Levi-Danel Mägila: “Muusikalises mõttes on mu elu hetkel piisavalt rikas, mille üle olen väga õnnelik ja ei oskagi öelda, kuhu veel tahaksin jõuda”

Portaali GoodNews intervjuusari nelja tšellistiga neljal toolil, bändiga C-Jam, on jõudmas neljanda meheni, kelleks on Levi-Danel Mägila ning esimene ülestunnistus näitab, et tšello jõudis omal moel temani juba enne lõplikku pillivalikut muusikakoolis.

Keegi musikaalne mõttetark on öelnud, et tšello on kõige naiselikuma kujuga pill ja musitseerides hoiavad mehed justkui naist käte vahel. Niisiis C-Jami võib vaadata ka kui nelja meest, neljal toolil, nelja musikaalse kaunitariga … Levi-Danel, millest algasid sinu valikud?

Mina hakkasin tšellot õppima juba 5-aastaselt, seetõttu ei usu, et pidasin valikul silmas naiselikku kuju, aga mine tea, äkki kusagil alateadvuses midagi koitis. Üldiselt selles vanuses õppima hakates otsustavad pillivaliku ikkagi vanemad, kuigi mina olin juba siis kindel, et see pill peab olema just tšello. Tšellot peetakse tõesti kõige naiselikuma kujuga pilliks ja tegelikult kasvatakse ju oma pilliga niivõrd kokku, et enda ja pilli vahel tekibki suhe.

Ja see suhe tšelloga tähendab paljusid kontserte erinevatel lavadel. Kus Te tunnete ennast üheskoos eriti hästi?

Võiks ju öelda, et meeldib mängida igal pool ja tegelikult meeldibki, aga eks igas kohas ole omad võlud. Mõisates on reeglina väiksemad saalid ja tekib mingi eriline intiimne atmosfäär, sest kõik on nii-öelda peopesal ja käegakatsutav. Vabaõhukontserdid, nagu nimigi ütleb, teevad vabaks – ei ole ümbritsetud nelja seinaga ja kui on veel ilus ilm, on lausa lust sellises kohas kontserti anda.

Iga muusiku puhul räägitakse lisaks temale ka fännidest. Millised on tšellistide fännid?

Meil on tõesti tekkinud fännid, kes kontsertidel korduvalt käivad ja kellel on olemas kõik meie plaadid. Iga inimene on ju eriline ja kontserdile tullakse selleks, et saada osa millestki erilisest. Seepärast oleme tohutult õnnelikud ja tänulikud kõikidele meie olemasolevatele ja tulevastele kuulajatele. Ja neile, kes ei ole veel enda jaoks avastanud tšellomuusikat, ütleks, et kunagi ei ole liiga hilja. Tulge ja te ei kahetse! Tšello tämber ja kõla on inimkõrvale väga meeldiv ja erilist rõõmu valmistab inimesele see, kui ta tunneb ära oma lemmikmeloodiad, mis juhtub kindlasti, sest meie repertuaar on väga lai ja uusi hitte tuleb järjest juurde.

Kui rääkida esinemispaikadest, siis lihtsam oleks küsida, kuhu meid ei ole kutsutud: moešõud, erinevate kohtade avamisüritused, kaks korda oleme üles astunud Eesti Vabariigi aastapäeva pidulikul kontserdil, lisaks juubelid, sünnipäevad, pulmad jne.

Milline siis on see sinu tšello teie kahepoolses suhtes?

Tšello kui instrument on kahtlemata eriline, ta sarnaneb oma tämbrilt kõige rohkem inimhäälele ja ta ulatus on väga lai, mis tähendab, et temaga on võimalik mängida väga madalalt kui ka väga kõrgelt. See on ka põhjus, miks tšellokvartetti on võimalik teha ja see kõlab nii uhkelt. Minul on hetkel kaks tšellot. Hiljuti soetasin endale pilli, mis ei oma erilist ajaloolist väärtust, aga vastab minu nõudmistele. Teine pill, mis mulle palju tähendab ja millega ma suurema osa oma elust olen mänginud, on jäänud kahjuks tolmu koguma. Aga täesti võimalik, et ühel päeval lükkan tolmukorra pealt ära ja meist saab jälle paar. Vana arm ei roosteta.

Teie vennaskond sai kümneseks. Mis teid seob, mitu puuda soola on koos ära söödud ja kontserte mängitud?

Eelmisel aastal sai tõesti kümme aastat täis. Raske öelda, mis meid niivõrd tugevalt seob. Võib-olla kuna me kõik oleme klassikalise muusika taustaga ja mängime palju klassikalist muusikat, siis see vaheldus, mida annab C-Jami repertuaar, hoiabki meid koos ja värskena. Ja kui veel näha, et see inimestele korda läheb … Super ju! Sellest saabki energiat, et edasi tegutseda. Eks me ürita oma asja nii hästi kui võimalik edasi teha ja kui säde on silmis, küll see bänd veel püsib.

Olen kõigilt teilt pärinud Hiina reisi kohta ja ega ma sindki pinnimata jäta!

Hiina tuur oli igas mõttes eriline. Meist keegi ei olnud seal varem käinud ja päris hästi ei kujutanud ette, mis seal saama hakkab, kuidas publik meid vastu võtab, aga meie õnneks läks kõik suurepäraselt. Meid küll hoiatati ette, et publik käib kogu aeg edasi-tagasi ja vaatab oma telefoni, aga üllataval kombel see ei olnud üldse nii, enamus ikka istusid vaikselt ja kuulasid. Pärast kontserti oli loomulikult tohutu sagimine ja lõputu pildistamine.

Hiina ise avaldab muidugi muljet, sest maa ise on ju tohutu ja ehitustegevus on meeletu. Julgen arvata, et seal on kraanasid sama palju kui Eestis puid.

Üks oluline asi muidugi juhtus Hiinas veel – Pärt õppis enam-vähem pulkadega sööma.

Mis puudutab meie maailmavallutusplaane, siis suvel anname kontserte Lätis ja Soomes.

Muusikud on kummaline seltskond, kelle elu koosneb muusikast, muusikast ja muusikast.  Kuidas on selle isikliku eluga lood?

Muusika ja igapäevaelu on väga tihedalt omavahel seotud. Muusik ei saa ju öelda, et ei võta tööd koju kaasa. Saatuse tahtel on läinud nii, et ka minu naine on muusik ja töötab Tallinna Kammerorkestris, mistõttu pidevad kontserdid ja reisid on väga tavaline nähtus meile. Kuna peres kasvab kaks toredat poissi, siis pidev hoidjate leidmine ja viimine ja toomine tekitab päris palju peavalu ja nõuab tõsist pingutust.

Levi-Danel, sa oled ennast täiendanud Tel-Avivi Muusikaakadeemias, täiendanud ennast veel paljudel meistrikursustel, mänginud paljudes riikides. Kuhu tahaksid veel jõuda? ERSO, C-Jam – kus veel musitseerid?

Mul oli tõesti õnn kolm aastat Iisraelis elada ja Tel-Avivi Muusikaakadeemias õppida. See oli kahtlemata eriline aeg minu elus. Minek sinna oli väga lihtne – müüsin maha oma õppelaenu eest ostetud auto, ostsin pileti ja seal ma olingi. “Saladuskatte” all ütlen, et selle sõidu põhjus oli ka romantilist laadi. Ma arvan, et muusikul on väga oluline ennast kuskil mujal tuulutamas käia ja noore inimese jaoks oleks patt selline võimalus kasutamata jätta. See ei tähenda tingimata, et mujal niipalju parem oleks, aga kogemuse ja silmaringi avardamise mõttes on see ülioluline. Samas on igalt inimeselt midagi õppida, meie ülesanne on see miski lihtsalt enda jaoks leida.

Ma ei ole ausalt öeldes eriti suur planeerija ja mu eesmärk ei ole ka Kuule minna. Muusikalises mõttes on mu elu hetkel piisavalt rikas, mille üle olen väga õnnelik ja ei oskagi öelda, kuhu veel tahaksin jõuda.

Nagu öeldud, töötan põhikohaga ERSO-s juba kümme aastat. Siis on C-Jam, millega saab rahuldatud popmuusika valdkond. Mängin veel Tallinna Keelpillikvartetis, mille repertuaar on mulle väga hingelähedane. Nagu me teame, on kõik pidevas arengus ja samamoodi ka muusika ning mul on au kuuluda ka sellise kollektiivi nagu ansambel U: koosseisu. Me tegeleme ainult kaasaegse ja spetsiaalselt sellele ansamblile kirjutatud teostega ja tihti on meil kontserdid-etendused, kus astun üles multiinstrumentalistina, kasutades muuhulgas häält, kive ja puuoksi.

Nii et põnevust jagub!

Usutles Jüri Kukk