INTERVJUU! Taksojuhina töötav Janika tegi oma elus väga järske pöördeid

Paljudel inimestel tuleb kord ette see hetk, kus rutiinsesse ellu lausa peab mingi murdepunkt sisse tulema. Mõnikord piisab lihtsamast muutusest, teine kord aga tuleb kogu elu pea peale pöörata ja kõike uuesti alustada.

23-aastane Janika võttis ette lausa kaks muutust — lõpetas tulevikuta kooselu ja vahetas töökohta, hakates pidama taksojuhi ametit.

Janika, olen sinuga teadlikult sellises kohas, kus on palju raamatuid — uus aasta on alanud ja paljud inimesed tahavad teadlikult midagi enda elus muuta. Sina muutsid enda elu hiljuti päris palju, mida sa täpselt tegid?

Kõigepealt siis läksin lahku enda elukaaslasest, kellega ma olin kaks aastat koos olnud, ja vahetasin töökohta. Üpriski kaua aega oli mul mõttes, et minu töökoht ei sobi mulle, ma ei tunne ennast seal õnnelikuna ja ma ei saa käia päevast päeva kohas, mis ei paku mulle mingit motivatsiooni.
Elukaaslasega läksime ka lahku, aga mitte sellepärast, et meil oleks kõik väga halvasti olnud, me lihtsalt kasvasime lahku. Tegelikult ma ei tea, kas me üldse kokku kasvasimegi, aga enne seda otsust saime aru, et meil on erinevad visioonid elust.

Millal tuli teadmine elukaaslasest lahku minna — kas sa mõtlesid sellele juba varem, enne kui sa lõpuks selle otsuse tegid?

Eks ma mõtlesin selle peale kogu aeg. Ei ole mõtet veeta oma elu inimesega, kui sa tead, et sa ei loo temaga kunagi perekonda. See, kas sa tahaksid temaga pikemalt koos olla või ei mitte, seda ei saagi muudmoodi teada kui ajaga.

Kui nüüd tagantjärgi mõelda, siis kas sa oled kahetsenud ka seda, et tegid ühel ajal kaks nii suurt olulist otsust?

Hetkel ma ei kahetse, praegu ma tunnen, et mu elu on täpselt nii, nagu ma ise seda elan, nii nagu see peaks olema. Loomulikult saab alati parem olla, aga alati saab ka palju halvem olla.

Kui nüüd töökoha vahetamisest rääkida, siis kui pikalt kestis see periood, mil sa mõtlesid, et see ei ole päris sinu koht — mis märgid need sinu sees olid?

Ma töötasin enda viimasel töökohal aasta jagu. Alguses oli see minu jaoks selline raske periood. Raske oli sinna meeskonda sulanduda, kuigi ma tegelikult saan sellega alati väga hästi hakkama. Tavaliselt tunned kohe ära, et see on sinu töökoht, aga millegipärast olid minu sees vastumeelsuse märgid. Iseenesest mulle meeldis, aga lihtsalt see, kuidas kollektiiviga läbisaamine oli kohati oli väga hea, aga samas oli ka konflikte, mida mul tegelikult tavaliselt ei ole ja märgid, mis näitasid, et see ei ole minu töökoht. Eelnevatel töökohtadel ma olen siiski tööle läinud sellise hea tundega, et saan jälle midagi ära teha,aga võib-olla see ei olnud siis minu jaoks piisavalt suur väljakutse. Babybackis töötasin lihtsalt teenindajana, varasematel töökohtadel olin supervisor ehk vahetuse vanem.

Kas võibki olla tõde see, et kui inimene teeb midagi, mis on tema võimetest väiksem või mis valmistab talle vähem pingutust, et lõpuks see võibki õnnetuks teha? 

Kindlasti, ma usun küll. Minu vaatenurgast vähemalt, ma tahan anda ikkagi palju ja näidata, et ma saan hakkama. See tekitab ju austust, et inimene näeb, et sa saad hakkama ja võib-olla keegi üritab ka sinu sarnane olla.

Milliste põhimõtete järgi sa enda igapäevaelu elad? 

Ma lihtsalt püüdlen iga päev selle poole, et elu läheks hästi ja ma oleksin õnnelik.

Mis sind õnnelikuks teeb?

Inimesed mu ümber ja see, kui kõik läheb hästi. Mingit sellist kindlat asja küll ei ole, mis mind õnnelikuks teeb.

Uue aasta eesmärkidest rääkides — mul õnnestus teada saada, et üks sinu eesmärk oli südamlik, rääkida välismaal elava sõbrannaga iga päev videokõne kaudu või kui ma õieti aru sain.. 

… saata heliklipp.

Kui tihti sa üldse aasta eesmärke ja unistusi teed ja kas see unistus, eesmärk, on nüüd täitunud?

Praktika näitab, et tegelikult on neid uueaasta lubadusi väga lihtne murda ja mõni päev ongi meil sõbrannaga vahele jäänud, aga nüüd täna hommikul me rääkisime jällegi väga pikalt. Ma arvan, et need uueaasta lubadused kipuvad tihti murduma.

On sul veel mõni eesmärk, mida sa tahaksid niimoodi jõuliselt ja kindlasti ära teha? 

Ma lõpetan sel aasta pooleli jäänud keskkooli, see on kindlasti eesmärk.

Nüüd selle juurde ka, millise töökoha sa valisid – sinust sai autojuht, kust selline mõte tuli?

Alguses ma lihtsalt tegin enda esimese sõidu, kuskil poolteist aastat tagasi, kuna sellel hetkel mul tööd ei olnud ja ma ei saanud jääda käed rüpes istuma. Üks mu väga lähedane inimene sõidab samamoodi, ma võtsin temalt eeskuju, mõtlesin, et ma proovin ka, see oli esimene õhtu sõita. Siis ma saingi endale reaalse töökoha. Mingi hetk ma ei mõelnudki selle peale, aga kui ma oma vanast töökohast ära tulin, siis mõtlesin, et midagi peab ju tegema. Sõitmise vastu mul ei ole midagi, ma mingil määral naudin seda.
Ma olen tihti olnud oma sõpradele ja sõbrannadele kaine autojuht ja seda parem, kui seda saab teha midagi teenides, siis on see ju positiivne. Sellel tööl kohtab ka väga palju huvitavaid inimesi.

Naine rooli, auto kraavis – mida sina selle väite peale kostad?

Kui me nüüd järele mõtleme, siis ma ei tea küll kindlat statistikat, aga kindlasti juhtub rohkem õnnetusi meesterahvastega. Okei, kui see auto läheb kraavi, siis sa tood selle sealt välja, aga kui autoga sõidetakse põllu peale, siis on natukene kurvem. Kuigi ma mäletan juhust, kus mul ei olnud veel lube ja ma õega koos sõitsin väikest külateed, tuttav tuli jalgrattaga vastu ja karjus mulle järgi, et naine roolis, auto kraavis. Ma ehmatasin selle peale nii ära, et jäin seda poissi vaatama ja mu õde pidi rooli suunama, sest ma põhimõtteliselt olingi teel kraavi. Kiirus oli mul väike, kuna mul ei olnud lube ja see oli selline väikene teeke,  mis viis järve äärde…

Ohutunnetus on siis käes. Kuidas vaatavad kliendid, kui autoroolis on kena blond naisterahvas ja mitte eriti kõrges vanuses? 

No üheksakümmend protsenti inimestest, kes autosse istuvad, mõtlevad oma peas kindlasti sellele. Aga palju küsitakse ka, et kuidas niimoodi saab, et selline tüdruk on roolis.

Mis sa selle peale vastad?

Jõulude ajal ma ütlesin, et jõulude ajal juhtubki imesid, see on imede aeg, aga nüüd ma pean endale mingi uue loo välja mõtlema. Ma peaksin vist mingi kindla loo välja mõtlema, mida kõikidele rääkida, aga niimoodi on see läinud. Ma olen õnnelik, et ma seda tööd teen, mul ei ole selle vastu midagi, ma ei tunne ennast halvasti ja kohtan väga palju erinevaid inimesi, see töö ei ole üksluine.

Minu tähelepanu äratas tol varajasel hommikul, kui olin ühte uusaasta lubadust täitma minemas, sinu energiline hääl ja keskendunud olek. Kuulub see sinu iseloomu juurde? 

Kui ma midagi teen, üritan ma ikka sellele keskenduda.

Lõpetad kooli kevadel, mis sinust edasi saab?

Ma võib-olla tahaks aasta aega käia välismaal, võib-olla selle sõbrannaga Küprosel, kellega ma seal elasin. Ma tulin ära, sest tundsin, et mul tuleb ikkagi kool ära lõpetada. Tema kindlasti ootab mind seal, sest nüüd saab juba kolm aastat, kui mina olen ära olnud. Aeg on muidugi nii kiiresti läinud.

Mida öelda julgustuseks öelda neile inimestele, kes tunnevad, et nad ei ole täna õnnelikud ja tahaks midagi muuta?

Siis tuleb kindlasti midagi muuta. Tuleb peas läbi mõelda, mis teeb sind õnnelikuks, võib-olla kirja panna, läbi mõelda kõik see asjade käik, et kuidas siis oleks, kui sul ei oleks näiteks seda tööd ja mis töö see oleks, mida sa hea meelega teeksid. Kindlasti tuleks läbi mõelda ka selle uue töökoha miinused, et kuidas sa nendega toime tuled. Pead täpselt aru saama, mis see on, mis ei lase sul õnnelik olla ja sa pead mõistma, mis sind õnnelikuks teeb. Iga muutus algab iseendast ja otsuseid tuleb teha ISE, olles aru saanud, milleks seda vaja on. Siis on siht silme ees ja edasi liikuda lihtsam.

Usutles Monika Kuzmina