Avaleht Kultuur Kultuuriajalugu Must kuumus, valged jooned
Must kuumus, valged jooned

Must kuumus, valged jooned

„Roman J. Israel, Esq.“, film veidi autistliku olemisega juurageeniusest Roman Israelist (vahvalt pontsu Denzel Washington), on just selline linateos, kus peategelane läheb pärast rasket tööpäeva koju ja paneb mängima džässiplaadi. Miks mitte Miles Davise „Jack Johnsoni“. See on film, mis saab pärineda ainult 1970. aastatest. Elab Roman ka sellises majas nagu Miles Davisel.

Jack Johnsonist on ju ikka laule loodud, sest Johnsonile meeldisid kiired naised ja kiired autod. Temast on laulnud Eesti bänd Una Bomba ja on teinud plaadi Davis. Poks on ju nagu džäss. 1970. aastal paluti Davisel kirjutada muusika dokumentaalfilmile Johnsonist. Davis oli sel ajal karjääri tipul. Taas. Oli ta ju olnud kord varemgi.

1959. aasta „Kind Of Blue“ ajaks oli Davis traditsioonilistest struktuuridest tüdinenud ja hakkas vähem meloodiat kasutama. „All Blues“ oli „Kind Of Blue“ paladest ainuke, mida ta enne stuudiot kodus lihvis, aga isegi selle kohta otsustas stuudios, et ei mängi 4/4, vaid 3/4 taktimõõdus.

1960. aastate keskel ei pausitanud Davis enam kontsertidel lugude vahel, muusikud ei teadnud, mis lugusid esitatakse ja pidid kogu aeg valmis olema. Chick Coreale ei meeldinud, et Davis kunagi ei öelnud, kas esitus oli hea või halb, John McLaughlini arvates Davis aga inspireeris pillimehi. Mängi nii, nagu sa ei oskaks kitarri mängida, ütles Davis McLaughlinile.

Loogika kadus, jäi rütmiline psühhedeelia, mõeldud audiosotsiaalse rünnakuna, kuid „sotsiaalne“ kadus, jäi ainult audio, mille vahel liikus lilleseadjaliku osavusega tseremooniameister. Davis ei olnud enam muusik, ta oli insener. (Või instrument, sest esitustest lõikas ja kleepis ideaalsed plaadid kokku produtsent Teo Macero.)

Kõik olid sel ajal elektrilised, Jimi Hendrixiga eesotsas. Davis elektrifitseerimist kitarrist ei alustanud, Davis alustas elektriklaverist, aga ta soovis pidevalt muudatusi, kõik tema 1968-1970 albumid salvestati erineva koosseisuga. Davis laiendas koosseise, et võimalikult laia värvispektrit välja pressida.

„Bitches Brew“ ja „Kind Of Blue“ olid mõlemad enneolematud, aga üks neist avab uksi, teine suleb. „Bitches Brew“, mida tõlgitakse enese jaoks arusaadavaks terve elu, oli sunnitud samm, sest ka Davisele meeldisid kiired autod ja naised, sissetulek oli aga kahanenud. Ettevalmistunud muusiku jaoks ei tule negatiivne arvustus kunagi ootamatult, ent Davis oli vist ikkagi veidi paigale jäänud. Ta tahtis nüüd jõuda noorema afroameerika publikuni ning segas mineviku ja tuleviku yesternow’ks. Davise elektri-afrodeelia oli ilmutus. Rütmisektsioon toodi esiplaanile. Gospel tuli Uus-Guineasse.

Džässi peetakse kakofooniliseks. Džäss võib väsitada, koormata informatsiooni ja emotsionaalsusega. Pehme swing hakkas muutuma free jazz’iks ja kriitik Joe Tynan kirjutas 1961. aastal, et talle meeldib, kui bänd toetab üksteist, John Coltrane ja Eric Dolphy aga lõhuvad seda üksmeelt ja sünnitavad oma anarhismiga antidžässi. Dolphy kostis seepeale, et tema muusika küll svingib.

1960. ja 1970. aastatel hakati džässmuusikuid süüdistama 20-minutistes soolodes. Muusikud väitsid, et neil on vaja aega võimaluste teostamiseks. Kui Davis „Jack Johnsonit“ kirjutas, kujutles ta poksija siuglemist. See oli nagu tantsimine või rongihääl, ütles Davis.

1970. aasta atmosfäär oli radikaalne. Ajakiri Rolling Stone oli avaldanud jaanuaris 15-küljelise paljastava loo ansambli Rolling Stones traagilisest Altamonti kontserdist. Sly & The Family Stone liikus USA tabeli esikoha suunas. Band of Gypsys lagunes, Curtis Mayfield lahkus ansamblist The Impressions, Marvin Gaye salvestas protestivat soulmuusikat. Sotsiaalprobleemid toodi muusikasse tagasi.

Davis esines „Johnsoni“ salvestamise ajal märtsis New Yorgis Fillmore Eastis. Kriitikud väga vaimustuses ei olnud. See oli tema esimene kord rokipaigas esineda. Plaadifirma Columbia tahtis teda laiemale publikule tutvustada, aga seda tahtis ka Davis ise. Miks need kuradi valged müüvad 3 miljonit, aga mina mitte, kuigi nad laenavad minult, tahtis Davis teada. Laura Nyro ja Santana jaoks oli Davis guru.

McLaughlin mäletab, et kui stuudiosse aprillis tagasi mindi, ei toimunud 20 minutit midagi. McLaughlinil oli igav ja ta asus improviseerima. Teised pillimehed liitusid ja peagi jooksis stuudiosse trompetiga Davis, punane tuli läks põlema ja lindistati. „Ma pole kunagi kuulnud Milesi nii kaua mängivat. See oli imeline,“ räägib McLaughlin. Davis ronis nagu mingile nähtamatule redelile. Sündis pala „Right Off“. Davis käis sel ajal regulaarselt poksitrennis ja oli füüsiliselt tippvormis. „Bitches Brew“ oli sel nädalal ilmunud ja Davise tuju oli ka väga hea.

Davise 1969. aasta lõpu ja 1970. aasta alguse salvestustest saadi materjali mitmeks plaadiks, sealt tulid duubelplaadid „Live-Evil“, „Big Fun“ ja „Get Up With It“, metamorfoosid, mis tsementeerisid Davise positsiooni panteonis. Veel märkimisväärsem oli kaetud muusikaline territoorium: oli Aafrikat, oli Indiat, Airto Moreira tõi Brasiilia tuuli. Muusika voolas Davisest välja. Materjaltehnilise tootmisbaasi transformatsioon ja sotsioökonoomilise arengu kiirendamine. Prantsuse rahandusminister Colbert oleks kahvatanud sellist pillamist nähes.

Juulis mängis Davis taas Fillmore Eastis ning sedakorda hakkasid ajakirjanikud ja publik roki-Milesile juba pihta saama. Davis korrastas oma nägu ja nüüd tundus, et ta naeratas.

Džäss oli esimene ulmemuusika ja Davis kosmoselaevaga sõitev heliteadlane. Davise plaadietiketid on planeedid ja vinüülivaod selle ümber planeedirõngad. Surres ei jäänud ta tõenäoliselt Maale, vaid lahkus siit. Usk nõidusesse on inimaju paratamatu kõrvalprodukt.

Konstantin Kuningas

Kommentaarid