tavaliselt tugevas joobes. Üsna tugeva paralleeli saab tõmmata ka toetuste maksmise, pensionipäevade ja tulekahjude vahele. Kui vaadata jälle statistikat, siis saab öelda, et inimesed surevad oma elukohtades kuu esimesel kümnel päeval. Just sellel ajavahemikul makstakse välja aga sotsiaaltoetusi ning pensioneid.
Kui vaadata tänavuste õnnetuste põhjal loodud profiili, siis selliseid potentsiaalseid ohvreid on meie ümber kõikjal ja me kohtume nendega päevast päeva. Loomulikult ei saa öelda, et nad kõik kujutavad endast reaalset ohtu, kuid tähelepanu tuleks neile pöörata küll.
Teatud staadiumis on allakäigutrepile jõudnud inimestele kahjuks peaaegu võimatu midagi selgeks teha ja nii jääbki oht püsima. Aga mida siis teha, et meie saaksime ohutult elada? Mida me ise saame ära teha, et endast ja enda ümber elavatest inimestest hoolida? Rääkides tulekahjudest, siis kõige lihtsam viis on alustada sellest, et paigaldada oma kodudesse suitsuandurid. Andur annab meile algavast põlengust kõige esimesena teada ja nii on sul ja ka päästjatel võimalus juhtuma hakkavale õnnetusele kiiresti reageerida. Varajases staadiumis avastatud kahjutulega on päästjatel kergem võidelda ning punase kuke põhjustatud kahjud on väiksemad. Kui andur juba on olemas, tuleb seda kindlasti kord kuus kontrollida, kas ta ikka töötab ja puhastada seda aega ajalt tolmust. Kui ka see on teil tehtud, siis vaadake üle oma vanavanemate, tädide-onude kodud. Kas neil on seal ikka ohutu? Kas ohust teavitamine õigeaegne? Paha ei tee ka see, kui annate päästeametile või kohalikule omavalitsusele teada naabrinaisest või –mehest, kes küll püüab kuidagi ise hakkama saada, kuid näha on, et mitte just kõige paremini. Kindlasti ei tohi ilmselgeid ohumärke – napsitamine ja toas suitsetamine, katkised küttekolded, anduri puudumine – ignoreerida. Ohust teatamine ei ole kindlasti pealekaebamine, vaid hoopiski abistamine, hoolimine.
Kelle kodud suitsuanduriga varustatud, võivad olla kindlad, et nende rahulik ööuni on valvatud. Hoolime endast ja oma lähedastest, see ei ole keeruline ning ei nõua alati suuri väljaminekuid. Märkame ja anname sellest ka teada, kui keegi vajab abi. Me oleme ühiskonnana täpselt nii nõrgad, kui on meie kõige nõrgem liige.
Teeme igaühe kaasabil Eesti turvaliseks!
Tuleohutuskontrolli büroo Lääne päästekeskus
