Avaleht Tunnustus Rainer Kerge Hea Sõna auhinnast: tunne oli nagu tõenäoliselt Kersti Kaljulaiul, kui ta sai presidendiks valimisest teada
Rainer Kerge Hea Sõna auhinnast: tunne oli nagu tõenäoliselt Kersti Kaljulaiul, kui ta sai presidendiks valimisest teada
Tunnustus
0

Rainer Kerge Hea Sõna auhinnast: tunne oli nagu tõenäoliselt Kersti Kaljulaiul, kui ta sai presidendiks valimisest teada

0

Täna anti Viru Konverentsikeskuses toimunud Tallinna ettevõtluspäeval “Väärtus peitub inimestes“ üle Hea Sõna auhind. Tänavu pälvib selle “Õhtulehe” ajakirjanik Rainer Kerge, kes on silma paistnud sisukate arvamuslugude ja mahukate persoonilugudega, mis on äratuntavad särava sõnaseadmisoskuse, positiivsuse ja hea stiilitunnetuse poolest. Hea Sõna auhinnaga tunnustab ühendus Eesti Naistoimetajad, kuhu kuulub ka heade uudiste portaal GoodNews, eestikeelses meedias silma paistnud ajakirjanikku, kelle looming kannab humanistlikke väärtusi, on sisukas ja selge, keelt väärtustav ja isikupärane.

Rainer, mis on hea sõna Teie kui ajakirjaniku jaoks?

Head sõna saab võtta kahtepidi. Üks on see, kui ma ütlen kellelegi hästi ja teine on see, kui inimene oskab siis seda sõna, mis ei pruugi olla tingimata kiidusõna, kuidagi loominguliselt väljendada või kuidagi paremini sõnastada. Ma saan aru, et Hea Sõna auhind on pigem ette nähtud sellisele heale sõna kasutajale, kui sellele, kes kõike, mida ta siin näeb, lakkamatult kiidab ja ülistab.

Milline oli see tunne ja üllatus, kui Teile tehti teatavaks, et Te olete selleaastane Hea Sõna auhinna võitja?

Ma kujutan ette, et kui see legend natukenegi peaks tõele vastama, siis umbes sama suur ehmatus võis olla Kersti Kaljulaiul, kui helistas Eiki Nestor ja ütles, et nüüd ei ole midagi teha, Kersti – nüüd tuleb presidendina tööle hakata. Umbes niimoodi.

Kui pikk on Teie ajakirjanikuelu aastates olnud?

Postimehe uksest astusin ma sisse ülikooli esimesel kursusel. Järelikult me räägime 1996. aasta kevad-talvest. Mis see siis teeb? 21 aastat! Oh Jumal, appi! Enne seda oli mul ilmunud mingisugune looke Õpetajate Lehes, aga see ei olnud märkimist väärt. Jah, ühesõnaga kevadest 1996. Siis läks trükikuradile kõigepealt käsi, edasi juba kere ja nüüd on kõik läinud.

On Teid selle 21 aasta jooksul tunnustatud? Milline on üldse eestlane kiidusõnadega?

Sellist üleriiklikku tunnustust, et antakse pidulikus õhkkonnas mingi vimpel, tükike kringlit, väljapeetud vestlus kõige taustaks – sellist tunnustust ei ole. Aga seda tunnustust, kus inimesed aeg-ajalt lehte loevad ja võtavad teadmiseks, mis seal lehes on, seda ma olen küll tähele pannud.

Kui Te peaksite hindama ja välja tooma iseenda tööd justkui kõrvaltvaatajana, siis millised on need lood, mis on olnud erilisemad Teie enda jaoks ja mis Teiega alati kaasas käivad?

Iga lugu on mingis mõttes eriline ja selleks looks ette valmistuda on eriline, iga kord on isemoodi. Staažiga võivad ju mingisugused kogemused tulla, aga see ei tähenda, et sa mingid liigutused tegemata saaksid jätta või et sul mingid asjad hõlpsamini läheksid. Kui autojuht on autot 50 aastat juhtinud, siis tal ei ole Tallinn-Tartu maantee läbimine kuidagi seetõttu lihtsam, et ta on 50 aastat roolis olnud. Ta sõidab eeskirjade järgi ikka umbes 2 tundi ja 20 minutit, ta ei saa tänu oma staažile sinna poole kiiremini. Ma arvan, et samamoodi on ka iga lehelooga, et iga kord, kui sa avad dokumendifaili, paned sellele pealkirja, võid ikkagi tõdeda – “Siin ma siis jälle olen! Nüüd peab peale hakkama!”

Kui vastata, mis on erilisem või mille üle endal on hea meel olnud, siis ühe loo ma oskan küll esile tuua. See oli paar aastat tagasi jõulude ajal. Lehetoimetuses oli ikka arutelu – mida me jõuluajaks lehte paneme? Kõik vaatavad lakke, kõik asjad on 10 korda ära tehtud ja siis veel 20 korda üle tehtud. Ja siis järsku tuli mõte, et teeme sellise vestlusringi, kus me lihtsalt räägime sellest, et kes me oleme, kuhu me teel oleme ja mis sellest kõigest saada võib. Sellest sündis jõuluvestlus, kus osalesid kaks õpetlast, Jaan Einasto Tõraverest ja Toomas Paul kuskilt Tallinna äärelinnast. Viisime nad Skype’i teel kokku ja nad vestlesid kõige igavikulisematel teemadel. Siis oli küll efekt, kus kaks oma ala tippu suhtlesid kõige oikumeenilisematel, kõige inimlikematel ja teisest küljest kõige müstilisematel teemadel. Me ei kasutanud selle vestluse jooksul kordagi sõna “jõulud”. Me lihtsalt kompasime pisut seda maad, mille kohta teadlased ütlevad, et nad arvavad, mis seal on, ja mille kohta usumehed ja teoloogid ütlevad, et nad usuvad, et see seal on, ja mis suures osas on tegelikult üsna kattuv. See oli see hetk, mil tundsin head meelt, et mulle meeldib teha mu tööd, sest ma saan olla siin ja praegu nende kahe mehe vestluse juures ja seda vahendada. Võib-olla võiks see olla üks lugu, kus ei olnud kahju kasutult elatud aastatest.

Suur osa ühiskonnast arvab, et ajakirjanik on urgitseja ja võib-olla isegi pahatahtlik, või eksib liiga palju faktidega – mingi osa ühiskonnast isegi on keeldunud ajakirjanikele intervjuusid andmast. Kui tihti Teil on sellist asja ette tulnud ja kes siis on tegelikult ajakirjanik?

Esiteks, ajakirjanik on see inimene, kes esitab neid küsimusi, mis huvitavad ülejäänud inimesi, ja eriti neid inimesi, kellel ei ole võimalik neid küsida. Õpetaja ei saa helistada peaministrile või teadlasele, mitte ka näitlejale või mõnele lauljale, ja küsida, et kuule, mis sa sellest asjast arvad või kuidas sul muidu läheb! Aga õudselt huvitav on ju seda teada saada! Ja siis ongi ajakirjanik see inimene, kes peab need küsimused ära küsima. Selles mõttes on tal suur vastutus, sest tema töötab sellel kohal, kus tal on võimalus küsida küsimusi, mis inimesi huvitavad, aga millele nad ise ei saa vastust otsida. Mis aga puudutab ebamugavaid küsimusi, siis selleks ajakirjandus ongi, et esitada muuhulgas ka ebamugavaid ja teravaid küsimusi. Kui need teinekord intervjueeritavale üldse ei meeldi, siis on sellel mingi väga selge põhjus. Mis nüüd faktide teemat puudutab, siis ma ei oskagi midagi öelda. Tõde on alati suhteline. See asi, mis võib olla ühe allika puhul selge fakt, ei pruugi sama konflikti teise poole puhul seda hoopiski olla. See on väga keeruline teema. Kui inimesed mõtlevad, et kas ajakirjanikud aeg-ajalt istuvadki ja mõtlevad loo välja, siis minu teada on Eestis olnud 2 juhtumit, kus intervjueerija on mõelnud intervjuusid välja. Üks nii-öelda rindereporter on andnud enam-vähem oma vannitoast reportaaži, kus ta peaks parajasti sõjatandri keskel olema. Rohkem ma väljamõeldud lugusid ei tea. Inimesed ei karda lehest lugeda, raadiost kuulata või telekast vaadata seda, et ajakirjanik on neile sõnad suhu pannud. Ei! Nad kardavad omaenda sõnu.

Mida see tunnustus Teile tähendab? Milline saab olema tänane päev ja mida see tunnustus Teile ütleb?

Sina peaksid palju paremini kui mina teadma, milline see mu tänane päev välja! Mul ei ole õrna aimugi! Ma olen üsna ähmis. Eks nüüd paistab! Helista õhtul kümne paiku uuesti!

VAATA GALERIID!

mm

Kommentaarid