Avaleht Kultuur Kultuuriajalugu Kultuuriajalugu. Rong oli 16 vagunit pikk
Kultuuriajalugu. Rong oli 16 vagunit pikk

Kultuuriajalugu. Rong oli 16 vagunit pikk

Kino Sõprus näitab 22. oktoobril Filmikooli sarjas Jim Jarmuschi „Broken Flowersit“, meie aga lähme aastasse 1989, kui valmis tema „Mystery Train“. „Mystery Train“ on komöödia, mille sündmustik leiab aset 24 tunni jooksul. Film koosneb kolmest üksteisega seotud loost.

Jaama saabub rong. Nii algab Elvise parim laul „Mystery Train“ ja algab ka film. Rongist ronivad maha kaks Jaapani turisti. Tüdruk on tulnud Memphisesse austust avaldama Elvisele, poiss Carl Perkinsile. Nad käivad mööda linna ja lähevad siis hotelli. Raadios mängib Elvise „Blue Moon“. Hommikul kuulevad nad lasku.

Mööda Memphist kõnnib üks itaallanna ja läheb siis hotelli. Raadios kõlab „Blue Moon“. Itaallanna näeb Elvise vaimu. Hommikul kuuleb ta lasku.

Kolm meest sõidavad mööda Memphist. Raadiost tuleb „Blue Moon“. Nad lähevad hotelli. Hommikul keerab mees, kes kaotanud pruudi ja töö, püstolitoru enda poole.

Jim Jarmuschil on mustad riided, päikseprillid ja valged juuksed. Ta on intelligentne ja tagasihoidlik, mis tähendab, et ta on väga cool. „Mystery Train“ on nagu Prantsuse uue laine film, mille staar on režissöör. See on taotluslikult veidi aeglane, siin ei ole kangelasi. See koguneb vaataja ümber nagu udu. „Mystery Train“ on nagu saladus. Antiklimaatiline lõpp pole oluline. Jim pole huvitatud sisust. Teda huvitavad tegelased.

Kui Jim mõnda filmi vaatab, huvitab teda see, mis toimub märulistseenide vahepeal. Teda huvitab see film, mida filmis näha pole. Mis auto tegelasel on? Kuulab ta raadiot? Sõidab ta agressiivselt või rahulikult? Jim sõitis Memphisesse maniakaalsel kiirusel ja kuulas kassette: Elmore Jones, Link Wray, Bo Diddley, The Bar-Kays. Stsenaariumi oli ta kirjutanud Memphises käimata. Nüüd soovis ta näha, kas leiab sobivad võttepaigad.

Memphise hiilgus on lagunemas. Jim arvab, et tulevikus tulevad inimesed Ameerikasse ainult selleks, et näha filmistaaride maju ja muusikastaaride haudu. Jim sõitis Memphises esimesel õhtul ringi. Teda tõmbas ristmik rongijaama, söökla ja hotelliga. See ristmik kubiseb tontidest, mõtles Jim. Robert Johnson kõndis sellel tänaval. Muddy Waters istus rongijaamas.

Kui Jim „Mystery Traini“ kirjutama asus, luges ta raamatut „Wild Palms“. William Faulkner oli kirjutanud kaks novelli, kuid kirjastaja soovis romaani ja liitis need. „Mystery Traini“ mõjutasid ka kaks Max Ophülsi filmi: „La Ronde“, kus armastajad segunevad, ja „Madame de…“, milles omanikke vahetavad kõrvarõngad.

Veel vägevaid filme, mis on Jimile inspiratsiooni pakkunud: Mizoguchi „The Story of the Last Chrysanthemums“, Fellini „I Vitelon“, pea kõik John Cassavetesi ja Nick Ray filmid, Sam Fulleri „Shock Corridor“, Robert Franki „Pull My Daisy“, Joseph H. Lewise „Gun Crazy“, John Boremani „Point Blank“, Roger Cormani „Cry Baby Killer“ ja „Bucket of Blood“, Victor Erice „Spirit of the Beehive“, iga Robert Bresson, Jacques Rivette, Renoir, varajane Godard, Elio Petri, Pasolini, Antonioni, Bertolucci, Preston Sturges, Howard Hawks, Billy Wilder ja Jimi lemmiklavastaja Buster Keaton.

Jim alustab filmi näitlejast, kellega ta tahab töötada. Filmile „Down By Law“ reklaami tehes nägi ta Jaapanis filme, kus mängis Youki Kudoh. Joe Strummeri idee tuli Jimil mõne aasta eest, kui nad olid koos Hispaanias. Vaja oli ainult Elvise bakenbarde. Screamin’ Jay Hawkinsi laulu „I Put A Spell On You“ oli Jim kasutanud filmis „Stranger Than Paradise“. Hawkins elas sel ajal vagunelamus. Film aitas tal taas tuntuks saada, eriti Euroopas.

„Ma vihkan näitlejaid, kelle näitlemine on näha,“ ütleb Jim. Teda ei huvita, kas montaaž on nurgeline. Suur osa tema filmidest on filmitud käsikaameraga. Mõned inimesed, keda Jim tahaks oma filmidesse: Lee Marvin, Gloria Graham, Billie Holiday, Samuel Beckett, Angie Dickinson, Linton Kwesi Johnson ja pöörane taksojuht, kes teda just lennujaamast sõidutas.

Jim tahaks teha uusversiooni filmist „Wild One“, kus Marlon Brando kõrval mängiks Brigitte Bardot. Brando tuleks Côte d’Azuri, kus Bardot töötab restoranis. Tsiklimehed on ameeriklased, elanikud räägivad aga prantsuse keelt. Keegi küsiks Brandolt, mille vastu ta mässab, Brando küsiks, mida neil pakkuda on, ja kõik otsiks sõnaraamatud välja, et mõista, mida ta ütles.

Konstantin Kuningas

Kommentaarid