Laine Randjärv: hea poliitiku üks olulisi omadusi on ka teiste kuulamine

Heade uudiste portaal toob lugejateni intervjuude sarja poliitikutega. Usutleme äsja valituks osutunud riigikogu liikmeid. Sel korral on esiplaanil Laine Randjärv Reformierakonnast, kusjuures antud usutlus ei ole GoodNewsil esimene selle särava ja põhimõttekindla daamiga.

Uurime nüüd, millised on Laine Randjärve nelja järgneva aasta eesmärgid, millised on tema vaimsed põhitõed ning mida arvab positiivsest mõtlemisest, sõnast ja teost.

Riigikogu uue koosseisu valimised on seljataga ja olete taas parlamendi liige. Palju õnne! Sellest lähtuvalt küsingi kohe alustuseks, et millised emotsioonid Teid praegu valdavad ja millised olid üldse mõtted seoses valimistega enne valituks osutumist?

Erakonna võidu puhul on väga hea meel. Tegime kõvasti tööd mitte ainult ju kampaania ajal, vaid kõik need möödunud aastad parlamendis. On eriti hea tunne, et Reformierakond, kes on valitsusvastutust kandnud alates 2005. aastast, on kolmandat korda võitnud valimised. See on päris ainulaadne Euroopa poliitilises kogemuses. Mind valdab seoses sellega rahulolutunne, aga teisalt on suur vastutus eelseisvate koalitsioonikõneluste ja valitsuse kokkupanemise kontekstis.

Kuidas hindate hiljutist valimiskampaaniat ehk et kas nii-öelda ärapanemist  ja mahategemist oli vähem kui kunagi varem?

Iga aastaga valimiskampaania stiilid muutuvad. Muutub tegelikult nii intensiivsus kui sõnumite edastamise vorm, aga ka kanalid. Sel aastal oli väga suur rõhk sotsiaalmeedial ja paiguti tundus, et kui sind pole sotsiaalmeedias näha, siis sind polegi olemas. Siiski on kusagil 70-80% inimesi, kes tarbivad tegelikult traditsioonilist reklaamikanalit, millest tõhusaim on televisioon. Tuleb tunnistada, et vastandumist oli päris palju – tagasiside oli erinev. Mõned inimesed ei taha absoluutselt niisugust must-valget teavitamist, teised jälle arvavad, et suures infohulgas on mõjusad ainult lühikesed ja konkreetsed sõnumid. Vastandumine on üks enim tarvitatavaid stiile. Muidugi võib arutleda, kas see on parim, kuid tundub, et see on stiil, mis äratab tähelepanu. Ja kui ta sunnib vastu vaidlema, siis on tulemus seegi.

Kui hooliv ja lõpuni vastutulelik või kannatlik võib üks poliitik üldse olla ˗ peab nendel omadustel selles positsioonis teatud piir olema, et vajadusel süda kõvaks teha?

Poliitik ei pea olema alati vastutulelik, sest ta ei saa olla tuulelipp. Oma seisukohti, põhimõtteid ja väärtusi tuleb kaitsta. Kuid kannatlik peab poliitik olema ALATI.

Mis tunne on saada materdada stressi- ja vastutusrohkes töös, mille tulemused ei ole reeglina käegakatsutavad nüüd ja kohe?

Kahjuks on selle materdamisega võimalik ka harjuda.

Mida uut valimiskampaania perioodil eestimaalaste kohta avastasite, olgu siis Teie enda kandideerimispiirkonnas Harjumaal ja Raplamaal või üldse kogu riigis?

Harju ja Raplamaa inimesed on väga soojad ja mõistvad. Nad on kannatlikud ja pigem heatahtlikud. Ja üllatas see, et vaatamata populismi vohamisele paljude erakondade reklaamikampaaniates suutsid inimesed ikka kainelt asjadele vaadata ja said aru, mis oli bluff ja mis reaalsus.

Ehk nimetaksite mõned inimesed, kelle arvamus Eestimaast on Teile iseäranis oluline?

Minu lapsed. Kui nemad hindavad seda tööd, mida olen Eesti riigi heaks teinud ja kui nemad leiavad, et siin on hea elada, siis see ongi kõige tähtsam.

Raplamaal on möödunud Teie lapsepõlv ja kui lugeda Teie tutvustust Reformierakonna koduleheküljelt, teenisite oma esimese taskuraha peedipõldu kõblates. Kui pole saladus, siis mille peale see kulus – oli see kommiraha või võimalus täita mõni unistus? 

Oma esimese palga eest, mis oli 19 rubla ja 83 kopikat, ostsin ma nääriehteid. Igasuguseid kardasid ja käbisid. Ning siis veel ühe juuksurimängu – seal oli sees miniatuurne komplekt nukule igasuguste soengute tegemiseks ja ka habemeajamisvahendid. Hästi pisikesed. Tahtsin lapsena väga juuksuriks saada.

Kas kohtusite Raplamaal nende inimestega ka, kes Teid juba lapsepõlvest saati teavad ja tunnevad? Kas see on neile huvitav näha kellegi käekäiku ja arenguid eluteel lapsepõlvest tänase päevani?

See oli hästi tore, kui inimesed hakkasid meenutama, et millal ja kuidas nad olid olnud osaks minu lapsepõlvest. Kes tundis vanaisa, kes tädi või tema lapsi, kes oli olnud õpetaja või naabrinaine. Hästi soojad mälestused.

Veebruari lõpus esitlesite Ave Nahkuriga koostatud raamatut “Meie küla eided otsivad tarkuseteri”. Millest see räägib?

See raamat on eesti vanasõnade kogumik, mis keskendunud naiste teemale. Naisest, tütrest, emast, tüdrukust, memmest, eidest, lesest, noorikust, meheleminemisest ja mehel olemisest. Ja kõige rohkem töö tegemisest. Sest eesti naisele on alati olnud kõige olulisem olla töökas.

Küllap on tarkuseterade leidmine protsess, mis nagu Tallinna linn ei tohi kunagi valmis saada. Kuidas ise uusi kogemusi teadlikult omandate ja end täiendate? 

Ma käin koolitustel. Alati on midagi juurde õppida. Olen ise ka suhtlemistreener ja koolitaja. Mulle pakub huvi organisatsiooni käitumine, suhtlemisprotsessid meeskonnas või grupis, mis veel pole meeskond, aga peaks selleks saama. Selles osas on riigikogus praktikat küll ja veel. Suhtlemine nii fraktsioonis sees kui ka erinevate kodanikeühendustega väljaspool parlamenti.

Internetis on foto Teie esinemisest konverentsil “Tahan last, aga normaalset meest ei ole”. Väljendus selles teemas iroonia või tegelikkus ja kuhu siis normaalsed mehed kadunud on?

Eks siin oli irooniat ja ka tegelikkuse peegeldust. Pealkiri oli kõlav ja intrigeeriv ning tänu sellele said palju rohkem tähelepanu olulised teemad pere loomise ja pereväärtuste valdkonnas, mis ehk rutiinse ja tavalise pealkirja puhul poleks saanudki üldsuse ega meedia tähelepanu. Tänapäeval on ju raske sellest tohutust infohulgast läbi murda, kui pole säravat pealkirja. Konverentsi sisu aga keskendus põletavatele ühiskondlikele mureteemadele ja mitte ainult mehe ja naise vahelistele suhetele.

Valimisplatvormis avaldasite arvamust, et naisi võiks riigikogus rohkem olla. Kuidas olete rahul parlamenti valitud naiste arvuga hetkel?

Praeguseks hetkeks, mil on selgunud, et Viktoria Ladõnskaja siiski säilitas oma koha parlamendis, nagu see oli välja kuulutatud 2. märtsi varahommikul, on see proportsioon parem kui ta siin vahepeal kippus olema, ent siiski pole ka 23 naist mingi liiga suur kogus. Võiks olla rohkem. Aga mitte lihtsalt naisi kui niisuguseid, vaid ikka tegusaid ja tarku naisi, oma ala eksperte.

Küllap on omad väärtused erinevates eluvaldkondades nii meestel kui naistel. Kui ei ole saladus, siis keda meespoliitikutest enim hindate, kui erakondlik kuuluvus kõrvale jätta, isikuomaduste poolest?

Mul on mitmeid lemmikuid. Kriteeriumiks poliitiku puhul, lisaks sügavatele teadmistele oma valdkonnast, on kindlasti kollegiaalsus, elukogemus ja miks ka mitte lihtsalt džentelmenlik käitumine. Ei pea olema brutaalne ja pealetükkiv. Kahjuks on paljudel meespoliitikutel kombeks pikalt imetleda iseenda juttu ja katkestada teisi kohe, kui neile see tahtmine peale tuleb. Hea poliitiku üks olulisi omadusi on ka teiste kuulamine. Ja mõnikord on parem ka vait olla, sellest võib sündida palju rohkem kasu kui kangekaelsest vaidlemisest.

Nüüd siis nimed? Riskantne ettevõtmine on kedagi esile tõsta, sest tegelikult on neid, keda hindan, päris palju. Olgu – oma kolleegidest kiidan Urmas Klaasi, praegust Tartu linnapead ja Rait Marustet, kes meie poliitkultuuri tõi suure koguse süvateadmisi, diplomaatilist käitumist, tasakaalukat mõtteviisi ja erakordselt kollegiaalset ja kaasinimesi austavat käitumisstiili. Ma polnud Eestis varem sellist suhtlemist poliitikute poolt kogenud, küll aga olin sellega kokku puutunud Euroopa teistes riikides visiitidel ja nõupidamistel. Nii et meil siin arenguruumi veel on.

Et aga mitte jääda ainult oma erakonna poliitikuid kiitma, siis hindan ka Eiki Nestorit ja Marko Pomerantsi kõrgelt.

Kui ei ole saladus, siis kuidas Te suudate kõigest hoolimata end poliitikas positiivsena hoida? 

Mul on võimalik koorijuhina töötada oma kolme kooriga. See aitab end emotsionaalselt laadida.

Kas Te elate kindlate vaimsete põhimõtete järgi? Kui jah, siis milliste?

Jah, mul on alati meeles oma isa õpetus: ela ja tööta nii, et saaksid öösel rahulikult magada. See on kuldaväärt õpetus.

Mida Teie arvates positiivne mõte, sõna ja tegu muudab? 

Positiivsus peegeldab ja loob positiivsust ning paljundab seda. Väga keeruline on karjuda inimese peale, kes heatahtlikult räägib ja südamlikult naeratab. Öeldakse küll, et ükski heategu ei jää karistuseta, ent samas on olemas ka tarkusetera: naerata ja maailm naeratab sulle vastu! Aga kõik algab ikka iseenda suhtumisest. Kuidas sina külale, nõnda küla vastu …

Millised on Teie nelja aasta eesmärgid riigikogus?

Riigikogu on kollektiivse töö organ, kus igaühel meeskonnas oma ülesanded. Mõnikord on muutmise asemel oluline stabiilsus, teinekord aga tuleb püüda elule mitte jalgu jääda ja kaasa minna innovatsiooniga. Riigikogu saadik kui seaduste looja peab tajuma, kus on piir ja kui kaugele saab uuenduste või muutustega minna ja kui palju üldse on tarvis luua uusi regulatsioone. Nelja aasta suurim eesmärk on korraldada elu Eestis selliselt, et inimestel oleks siin parem elada.

Mis peab Eestis muutuma? 

Meil on liiga palju tigedust ja ärapanemist, haiget tegemisest rõõmu tundmist. Mu meelest peaksime muutuma hoolivamaks mitte ainult laste ja eakate või puuetega inimeste suhtes, vaid lihtsalt igaühe suhtes, kes meie ümber on. Igaüks on siin oma eesmärgi ja ülesandega ja peab võimaldama seda ülesannet parimal viisil ellu viia.

Mida soovitate eestimaalastele, et nad oleksid õnnelikumad inimesed?

Tunnustagem ka iseennast! Pole tarvis kogu aeg piitsutada ja tegelda enesekriitikaga. Ma usun, et igaüks meist annab oma võimalikult parima panuse oma tegevusega, ükskõik kus ja millises rollis olles ta seda ka ei tee. „Ma saan või sain tublilt hakkama“ – see võiks kasvõi korra päevas joosta meie mõtetest läbi. Uskuge, siis tekib tahtmine ka teisi tunnustada. Ja siis oleme me väga õnnelikud.

Hea sõna võidab võõra väe. See toimib. Ma tean!

Usutlesid Jaan-Ivo Lukas ja Monika Kuzmina