1. Avaleht
  2. Eesti elu
  3. JÄÄKARU PÄEV! Hetki ja muljeid jääkarude elust nendega koos olnud inimestelt
JÄÄKARU PÄEV! Hetki ja muljeid jääkarude elust nendega koos olnud inimestelt

JÄÄKARU PÄEV! Hetki ja muljeid jääkarude elust nendega koos olnud inimestelt

jääkaru päevMöödunud laupäeval Tartumaal Jääaja Keskuses toimunud Jääkaru Päev meelitas külastajaid ligi osaliselt seetõttu, et kohale olid tulnud kaks eriti jutukat ja populaarset loodusemeest — Tallinna Loomaaia direktor Mati Kaal ja giid Aleksei Turovski, aga ka reisimees Timo Palo.

GoodNews toob välja mõned nopped kõrvadesse kõlama jäänust.

Jääkaru on kiskja, inimene söök

Tallinna Loomaaia direktor Mati Kaal rääkis, et erinevalt teistest karudest vaatab jääkaru inimesega kohtudes teda alati kui kedagi, keda võiks põske pista.

Kui teised karud panevad suurt rõhku taimtoidule, siis jääväljadel elav jääkaru saab rohelist massi vaid paaril kuul aastas tundrast ja seega on ta peamiselt lihasööja ning näeb igat vastutulijat potentsiaalse söögina.

Mati Kaal2

Kuna praegu on jääkarude eluala ehk Arktika jääväljad oluliselt ahenenud, siis on neil tekkinud hakkamasaamiseks uus komme — nimelt on loomad hakanud koonduma salkadesse, et koos küttida. See teeb nad ohtlikumaks ka inimestele ja Aleksei Turovski sõnul tähendab see inimmõtlemise tagajärjel üldjuhul hoopiski loomade hukkamist.

Aleksei Turovski2

Polaaralade asulates lähevad isegi noored emad lapsega jalutama, püss kaasas. Muidugi ei hakka nad karusid tapma, vaid loomi silmates tuleb õhku tulistada ja lask peletab kutsumata külalised eemale. On ette tulnud ka väga ebainimlikke tegusid — ühes Vene polaarjaamas kallasid sealsed inimesed karule jäetud söögi üle plahvatava nitroglütseriiniga ja määrasid karu piinarikkasse surma.
Jääkaru Päeval esines ka polaarmatkaja ja loodusfotograaf Timo Palo, kes teab oma retkedelt täpselt kirjeldada, mis tunne on olla selle suure valge kiskja kütitav.

Timo Palo

Mahamurdmise tõttu töölt vabastatud

Tallinna Loomaaeda toodi esimesed karud 1939. aastal ja esimesteks siinseteks valgeteks mõmmikuteks olid kaks karunoorukit. Paraku viisid sakslased sõja-aastatel nood Saksamaale Ulmi loomaaeda ja asemele toodi üks vana emakaru. Selle uue karuga kaasnes esimene ja ainus inimese jaoks traagilise lõpuga jääkarulugu Tallinna loomaias — nimelt hakkas üks remondimeestest parandama luuki ja tema juures seisnud talitaja jäi emakarule silma. Kui varasematele karunoorukitele aitas luua vibutamisest, siis emakaru see ei heidutanud ja varsti kirjutati ametlikes paberites sellest, et talitaja vabastati töölt seoses mahamurdmisega. Remondimees jõudis jalga lasta, karuema aga laskis maha üks sinna sattunud Saksa ohvitser.

Kuna Saksamaal on palju Ulmi-nimelisi linnu ja praegu pole üheski neist loomaaeda, pole Tallinna loomaaial õnnestunud selgeks teha, kuhu meie karud üldse viidi ja mis neist sai ehk siis milises Ulmis üldse oli sõjaajal loomade varjupaik.

Franz Franz Josephi maalt

Vahemärkusena olgu meenutatud, et Tallinna loomaaed asus pikki aastaid hoopis Kadriorus. Sealset paika on paljud pidanud kenamaks, eriti just ühe kose tõttu, kuid paraku just see kosk viis paljudel loomaliikidel nurisünnituseni. Nimelt lasti sealkaudu alla tselluloositehase heitveed ja see mürgine kraam rikkus paljude loomade hingamise, karvastiku ning järeltulijate ilmaletoomise. Praegusesse asukohta üle kolides said loomad vähemalt puhta õhu.

Järgmised jääkarud toodi Tallinna loomaaeda alles Nõukogude ajal ja esialgu oli neid kaks. Kuna needki karud lahkusid peagi, oli Tallinnase vaja uusi loomi ja kuivõrd ka teistes Nõukogude Liidu loomaaedades oli vaja värsket verd, siis korraldati suure kodumaa lõpuaastatel püügiretk Põhja-Jäämeres asuvale Franz Josephi Maa saarestikule. Jääkarude püük näeb välja nii, et emakaru uimastatakse ja sõltuvalt pere suurusest võetakse üks-kaks poega ära. Tollane ettevõtmine polnud eriti edukas, loodetud kümne jääkarupoja asemel püüti ainult neli. Nad jaotati ära Tallinna ja Moskva loomaaedade vahel, sest need kaks asutust olid ekspeditsiooni korraldajad. Üks Tallinna toodud karukestest sai nimeks Franz, teine Joseph. Kahjuks tekkis Josephile halvaloomuline kasvaja ja ta lahkus ruttu. Franzile toodi seltsiks kaasa Vaida ning nende lembehetkedest tulid ilmale neli karujõmpsikat, kellest Tallinna jäi vaid Friida. Tema kaaslaseks sai omakorda mujalt toodud Nord, kellega pärast üht nurisünnitust saadi praegu väga populaarne karutütreke Nora. Kõik karunimed on vanemate omadest tuletatud: Franzi esiosast ja Vaida lõpust Friida, Nordi ja Friida sobitamisest Nora.

Käpakõdi jääkarule 

Franz on Tallinna loomaaia legend. Giid Aleksei Turovski sõnul oli Franzi näol tegu äärmiselt intelligentse jääkaruga, kellega temal tekkis eriline sõprus. Mõistagi ei saa inimene ja jääkaru otseselt kokku puutuda, sest loomal löövad välja omad instinktid, kuid Aleksei käis näiteks pajuvitsaga lamava karuisanda päkkasid kõditamas, mille too just  meelega varbaia poole sättis. Kuigi tegu oli suure, raske ja pika loomaga, oli Franzi ninaots ja naerul nägu kohe aia ääres sügajat tervitamas.

aleksei turovski

2007. aastal juhtus õnnetus, mis viis Franzi igavestele jahimaadele. Hooldustööde käigus unustas üks talitaja ühe ukse lahti, laskis jääkarud tagasi ringi ja oma eksituse avastas siis, kui nägi Franzi uksel endale vastu jalutamas. Isakaru sattus puuri ja barjääri vahele ning edasises tragöödias oli suur roll pealtvaatajate rumalusel: ohtu õieti hindamata hakkasid nood vabadusse pääsenud karu hoopiski pildistama ega võtnud hoiatusi kuulda. Aleksei sõnul oleks nad muidu töötavate traktoritega aegamisi looma tagasi suunanud, sest uude keskonda sattunud loom läheb tagasi sinna, kus ümbrus on tuttav. Paraku tuli loom hoopis uimastada, sest olukord kippus väga ohtlikuks muutuma.

Aleksei Turovski lükkab ümber väite, et loom sai uinuti üledoosi. Tegelikult sai Franz isegi liiga vähe, pigem tulnuks karta, et ta ärkab transportimise ajal liiga ruttu üles. Tegu oli hoopiski looma südamerikkega, mistõttu pump ütles üles. Looma elustamise katsed ei andnud tulemusi ja üks nii legend lõppeski.

Hiljem tehti Franzist topis, kuid loomaga elu aeg sõbrustanud Aleksei pole vana sõbra elutu kujuga kunagi kohtunud. Ta ütleb, et pole sentimentaalne, kuid lihtsalt ei taha: olgu alles ikka mälestus elavast Franzist.

Loomaaiad tegutsevad suuresti riigiüleselt

Mati Kaal ütleb, et sõprus jääkaruga on asi, mida keegi teadlikult saavutada ei püüa: loom jäägu ikka loomaks, mitte et temast saaks tsirkuseartist. Ometigi ootab karupere külastajaid ja üheks nende lemmiktegevuseks on matsti! basseini hüppamine ning sellest tulenev märjaks saanud külaliste kiljumine on boonuseks. Aleksei Turovski on pikalt jälginud, kuidas Friida meelitas vette esialgu arglikku Norat, näidates talle ette, kui lahe on suplus. Siin lõi instinkti kõrval välja ka emakaru lapsepõlvemälestus, sest just nii õpetas teda ennast ka Vaida.

Mati Kaal

Mati Kaal selgitab veel sedagi, et Tallinna loomaaed kuulub ülemaailmsesse loomaaedade võrgustikku, mis on sisult riikideülene: zoopargid ise otsustavad, kuidas loomi omavahel jaotatakse. Loomaaiad on ära jätnud üksteisele loomade eest maksmise, et võtta ära võimalus loomadega äritsejatelt — vahetus toimub sulle-mulle alusel ja mõne looma saanud loomaaed maksab vaid transpordi eest, mis muide on arusaadavalt üsna kallis. Näiteks ninasarviku toomine Saksamaalt läks maksma üle 13 000 euro. Mis puutub Tallinna Loomaaeda ähvardanud võimalust, et jääkarud viiakse siit minema, siis selliseid ettepanekuid teevad rahvusvahelised loomakaitseorganisatsioonid. Tallinna puhul oli tegu Briti Kuningliku Loomadevastase Julmuse Vältimise Seltsiga. Kui riik rahastab omalt poolt loomaaia tegemisi, jäävad loomade kohta käivad otsused loomaaedade võrgustiku teha.

Ja lõpetuseks midagi erilist — kas teate, et jääkaru valgete karvade all on tema nahk täitsa must?

Oma muljed pani kirja Jüri Kukk

Head Uudised GoodNews