Avaleht Kultuur Laupäeval etendub Boris Eifmani balletiteatri lavastus “Tchaikovsky. Pro et Contra”
Laupäeval etendub Boris Eifmani balletiteatri lavastus “Tchaikovsky. Pro et Contra”

Laupäeval etendub Boris Eifmani balletiteatri lavastus “Tchaikovsky. Pro et Contra”

17. märtsil 2018 saab Tallinnas näha Sankt-Peterburi riikliku akadeemilise Boris Eifmani balletiteatri lavastust “Tchaikovsky. Pro et Contra”. Tegemist on Baltimaade esietendusega. Eestis esitatakse etendust vaid üks kord.

Selle balleti lugu sai alguse 1993. aastal, kui rambivalgust nägi selle eelkäija, ballett „Tšaikovski“, mida on etendatud muutumatu menuga kogu maailmas. Aja jooksul on teatrite tehnilised võimalused edasi arenenud ning koos sellega on kardinaalselt uuenenud ka Eifmani lavastus, saades nimeks „Tchaikovsky. Pro et Contra“.

Uue lavastuse koreograafiline tekst, mis harmoneerub emotsionaalselt ja dramaturgiliselt ülihästi helilooja muusikaga, paistab silma oma mitmekülgsuse poolest ning kirjeldab äärmise täpsusega kangelaste sisemisi läbielamisi. Leidlik plastiline keel on võimaldanud Boris Eifmanil läbinägelikult uurida isiksuse sisemist lõhestumist, mida Tšaikovski elas piinarikkalt läbi ning mis sai väljakannatamatute hingeliste kannatuste allikaks ja määras ette tema teoste traagilise pihtimist meenutava helikeele.

Balleti jutustusliku lõime moodustavad sureva helilooja fantasmagooriast tulvil meenutused. Kurnatud Tšaikovski silme eest möödub kogu tema elu – otsekui palavikuline surmaeelne nägemus. Arendades edasi kangelaste mitmenäolisuse ja nende terveks tegelaste galeriiks jagunemise põhimõtet, muudab Eifman tahtlikult keerulisemaks etenduse konstruktsiooni ja tegelaskujude struktuuri. Vihjed helilooja suurtele teostele – ballettidele „Pähklipureja“ ja „Luikede järv“ – ühilduvad fantaasiatega ooperite „Jevgeni Onegin“ ja „Padaemand“ teemadel. Nende kustumatute šedöövrite sünni saladus, mis ilmusid otsekui halli igapäevase ja igava maailma kiuste, on koreograafist mõtleja tähelepanu keskmes ning muutub etenduse peamiseks filosoofiliseks probleemiks.

Kus on piir, mille taga lõpeb argisus ja algab looming? Kunstniku saatuses on need kaks alget üheks põimunud. Rõõm ja kannatus, võidud ja lüüasaamised, mõtte apoteoos ja kirgede keeris – kõik need tuuakse kunstis suurte saavutuste altarile. Niisugune on iga loovisiksuse saatus: ta on pidevalt ümbritsetud vaimustatud austajatest ja kadetsejatest, kummardajatest ja laimajatest. Tšaikovski elu – see oli lõpmatu dialoog iseendaga, tema looming aga pihtimus.

Kommentaarid