Avaleht Intervjuu TERVISELEHT KIRJUTAB! Muusik ALEN VEZIKO: ma püüan kuulata oma keha
TERVISELEHT KIRJUTAB! Muusik ALEN VEZIKO: ma püüan kuulata oma keha
Intervjuu
0

TERVISELEHT KIRJUTAB! Muusik ALEN VEZIKO: ma püüan kuulata oma keha

0

Alen VezikoMuusik Alen Veziko ütles, et kui tööpinge liiga suureks muutub, püüab ta kuulata oma keha ja vaba päeva võtta. Samas ei suuda elavaloomuline loomeinimene kodus tegevuseta istuda rohkem kui kaks päeva.

Suuremad muutused Aleni eraelus on olnud kolimine Tartust Tallinnasse ja isaks saamine väikesele Dorisele. Mõlemast olukorrast räägib Alen lähtudes emotsionaalsest tasapinnast ja tervise vaatevinklist.

Arvestades oma elukutset ja pidevat rütmis liikumist, tajub Alen hästi üleeestilise liikumisaasta asendumist muusikaaastaga. Tervisliku toidu eelistajana on ta jäänud suureks juurikasõbraks, parimaks hea hääle kindlustajaks peab aga korralikku und.

Tervislikku alanud aastat, Alen! Kui tihti Teile öeldakse või kirjutatakse häid soove, mis sisaldavad sõnumeid tervisest või äkki eeldatakse, et noore mehena olete nii või teisiti hea tervise juures?

Mulle soovitakse enamasti ikka jõudu. Tervisega on asjad korras, aga peab leidma aega puhkamiseks.

Kas nüüd, pärast meeletult kiiret jõuluaega ja aastavahetust, on jäänud ka aega, et veidi hinge tõmmata ja energiat koguda?

Tegelikult ei ole. Minu puhkus tuleb kunagi aprillis. Aasta algas sõna otseses mõttes stuudios ja kuni märtsi lõpuni on kalender punane.

Kuidas talute pingelangusi ja jõudehetki, mis järgnevad väga intensiivsetele perioodidele? On tegusaid inimesi, kellele taolised langushetked on rasked.

Mul on teatud hetked, kui ma ära kukun. Need on enamasti paar nädalat pärast kontserttuuri. Siis võib juhtuda, et jään näiteks grippi, aga viimasel ajal pole seda juhtunud. Ma püüan oma keha kuulata ja kui asi väga ülekä- te läheb, võtan vaba päeva. Ma ei suuda kodus niisama istuda rohkem kui kaks päeva. Siis on vaja leida endale uus väljakutse või tegevus.

Tundub, et kuulute Tartu muusikaeluga sedavõrd kokku nagu endine populaarne ansambel Fix või näiteks Üllar Jörberg, aga elate sellest hoolimata juba veidi aega pealinnas. Millest selline kannapööre?

Tartu on muidugi märgatavalt harmoonilisem linn, aga ma tüdinesin ära sellest, et mul oli pidevalt kaks kodu. Üks Tartus ja teine Tallinnas. Paraku on nii, et minu tegevus on seotud rohkem pealinnaga ja ilmatu aeg kulus autos elades. Tallinn-Tartu maantee pole just meeldivaim koht, kus oma päevi veeta.

Millised on pealinna elukeskkonna iseärasused? Kas hakkate harjuma ja kuidas enesetunne on pärast elu sellises vaimses linnas nagu Tartu?

Kui minu käest küsitakse, ütlen alati, et ma elan Eestis. See tähendab, et liigun palju ringi ja elan hotellides. Võrreldes Tartuga on muidugi märgatavalt vähem haljastust ja võimalusi värskes õhus liikuda. See on asi, mida ma kõige rohkem taga igatsen. Enne kulus mul 10 minutit, et olla matkarajal. Täna kulub 1 tund autosõitu.

Kas peab olema suurem stressitaluvus, et tegeleda loominguga Tallinnas, kus tempo on marukiire ja vaikus ka omamoodi defitsiitne nähtus?

Tegelikult on Tallinn üsna rahulik paik. Minge kasvõi Riiga ja tehke seal üks tiir. Mulle kiirus meeldib, ma olen harjunud kiiresti otsustama ja ootan seda ka teistelt.

Mis muusikas hetkel teoksil on ja milliseid reaktsioone publiku poolt prognoosite?

Ma valmistan ette neljandat stuudioalbumit, mis ilmub 6. märtsil. Prognoosida edu või ebaedu oleks ülimalt meelevaldne. Muusikas ja kunstis loeb subjektiivsus ja tihti otsustavad edukuse juhus ja muud kummalised tegurid, millel pole loominguga midagi ühist. Ma loodan, et inimesed, kes minu uut plaati kuulama hakkavad, leiavad sealt selle emotsiooni ja mineku, mida ma olen üritanud sinna sisse panna.

Suured tagantjärgi õnnesoovid isaks saamise puhul! Mis nime oma lapsele panite ja kas ta juba mingeid iseloomujooni ka välja näitab?

Tütar sai nimeks Doris. Ütleme nii, et preili on üsna järjekindel. Kui tema on otsustanud midagi saada või teha, on teda üsna raske pidurdada. Kangus on vist minult päritud. Ma pole ka allaandja tüüp, pigem selline tank, kes läheb läbi seinte kui vaja.

Mida saate teha Teie ja isad üldse, et nende lapsed igati rõõmsameelsed ja terved oleksid?

Mina olen saanud pühendada oma lapsele rohkem aega kui enamus mehi, kes käivad kaheksast viieni tööl. On olnud võimalus planeerida oma aega ja kui vähegi võimalik, püsin kodus. Lapsele meeldib ju kui temaga tegeleda ja mängida. Ma usun, et oluliseim asi on olla tema jaoks olemas. Lisaks käime koos jalutamas. See mõjub hästi nii preilile kui issile.

Kas isaks olemist tuleb õppida või on see veres, tuleb nn loomulikust intelligentsist ja kui palju olete pidanud vastavat kirjandust läbi lugema või äkki olete koguni kursustel käinud?

Ma olen seda meelt, et loodus paneb asjad paika. See ühiskond on nii pikka aega eksisteerinud, et pole põhjust kahelda. Raamatuid mul muidugi on, aga nende lugemiseni pole tegelikult jõudnud. Ilmselt kui probleem tekib ja ikka kuidagi ei saa ise hakkama, siis sirvin. Tark inimene tunnistab endale, et ta ei valda teemat ja küsib teadjamalt nõu. See käib tegelikult kõige kohta siin elus. Aga kohati on tunne, et inimesed kardavad näida rumala ja asjatundmatuna ning tänu sellele ei julge abi küsida.

Kas pöörate abikaasaga tähelepanu sellistele asjadele nagu tervislik elukeskkond ja õdus ning hubane kodu?

Kodus peab olema hea olla. Pole oluline, milline ta välja näeb või kus asub. See on midagi enamat kui asjad ja kinnisvara.

On Teil aega jännata tervisliku toitumisega ja kas on olnud mahti teha tähelepanekuid, kas valikut kaubanduses on ja kuidas on võrreldes Tartuga?

Kui on vähegi aega, teen meeleldi süüa ja siis on minu valikus kindlasti ka juurikad. Rohelisi salateid hakkasin sööma viis aastat tagasi. Ärkasin ühel hommikul üles ja tundsin, et nüüd tahan porgandeid närida. Ilmselt on selle põhjus see, et söön enamuse ajast väljas ja teepeal, kus toidu kvaliteet on enam kui küsitav. Keha andis märku, et on aeg hakata muutusi sisse viima.

Ei saa küsimata jätta, et kuidas keskkonnahoiu poole pealt suhtute Tallinna tasuta ühistransporti?

Idee on ju üllas, aga miskipärast Eestis see ei toimi. Mine ükskõik millisesse maailma suurlinna ja sa oled nõus ühistransporti kasutama, kuna muudmoodi pole lihtsalt võimalik. Isegi Helsingis vanaema juures käies sõidan hea meelega metroo või rongiga, aga meil sõitsin viimati trammiga paar aastat tagasi. Selleks, et saada sõpradega “huvitavat kogemust”. Enne seda kasutasin ma linnatransporti aastat 10 tagasi. Ma sõidan vahest küll Tallinna ja Tartu vahel ekspressiga, kuna siis saab bussis rahulikult tööd teha või puhata ja ei pea maanteel roolis võitlema.

Läinud aasta oli pühendatud liikumisele, käesolev aga muusikale. Kuidas need kaks valdkonda teineteist mõjutavad ja täiustavad?

Kui nüüd veidi filosofeerida, siis on muusika ju ka liikumine. Helide liikumine ajas ja ruumis. Ma tean palju inimesi, kes käivad jooksurajal klapid peas ja kuulavad muusikat. Mina isiklikult eelistan kuulata vaikust või looduse hääli. Minu enda seos liikumise ja muusikaga on otsene. Lapsest saati on mul rattaga sõites tulnud pähe viisijupid ja tänasel päeval käin ma teinekord teadlikult kõndimas, et teksti kirjutada.

Üldjuhul on inimloomus selline, et tahab järge pidada oma tegemistel. Mitu lugu olete tänaseks juba kokku kirjutanud ja kui paljut loodate saavutada lisaks veel sellel aastal?

Ma tõesti ei tea, mitu laulu ma olen elus kirjutanud. Kindlasti üle saja. Osa neist ei kõlba muidugi kuhugi, aga eks eksimine käib arenemise juurde. Ma ei kirjuta kunagi spetsiaalselt. Lood tulevad minu juurde siis, kui nad ise tahavad ja mul endal on üha rohkem selline “kaasreisija” tunne.

Inimene õpib kogu elu. Kuidas suhtute elukestvasse õppimisse ja kas kavatsete ehk midagi juurdegi õppida?

Kui ma õpin selgeks selle, kuidas pühapäeviti perega koos rahulikult kodus olla ilma, et kuhugi kibeleks, oleks juba suur asi.

Ott Lepland laulab oma populaarses loos: “… kuula …”. Kuidas on Teie kuulmisoskusega lood ja kas see on oluline . osata kaasinimest kuulata? Või miks mitte ka looduse hääli.

Kui ma oleksin parem inimeste kuulaja, oleksid paljud probleemid elus olemata. Täna püüan ma kuulata, mida minu lähedased mulle räägivad. Kuna mul on kodus väike laps, püüan rohkem kuulata oma elukaaslast, et talle rohkem abiks olla.

Teie akustilise plaadi “Ei ole öeldud tuulde” tutvustuses on öeldud sellised sõnad, et: “… hääl on see, mis paneb need laulud tegelikult elama ja hingama.” Millises vormis Teie hääl hetkel on ja millised oleksid nipid, mida soovitaksite teistelegi spetsiaalselt just hääle tarbeks?

Mõnes mõttes on hääl praegu parimas vormis üldse, aga ma olen viimasel ajal tundnud, et peab leidma aega tehnika täiustamiseks ja vanade asjade meelde tuletamiseks. Esinemisi on palju ja eksimiseks ei ole lihtsalt aega. Parim viis oma hääle vormis hoidmiseks on korralik uni.

Ühes Teie laulus on lugu komistamisest, kukkumisest ja käe ulatamisest sellises situatsioonis. Kui sageli on tulnud Teil olla elus käeulatajaks või selle vastuvõtjaks?

Kui keegi vajab abi, siis ma aitan. Ma olen elus sattunud korduvalt situatsioonidesse, kus tuleb olla abiks autoõnnetuses või muul moel toetada inimest, kes on saanud viga. Ma arvan, et see on inimese kohustus kaaslastele abiks olla. Ise ma eriti vastuvõtlik ei ole. Kui ma õigel ajal oleksin oma sõprade nõu kuulda võtnud, poleks minu elus ühte perioodi, kus ma läbi põlesin ja depressiooniga võitlesin. Samas selleks, et aru saada, kui nõrk sa võid olla, peab seda kõike ise kogema. Kui täna minu lähedased mulle ütleksid, et sul on probleem, siis ma kuulaksin neid ja otsiksin abi.

Mis aitaks tugevdada meie ühiskonnas abivalmidust ja hoolivust?

Ma arvan, et aeg. See varakapitalistlik tõmblemine saab ühel hetkel läbi ja siis on aega enda ümber vaadata ja ümbritsevaid inimesi märgata.

Usutles Jaan-Ivo Lukas 

Allikas: Terviseleht

TerviseLeht logo

mm
Head Uudised GoodNews
info@goodnews.ee

Kommentaarid