INTERVJUU! Muusik Helen Adamson avab oma loomingus enda elu
Kui möödunud aastale iseloomulikku värvitooni otsida, siis muusik Helen Adamson pakub selleks välja kollase. Möödunud aasta suursündmuseks muusikaelus oli Heleni jaoks debüütalbumi väljaandmine. Paljudele läks südamesse tema laul, mis loodud protestiks koolikiusamise vastu.
Heategevuse edendajana suunab Helen Adamson oma hoolivuse ja abivalmiduse eriti kassidele. Ka tema enda kohta sobib ütlus „kass, kes kõnnib omapead“, mis tähendab soovi võimalikult iseseisvalt elus toime tulla ja oma loomingulist teed ennekõike ise korraldada. Heade ja tarkade inimeste nõu võtab aga Helen ikka tänulikult vastu.
Kasutate artistinime Hylene, seega kohe tekib küsimus, kuidas meeldiks Teile pöördumine antud situatsioonis – Helen Adamson või Hylene?
Artisti Hylene ei eksisteeri enam aastast 2006 või 2007, kui olin 20-aastane. Tegemist oli plaadifirma projektiga, tänu millele sain teha esimesi samme muusikamaastikul. Kindlasti ei ole isegi võimalik võrrelda artisti Hylene minuga, erinen igas mõttes. Muusika, mida armastan ja viljelen, kirjutan ise, esinen eranditult ainult live’s, olen iseenda manager ja kõiges muuski olen vastutav isiklikult. Hetkel saan ainult nõnda olla õnnelik ja nautida muusika tegemist, sest ma ei suudaks laulda neid laule, mida ise ei naudi.
Kui iseloomustaksite oma elukäiku värvitoonide kaudu, siis milline on selles olnud valdav ning millise tooni kaudu iseloomustaksite käesolevat aastat?
Kindlasti positiivsed ja erksad värvid ning esimesena tuleb pähe kollane.
Plaanite peatselt välja anda uue kogumiku. Kuidas selle unistuse püüdlustel töö edeneb ja mitme uue looga kuulajaid rõõmustate?
Debüütalbum ilmus 27. oktoobril ning sisaldab kokku 10 laulu, mis on kirjutatud koos minu produtsent Robert Stanley Montesega. Selleks, et album lettidele jõuaks, kulus aega poolteist aastat ning tagasi vaadates oli tegemist ääretult põneva ja huvitava perioodiga, mis oli mitmes mõttes ka väga keeruline. Seda võiks võrrelda justkui ellujäämiskursususega. Kuna tegelesin ise albsoluutselt kõigega, alustades lugude kirjutamisest kuni kõiksuguste organisatoorsete küsimusteni välja, siis närvipinge ning vastutus olid suured. Lisaks neile 10-le loole leiab debüütalbumilt 2 remix’i.
Millised mõtted ja tunded on peamiselt Teie lugudesse põimitud ja millist sõnumit nende kaudu soovite edasi anda?
Kõik lood on minu jaoks väga isiklikud ning avan enda elu. Võib isegi öelda, et teen seda kõikidest erinevatest aspektidest. Iga lugu kannab endas erinevat sõnumit, rääkides muuhulgas ka rasketest hetkedest, masendusest ning sellest, mida siis tunnen. Teised lood seevastu on sellest, kuidas ma rasketest hetkedest üle saan ja elust rõõmu tunnen. Olen emotsionaalne inimene ning loomingus kajastub selgesti kogu minu emotsioonide ja tunnete palett.
Kas Teie jaoks on oluline, et saaksite ise lugude loomises osaleda, neid ise kirjutada või usaldate selle protsessi ka teistele?
Oma albumi puhul kirjutasin kõik lood siiski ise produtsendi abiga. Kindlasti ma ei välista, et võiksin laulda ka kellegi teise loodud lugusid, aga minusse oli kogunenud liialt palju tundeid, mida ma ei olnud saanud endast välja ning kirjutasin need muusikasse. Muusika on minu jaoks teraapilise toimega ning aitab üle saada ka raskematest kogemustest. Pärast albumi avaldamist oli minu jaoks väga raske naasta tavarütmi, sest olin poolteist aastat teinud tööd enda elu suurima projektiga ning pikka aega oli mu graafik nõnda tihe, et päevad olid planeeritud tund-tunni haaval, mis aga tähendas, et kui plaadiesitluskontserdid olid läbi, oli mul ühtäkki aega ning emotsionaalselt oli keeruline sellega toime tulla. Siis asusingi avastama uusi artiste ja uut loomingut, sest vahepeal ma ei suutnud absoluutselt muusikat kuulata. Kuna olin pidevalt stuudios laulmas, kirjutamas, igapäevaselt hääleseades, siis ei olnud enam võimeline kellegi teise loomingut vastu võtma. Nüüd olen taas erinevast muusikast läbiimbunud ning vaikselt hakanud ka uute lugude sõnu kirjutama. Teiste looming on ääretult inspireeriv.
Kui loominguga tegelete, siis kas enne sünnib tekst või hoopis viis?
Tavaliselt sünnib minu peas viis just olemasolevale harmooniale. Plaadi kirjutamisel valisime produtsendiga välja erinevaid lugude põhjasid ehk harmooniaid, mis mind kõnetasid ning nendega oli lihtne edasi töötada. Teadsin juba, missuguseid tundeid need minus tekitavad ning seejärel tuli juba viis. Viisi ma tavaliselt ei salvestanud, kui see oli meeldejääv. Seega ei unustanud ma seda ära ning kirjutasin esialgsed sõnad, mida produtsendiga koos muutsime.
Kas Teie musikaalsuse ja laulda soovimise tagant on põhjust otsida ka pärilikku soodumust? On Teie suguvõsas teisigi musikaalseid inimesi?
Minu ema ja isa olid mõlemad nooruspõlves bändis, ema oli laulja ning isa laulis ja mängis basskitarri, sealt minu huvi laulmise ja muusika vastu ka tekkis. Mäletan, et emal oli tumesinine kaustik, millesse olid kirjutatud laulusõnad ning mäletan, et kui ma lugeda veel ei osanud, palusin emal endale öelda pealkirju ning mõtlesin nende alusel välja oma sõnad ja viisi.
Ei ole raske ülal hoida positiivset meelt, kui elus läheb kõik hästi ja plaanipäraselt. Mida teete siis, kui kõik ei lähe parasjagu nii nagu oleks soovinud ja meel kipub raskeks? Kuidas neist olukordadest välja tulete?
Elus on olnud väga palju asju, mis ei lähe plaanipäraselt või nii nagu oleksin lootnud või soovinud. Olen endale kasvatanud paksu naha ja kindla meele, et suudaksin ebaõnnestumiste või tõrgete korral hoida pea püsti ja sihi silme ees. Püüan mitte kurta ja viriseda ning mu raskeid hetki näevad tõesti ainult kõige lähedasemad. Kindlat retsepti seesugustest olukordadest väljatulemiseks mul ei ole, aga kindlasti on olukordi, mil aitab muusika. Olen näiteks päevade kaupa õhtuti koju jõudes pannud klapid pähe ja kuulanud muusikat ning ennast kõigest muust välja lülitanud, mis on aidanud mind raskematest hetkedest üle. Mõnikord aitab, kui räägin lähedastega, kes jõudu annavad ning usun ütlusesse, et hommik on õhtust targem. Tihti kipuvad mured olema järgmisel päeval tunduvalt väiksemad. Usun, et suur roll keerulistest hetkedest üle saamisel on positiivsel mõtteviisil, kuigi seda on hea öelda, sest ega ma ka ise ei suuda alati jääda kõiges positiivseks, olgugi et püüan. Oluline on kinnitada endale, et kõik juhtub põhjusega ning sihikindlus on kõige tugevam relv.
Olete varemgi rõhutanud, et loodate esmajoones iseendale. Miks see nii on kujunenud?
Ma ei ole kunagi elus midagi kergelt saanud ja olen alati kõige nimel pidanud tööd tegema, kasvõi see, et kui lapsepõlves tahtsin taskuraha või midagi osta, siis pidin selleks tööl käima. Oma esimesed taskurahad teenisin, kui olin 5-6-aastane, käies emaga ja õega suviti mustikal. Sellest ajast kuni teismeeani välja ei möödunud ilmselt ühtegi suve, kui ma mustikate korjamisega raha poleks teeninud. Meil olid alati rahalised raskused ning see oli täiesti tavaline, et ka lapsed teevad tööd. Sama oli ju ka minu sõbrannade peredes. Tööle läksin samuti keskkooli kõrvalt ning alustasin siis juba ka iseseisvat elu. Loomulikult aitavad ja toetavad mind minu lähedased emotsionaalselt väga palju, aga materiaalselt pole ma kunagi kelleltki tuge saanud ja selles osas loodan tõesti ainult iseendale. Samas ei oleks ma iial saanud välja anda sellist albumit, millest juba aastaid unistasin, kui kõrval poleks olnud niivõrd professionaalseid tegijaid, nende nõu, tuge, arvamust ja teadmisi. Usaldan alati kogenenumaid, targemaid ja andekaid inimesi, kuid tean, et vastutav olen siiski ise, sest lisaks emotsionaalsele vastutusele tähendab see ka väga suurt materiaalselt vastustust ning riski. Ma ei kujutaks ette, et näiteks annaksin kellelegi täieliku otsustusõiguse minu eluga seotud asjades, aga eks ma olen väikestviisi kontrollifriik. Nii tean, et olen andnud kõiges maksimaalse panuse ning kui midagi ei õnnestu, on see juba minu võimusest väljas.
Tänapäeva ühiskonnas võib põrkuda ohtrasti negatiivsega, mis põhjustab nii vaimset kui füüsilist valu. Miks Teie otsustasite ette võtta võitluse koolivägivalla vastu?
Kahjuks on negatiivsust tõesti palju, aga iga positiivne panus on juba samm parema ühiskonna poole. Kui mitte keegi ei panustaks paremasse tulevikku, siis valitseks maailmas varsti kaos. Kuna olen ise koolikiusamisega algklassides kokku puutunud, siis plaati kirjutades põrkusin nende lahendamata tunnetega ning kirjutasin laulu sisuliselt enda kogemustest. Tänu sellele mõistsin, et ainult muusikaga ei saa piisavalt ära teha ning jõudsin selleni, et leidsin enda kõrvale teised vabatahtlikud, kellega alustasime loengusarjade andmist koolides, mida sel aastal andsime kokku 1500-le lapsele. Kuna loengutesari osutus väga menukaks, siis oleme kõik otsustanud jätkata sellega ka 2015. aastal ning loodetavasti jõuame siis juba 5000-6000 lapseni.
Millist tagasisidet on toonud Teie koolikiusamise vastu suunatud video?
Olen saanud ääretult palju positiivset tagasisidet, paljud lapsed on mulle kirjutanud, et videot vaadates said nad tuge, sest nägid, et ei ole oma murega üksi. Või näiteks on lapsevanemad mulle kirjutanud, et on videot näidanud oma koolieelikule ning selle põhjal selgitanud, kuidas käituda ei tohi. “Sing it” video on minu jaoks igati täitnud oma eesmärgi, sest on olnud toeks lastele ja aidanud teadvustada laiemaltki koolikiusamise probleemi.
Kas see vastab tõele, et astute välja ka loomade kaitseks? Kas peate end päris aktivistiks või milles see täpsemalt väljendub?
Olen terve elu olnud kassiarmastaja ning kohe, kui sain esimese töö, hakkasin mittetulundusühingutele annetama, et tagada kodututele kassidele parem elu. Seejärel avanes võimalus mõnda aega olla kassidele hoiukoduks ning kuigi ma hetkel hoiukodu pakkuda ei saa, olen endiselt olemas. Kui peaks olema hädaolukord, saan mõne päeva enda juures kiisusid majutada või pakkuda abi transpordiga. Tulevikus loodan end veelgi enam kasside abistamisega siduda ning loomulikult tahaksin sellesse panustada, et loomade väärkohtlemise eest oleksid karmimad karistused. Hetkel teen nii palju kui võimalik annetuste kaudu ja mittetulundusühingute jõukohase abistamise näol.
Kui Teile antaks ette kass ja tiiger, siis kummale arvate end kõige enam sarnanevat?
Olen kindlasti segu mõlemast. Mul on kassile omaseid omadusi, näiteks isepäisus ja iseseisvus. Tiiger sümboliseerib võimu, kirge ja uljust ning neid on ka minus omajagu.
Olete lõpetanud kõrgkooli ja töötate personalijuhina. Kas töö ja haridus on üksühele? Kas armastate oma tööd, kui pikalt sellega juba seotud olete ja kuidas Teil muidu üldse igapäevatöös läheb?
Lõpetasin ülikooli personalijuhtimise erialal, kellena ei ole ma kunagi töötanud. Antud haridustee valisin, kuna olin sel ajal ühe suure ettevõtte jaemüügijuht, mis tähendas, et juhtisin 18 kaupluse tööd ning sel ajal olin vägagi kindel, et soovin pürgida tulevikus tippjuhi positsioonile. Siis aga hakkasin tihedamalt tegelema muusikaga ning sain aru, mis on minu elus olulisem. Hetkel olen peaaegu 4 aastat töötanud LG Electronics Eesti koolitusjuhina. Kuna olen juba 10 aastat töötanud tehnikavaldkonnas, siis see on mulle tuttav ning igapäevatöö on meeldiv tasakaalustus tööle, mida teen muusikuna. Olen ühelt poolt väga emotsionaalne ja vaimne ning mu igapäevatöö aitab seda poolt minus argielus tasakaalustada.
Kui nüüd rääkida otse professioonist ja siis muusikuelust, siis mis on Teile südamelähedasem ja kuidas positsioneerite end tulevikus nendes valdkondades?
Hetkel kindlasti muusikuelu, kuigi kunagi tundsin, et ma ei tahaks igapäevaselt tegeleda ainult muusikaga. Nüüd olen selleks aina enam valmis, seega ei saa välistada, et jätan kunagi oma päevatöö ja panustan kogu aja muusikale. Hetkel on mul justkui kaks täiskohaga tööd ning puhkeaja leidmine seetõttu keeruline. Mis salata, et mida enam laulmisesse panustan, seda sügavale südamesse see poeb. Mida enam laulmisega tegelen, seda enam mõistan, kui vähe ma tegelikult tean ja missugune peen kunst on hääle valdamine, mis omakorda tekitab aina enam hasarti end rohkem avastada ja arendada. Minu jaoks pole elus ühtegi teist nauditavamat tegevust. Raskusi on enesedistsipliiniga, kui tegemist pole just otse tööga ja töölepingust tulenevate kohustustega. Muusika on ainus, millesse olen järjepidevalt juba 5 aastat panustanud nõnda, et tahan seda teha üha enam. Muidu on olnud ikka nii, et alustan näiteks trenniga, kuid mingil põhjusel jääb see pooleli, kuid laulmisega ja oma hääle arendamisega tegelen suure rõõmuga.
Osalesite kampaanias, mille käigus otsiti Martini’le reklaaminägusid ja Teil läks väga hästi. Milliseid kogemusi sellest meelelahutuslikust ettevõtmisest saite?
Minu jaoks oli see kahtlemata üks murdepunkt. Sel ajal, kui reklaamnäokonkursile registreerusin, olin inimesena end pannud väga tugevatesse raamidesse. Lapsena olin fantaasiarikas ja avatud, aga koolis hakkasin aina enam käituma selliselt nagu minult oodati, et jumala eest keegi minust halvasti ei arvaks. Eks koolikiusamine mängis ka selles suurt rolli, aga ma tundsin pidevalt vajadust kõikidele meeldida ning ei saanud sellest aru, kui kellelegi ei meeldinud, sest olin ometigi ju sõbralik. Martini reklaaminäo valimisega astusin mugavustsoonist täiesti välja esiteks juba sellega, et pidin end sotsiaalmeedia vahendusel reklaamima, olgugi, et olin enne seda igasuguse enesereklaami vastane. Minu jaoks tekitas see väga suurt ebamugavust, et äkki nüüd keegi mõtleb minust halvasti. Mingil hetkel sain aru, et keegi mõtleb niikuinii halvasti ja ma ei saa sinna mitte midagi parata. Ma inimesena ei muutu ja kes on avatud mõttemaailmaga, mõistab minu loomust ja olemust ning kes seda ei mõista, langebki teatud stereotüüpidesse või kujundab oma arvamuse täiesti valedel alustel, mida mina muuta ei saa. Sellest kogemusest alates olen isiksusena väga palju avanenud ja kasvanud, samuti olen lahti lasknud paljudest hirmudest ja see on teinud elu tunduvalt lihtsamaks ja õnnelikumaks.
Eestis on olnud teisigi tuntud Adamsone, näiteks Amandus Adamson, Kadri Adamson jt. Kas olete koguni sugulussidemetes mõne sellise tuntud persooniga?
Ma ise arvasin, et ei ole, aga Teie küsimuse peale läksin puhtalt huvi pärast Geni’sse ning tuleb välja, et me oleme näiteks Kadri Adamsoniga väga-väga kauged sugulased minu emapoolse vanaisa ema venna kaudu, seega üldsegi mitte tegelikult Adamsonide suguvõsa poolt.
Kas saaksite selle usutluse kokku võtta mingisuguste värsiridadega, mis võiksid Teid hästi iseloomustada või anda aimu Teie olemusest?
Mulle väga meeldib ütlus, et quitters never win, winners never quit! Tean omast käest, et vahepeal on ääretult raske sellele truuks jääda, kuid ometigi annab see palju jõudu ning iseloomustab mu suhtumist ellu.
Usutles Jaan-Ivo Lukas
