Janet Jacksoni kuldne unistus 86-89-93

Solid Groove’il on lugu „This Is Sick“, kus üks naisehääl ütleb „this is sick“, haige värk. Ütleja on Janet Jackson. Ütluse peal sammub fidget house. Biit on haige, üksi kodus ja Janet toob talle vahel kanasuppi. Nihelemishouse.

Oli ka aeg, kui Janet ise niheles. Janet on muidugi nihelenud ja öelnud „this is sick“ erinevatel aegadel erinevatel põhjustel. Tema karjäärile oli hoo andnud isa Joe Jackson, kelle leping Michael Jacksoniga pärast „Thrillerit“ läbi sai. Janeti plaadid enne „Controli“ (1986) olid nätsupopp. Nüüd oli see koreografeeritud seksuaalsus. Nagu Jeff Bezos hakkas valmistama hiiglaslikku kella, mis peaks kestma 10 000 aastat, nii asuti kokku panema masinat nimega Janet.

1986

Joe on kontrolliv. Ta tahab napsata ajakirjaniku sõrmede vahelt paberi küsimustega, et neid vaadata. Ajakirjanik on kiire reaktsiooniga ja saab jaole. Joe ei tahtnud, et „Controli“ produtseeriks Jimmy Jam ja Terry Lewis, ta ei kuulnud plaati enne valmimist, talle ei meeldinud valmis plaat ja ta ei arvanud, et seda ostetakse. Joe ei vaata tihti ajakirjaniku poole, kui ta edasi-tagasi mööda tuba käib ja räägib, kuidas Janetit tahetakse temalt varastada. Ta peatub vahel akna juures ja vaatab alla Los Angelese peale. Räägib, et tal pole laste seas lemmikuid. Peaasi, et raha tuleb. Janet võib olla sama suur kui Michael, räägib Joe. Michael olevat viivitanud uue plaadiga, et mitte segada Janeti müüki.

Kui Janet ise räägib, mainib ta ka näiteks, et lahutas abielu James DeBarge’ist, sest polnud aega. Ta teab, et see kõlab mõne jaoks isekalt. See on esimene kord päeva jooksul, kui tema häälde tekib väike mõra. Räägitakse, et nad on endiselt koos? „Ma kohtasin just Vanityt ja ta küsis, kas me saame Jamesiga lapse,“ ütleb Janet ja räägib, et ta käib küll endise mehega veel vahel kinos, aga tal on juba uus kallim („Rene.“).

1989

Isegi California standardit arvestades on päev erakordne: päikeseline, uskumatult selge ja üllatavalt soe. Janet istub pargis pingil, millelt avaneb vaade rannale Pacific Palisadesis Los Angelese äärel. Ta ei kanna pesudomilitaarset vormi, millega teda nüüd lausa juba seostatakse. On valge Raidersi nokats ning sviiter, millelt piiluvad kelmikalt Bugs Bunny ja Woody Woodpecker. Janetiga on kaasas tema segavereline litapeni Puffy.

Janet pole pärast „Controli“ suuri intervjuusid andnud. Uus plaat „Rhythm Nation 1814“ (1989), mida on USA-s aastaga ostetud juba 3 miljonit, puudutab rassismi, haridust, kuritegevust, kodutust ja narkootikume. Plaat on suunatud noortele mustanahalistele ja suudab osaliselt nende tähelepanu võita järjekordsete vastupandamatute gruuvidega Jimmy Jamilt ja Terry Lewiselt, kes olid „Controli“ asunud tegema plaaniga, et see peab jõudma igasse musta kodusse Ameerikas. Kui lugu oli plaadilt tabelis, siis see polnud nende jaoks edu. „Edu oli see, kui su sõber mängis seda või kui see mängis kaubamajas või riidepoes,“ ütleb Jam.

Polnud kaugel aga see, et Jam ja Lewis poleks „1814“ produtseerinud. Janet isegi proovis paari teise produtsendiga lugusid ja kirjutas oma esimese loo „Black Cat“. Jam ütleb, et John McClainist oli saanud ka Janeti mänedžer ja kuna McClain töötas A&M-is, tekkis väike huvide konflikt. McClaini sõnul küsisid Jam ja Lewis liiga palju raha. Janet astus lõpuks vahele ja võttis ohjad oma kätte. Ta helistas ise Jamile ja Lewisele ning küsis, kas nad tahavad temaga töötada või mitte. Taheti. Rakud kordasid degeneratsiooni- ja regeneratsiooniprotsessi.

McClain kadus pildilt ja see viis juttudeni, et Janeti mänedžeriks on nüüd saanud tema peigmees Rene Elizondo. Janet, kes ei luba Elizondot intervjueerida, ütleb, et Elizondo ei määra tema moodi, kuju, vormi ega suurust. „Rene aitab mind visuaalidega,“ ütleb ta.

Jami sõnul vaadati stuudios palju CNN-i. Siis leidis aset ka California Stocktoni algkooli tulistamine, mis inspireeris lugusid „Livin’ in a World (They Didn’t Make)“ ja „State of the World“, aga ka nimilugu.

Lugematuid artiste mõjutanud „Rhythm Nation“, nagu selle robosensuaalne õde „Miss You Much“, on autoenkrüptsioon, mis peab kinni isegi kuulipildujavalangu. See on industriaalne revolutsioon, mille laohoones filmitud ikoonilises mustvalges utoopilises videos on Janet kurguni kinninööbitud. Valgus levib mööda sellist teed, mille läbimiseks kulub kõige vähem aega. Rütmirahvas aega ei raiska. „Controliga“ Janet veel ei tuuritanud. „Rhythm Nation World Tour 1990“ osutus kõigi aegade edukaimaks debüüttuuriks.

1993

Janet saabub riietusruumi ja maandub toolile. Ta on loo „If“ videovõtetest veidi väsinud. Janet kannab nahkpükse ja väikest toppi, mis paljastavad tema tagumiku ja tillukese vöökoha. Janeti hüüdnimi tema tantsijate seas on Booty. Janet ütleb sünteetilise katinoonina läbi vereringe kulgeva „Ifi“ video kohta „naisfantaasia“. Janet on sisenenud seksuaalsuse õnnelikku faasi. Enne seda on tulnud läbida muutusi ja heita endalt vanu kihte, et end oma kehaga mugavalt tunda. Sotsiaalseksuaalne popõpetlane Camille Paglia kirjutab plaadi „Janet“ (mille ilmumisest möödub tänavu 25 aastat) kohta, et see on korraga nii äike kui ka kuupaiste. AIDS-i ajal tuleb muidugi ettevaatlik olla, ent head seksi seostatakse ka enda kaotamisega, vabanemisega, räägib Janet.

Koos plaadiga on Janetil valminud film „Poetic Justice“, mille kuumus lähtub pea täielikult iharast frustratsioonist. Janetit hoiatati Hollywoodis, et ei maksa teha musta filmi. Soovitati teha muusikali. Lavastaja John Singleton oli filmi kirjutanud ka seksistseeni Tupac Shakuriga ja Janet oli selleks valmis. „Ma olin valmis näitama oma „lühikesi ja krussis“, aga me tundsime, et lugu ei luba seda,“ lausub Janet. See on film kahest inimesest, keda on tabanud tragöödia ja kes õpivad taas puudutama ning Singleton tundis, et pigem võiks selle asemel filmi põimida rohkem Maya Angelou luulet.

Janet otsib kotist välja paar kassetti. Üks neist on Stevie Wonderi mahavaikitud kontseptteos „The Secret Life of Plants“ (1979), mis räägib taimede elust. Janet ütleb, et see aitas teda üle, kui raske oli. You mean lapsepõlves, Janet? Kuidas sul isaga läheb? „Me ei kutsunud oma isa „isaks“. Me ütlesime „Joseph“ ja me kartsime teda.“ Janet ei taha isast rääkida.

Film ja Janeti eelmine plaat olid sünged ning Janet tahtis uue plaadi teha kergema. Kõik asjad muutuvad dünaamilises keskkonnas. Janetist on saanud elav kuvatõmmis. See on tema esimene plaat Virgini 30 miljoni dollarises lepingus, mis on suurim plaadileping ajaloos. Brand new funk. „Janet“ on üks kuuest plaadist, millelt tuli USA-s vähemalt kuus Top 10 singlit. Plaadil teevad kaasa Kathleen Battle ja Public Enemy Chuck D, ooperidiiva ja hardcore räppar, kaks artisti, keda Janetiga ei seostaks.

„You on the rise as you’re touchin’ my thighs/And let me know what you like/If you like, I’ll go down/Da down down down,“ laulab Janet „Ifis“. Naised tahavad ka rahuldust, aga et seda saada, tuleb küsida, ütleb Janet. 1950. aastateks oli vaid 3 protsenti naisi meestelt oraalseksi saanud, 1990. aastateks on see kasvanud 75 protsendile, paljuski tänu Janeti ja Mary J. Blige’i videotele. Janeti kallim Rene, kes mängib „Poetic Justice’is“ postitöötajat ja lavastas videod „Again“ ja „That’s the Way Love Goes“, ütleb, et „Janet“ on nii kuum, et sellega peaks kaasnema kondoom.

Mingist kontiinumist hüppas seda muinaslugu lõpetama Roni Size’i drum’n’bass-remiks Janeti palast „Go Deep“, milles helistab üks must meeshääl. Ta soovib Janetiga rääkida, sügavale minna. Vastab võrdlemisi blaseerunud sekretär, kes viilib ilmselt küüsi rääkimise ajal. Ta uurib, mida meeshäälel vaja. Meeshääl ei taha öelda, ütleb vaid, et Janet peaks teadma. Käib see pareerimine seal, meeshäälel palutakse oodata, aga Janetil on ikkagi tegemist, ilmselt mingid koosolekud või zumbatrennid ja popstaar jääbki tabamata. Vaimu masinas ei püüa. Ei lõpe tegija töö ega magaja uni.

Konstantin Kuningas