Avaleht Intervjuu Triinu Priks: Kindlasti on iga loom isiksus
Triinu Priks: Kindlasti on iga loom isiksus

Triinu Priks: Kindlasti on iga loom isiksus

Triinu Priks
Triinu Priks

Viljandlanna Triinu Priks tegi esmatutvust oma kodulinna loomade varjupaigaga  ja selle muredega peaaegu kümme aastat tagasi. Nüüd on tragi ja hooliva naise huviorbiidis loomade varjupaigad erinevates Eestimaa paikades. Loomade värvide, näiteks must kass, suhtes on Triinu igati umbusuvaba ning esmatähtis on tema jaoks hoopis inimeste suhtumine lemmikloomadesse. Optimistina loodab ta, et see muutub järjest sõbralikumaks ja väärikamaks, mille nimel annab ka igapäevaselt oma panuse.

Teadaolevalt pidavat hetkel olema Musta kassi kuu. Toob see ka Teile juurde rohkem seda värvi loomadele pühendatud tööd? Missuguseid emotsioone Teis must kass üldse tekitab?

Ma ei teagi, kas seda kuud ametlikult nii kutsutakse, küll aga oleme sel aastal meie varjupaikades oktoobri nii ristinud ja saadame musti kasse kodudesse loovutustasuta. Meil on raske uskuda, et tänapäeval muretseb keegi nõidade, ebausu ja tuleriitade pärast ja seega loodame, et oktoober toob tööd juurde seoses selle teemaga, et kõik mustad kassid leiavad kodu. Sellest saab lähemalt lugeda kodulehelt: http://www.varjupaik.ee/#!mustad-kassid-koju/c1kq2

Mõned inimesed soovivad, et neil kasse või koeri või mõlemaid korraga rohkem kui üks oleks. Kas sellise sooviga kaasneb ka midagi positiivset ja millised on riskitegurid?

Igaüks peab ise teadma, mitme looma eest ta suudab hoolitseda. Kõik loomad soovivad tähelepanu, tegelemist, süüa ja vajadusel veterinaarabi. Lisaks ajalisele pühendumisele toob iga loom kaasa endaga suurema surve rahakotile. Kui rahaprobleemi ei ole ja inimesele meeldib loomadega aega veeta, siis ma ei näe siin ühtegi probleemi.

Kingsepale ei jätkuvat kinga ja pagarilapsele saia. Mitme koera või kassi perenaine Te praegu ise olete?

Mul on kodus kaks koera, kass ja jänes.

Millal ja millisel ajendil sai alguse Teie sügavam kodumajast ja kodukandist märksa kaugemale ulatuv huvi mõelda ja tegutseda lemmikloomade käekäigu huvides?

Ma sattusin 2005. aastal tollasesse Viljandi varjupaika ega teadnud sellest maailmast sel hetkel mitte midagi. Kui kuulsin, et vabatahtlikud ei ole varjupaika üldse sealseid tegemisi segama oodatud ning varjupaiga omanik ei näe vajadust pidada ühtegi looma üle seaduses ettenähtud 14 päeva, tekkis tunne, et siin saaks midagi loomade heaks ära teha. Ma ei mõelnud muidugi sel hetkel vahetada elukutset või laiendada Varjupaikade MTÜ tegevust üle-eestiliseks, aga niipea, kui alustasime, hakkasid meiega ühendust võtma teistest linnadest inimesed, kes olid oma varjupaikades põrkunud samasuguste muredega. Ju oli aeg siis õige.

Milline oli Teie esimene loomasõbralik tegu?

Ma ei tea seda ja ma usun, et see ei ole ka oluline. Ma arvan, et peaksime igas oma otsuses või teos silmas pidama selle mõju nii loomadele kui teistele inimestele. Me ei peaks mõtlema vaid lemmikloomadele, vaid ka põllumajandus- jt loomadele. Ma ei ole taimetoitlane, aga mind huvitab järjest rohkem, kuidas elas see loom, keda me sööme ja kindlasti ei kanna ma karusnahast tooteid ega käi metsloomi kasutavas tsirkuses.

Praegu olete nii Viljandi loomade varjupaiga, aga ka erinevate lemmikloomade varjupaiku haldava Varjupaikade MTÜ eestvedaja. Millised varjupaigad on pidevalt Teie huviorbiidis ja millistes neist asukad end kõige paremini tunnevad?

Mina ei ole tegelikult enam aastaid Viljandi loomade varjupaiga juhataja. Kuna meil on viis varjupaika üle Eesti ja meie ühist tööd on vaja koordineerida, siis olen mõnda aega juba Varjupaikade MTÜ üldjuht. Just tänu ühisele tegustemisele ja ühtsele filosoofiale ei ole mitte ükski meie varjupaikadest teisest kehvemas seisus ega vaja teistest enam tähelepanu. Kindlasti tunnevad kõikide meie varjupaikade asukad ennast varjupaigas kenasti, nende kõht on täis ja nende eest hoolitsetakse hästi. Need ajad on jäänud minevikku, kus pidi muretsema selle pärast, mida loomadele süüa anda.

Kas kassid ja koerad käituvad varjupaigas pigem sarnaselt või erinevalt? Kuivõrd võib üldse öelda, et iga loom, kes varjupaika sattub, on erineva iseloomuga ehk koguni omaette isiksus?

Kindlasti on iga loom isiksus – oma iseloom, temperament, kogemustepagas. Loomad kujunevad välja täpselt samamoodi nagu inimesedki. Mõni on inimesega väga vähe elu jooksul kokku puutunud ja teine on kõigi sõber.

Kui kaua varjupaikades loomi hoitakse ja kas seda tehakse ka rohkem kui laiemalt teada info ütleb – neliteist päeva -, mil jõuab kätte aeg nende saatmiseks “parematele jahimaadele”?

See 14 päeva on seadusega ette nähtud loomade pidamiskohustus kohalikele omavalitsustele, et mitte panna neile kõigi loomade igavesest ajast igavesti ülalpidamise nõuet. See aeg on erinevates riikides erinev. Ameerikas on see näiteks mõnel pool isegi vaid 48 tundi, mille jooksul vana omanik peab oma looma varjupaigast üles leidma. Peale seadusega sätestatud aega tulevadki mängu mittetulundusühingud. Eestis on asi lahendatud reeglina kaks ühes ehk siis alguses oleme kohalike omavalitsuste ja elanikkonna teenistuses ja pärast kahte nädalat asume tegelema loomakaitsetööga. Oleme jõudnud sinnamaale, et koeri ei ole vaja meie varjupaikades eutaneerida, välja arvatud juhtudel, kui loom on lootusetult haige või tema käitumine on ohtlik. Kasse sünnib ja neid hüljatakse Eestis kahjuks jätkuvalt nii palju, et kõikide igaveseks majutamiseks ei ole varjupaikades ruumi ega ole ka nii palju potentsiaalseid loomavõtjaid. Õnneks suureneb igal aastal tagasi ja uude koju jõudvate loomade arv. Hiljuti läks Pärnu varjupaigast uude koju koer, kes oli oodanud seda päeva 8 aastat. 2920st varjupaigas veedetud päevast saime raha 14ne eest, ülejäänud tuli meil ise leida.

Missugustest allikatest varjupaikade ülalpidamiseks raha jõuab? Kuidas on läbi aegade muutunud soov sellesse valdkonda annetada?

Seesama kahenädalane seadusesäte näeb ette kohustuse kohalikele omavalitsustele nii kaua loomi üleval pidada ning keegi pole avaldanud soovi seda teha kauem. Kõik, mis toimub pärast seda, saab juhtuda annetajate ja toetajate abiga. Inimeste soov on otseses suhtes meie poolt tehtava tööga: kui läbipaistev on organisatsioon, kuidas anname tagasisidet, kui nähtaval me oleme. Meilt lähevad kõik loomad uude koju kiibistatult ja valdav enamus ka steriliseeritult/kastreeritult. Teeme kõik selleks, et kodutuid loomi oleks tulevikus vähem. Seda saame teha ka ainult annetuste abil.

Suure rahasumma annetamine või märkimisväärse koguse lemmiklooma toidu toomine varjupaikadesse on kindlasti majanduslikus mõttes väärt tegu. Kas mõni väiksem, kuid südamest tulnud ja omalaadne heategu võib ehk ka rohkem meelde jääda?   

Iga väiksemgi annetus on suure tähtsusega. Inimese soov aidata on palju olulisem annetuse suurusest. Väga hingeminevad on lapsed, kes annetavad loomadele oma kooli jõulupakkide raha või teevad väikese heategevusmüügi. Sealt kogunenud summad ei ole küll suured, aga laste rõõm loomade abistamisest ning positiivne  kogemus head tegemisest on palju tähtsamad.

Viljandi loomade varjupaiga jaoks on positiivses mõttes oluline daatum vist 2007?

Jah, siis sai see praeguses asukohas alguse. Esimese aasta tegutsesime ainult vabatahtlikkuse alusel ja ilma omavalitsuste toetuseta. Varjupaigal ei olnud ees ei uksi ega aknaid, puudus elekter ja vesi. Õnneks on Viljandimaal palju häid ettevõtteid, kes aitasid varjupaika ehitada.

Lemmikloomi jõuab varjupaikadesse nii inimeste hoolimatuse ja kurjuse, kuid küllap ka teadmatuse ja lohakuse tõttu. Missugused põhjused on Teie arvates esikohal?

Esikohal on kindlasti kõige lihtsam jalgalaskmine ehk sattumine oma omaniku territooriumilt välja. Pooled koerad saavad samal või järgmisel päeval koju tagasi, kassidest oluliselt väiksem hulk kahjuks. Paljusid loomi peetakse vabapidamisel, aga tänapäeval ei ole see kaaskodanike jaoks vastuvõetav ega ka seadusega kooskõlas. Teisel kohal on tänavakassid, kes juba mitmendat põlve ei kuulu kellelegi.

Kuivõrd saab inimese suhtumist loomadesse, lindudesse jt veenmise või selgitamise abil positiivsemaks muuta? Olete sellist ümberkasvatustööd ka ise praktiseerinud?

Sellega on jällegi nagu suhtumisega teistesse kahejalgsetesse. Lapsed ei oska käituda teisiti kui nende vanemad seda neile ette näitavad. Täiskasvanuid, juba väljakujunenud seisukohatadega inimesi, on raske ümber veenda. Praegune põlvkond kasvab üles nii, et nende igapäeva ei kuulu ämbrisse uputatud loomalapsed ning koeri ja kasse koheldakse enamasti kui pereliikmeid. Me panustame seega lastele ja harime neid igal võimalikul juhul. Lapsed saavad natukene avardada ka oma vanemate maailmapilti.

Kuidas suhute loomade väärkohtlejate karistamisse vastavalt seadustele? Kuivõrd võib see üldkokkuvõttes ühiskonna humaansemaks muutumisele kasuks tulla?

Ma arvan, et iga seaduserikkumist tuleks karistada. Vastasel juhul ei oleks meil vaja ei seadusi ega teha nende üle järelevalvet. Need mõned üksikud karistused, mis on loomade väärkohtlemise eest tehtud, juhivad inimeste tähelepanu sellele, et see üldse on kuritegu. Loomakaitseseadus on meil üle keskmise hea võrreldes paljude riikidega, aga järelevalve on allapoole igasugust arvestust. Kui seaduses ettenähtud järelevalvet teostavad ametnikud ise seaduse üle naeravad, siis on midagi ikka väga mäda.

Soovitused inimestele, kes tahavad endele võtta kassi, koera või mõne muu lemmiklooma, on enamasti teada. Mida aga üldtuntud tõdelele veel lisaksite oma vaatevinklist?

Tasuks mõelda looma eluea peale, millisena inimene näeb oma elu 15-20 aasta pärast, kus ta siis on, kuidas elab ja kuidas näeb looma enda kaaslasena sinna jõudmise teekonnal.

Mida ootate ajakirjanduselt, et üldsuse suhtumine lemmikloomadesse, ja erit nendesse, kes “elu hammasrtaste” vahele jäänud, senisest veelgi inimlikumaks muutuks?

Võib-olla seda, et ei otsitaks vaid „müüvaid“ negatiivseid lugusid. Me ei soovi, et varjupaikasid kujutataks kui igavesti „näljas ja paljas“.

Millest oleksite jäänud ilma, kui Teie elulaadiks poleks kujunenud tegelemine varjupaikade loomadega?

Ma olen tänu sellele õppinud, et maailm ei ole must-valge. Olen õppinud mõistma, mitte hukka mõistma. Mulle meeldib, kui ma täpselt ei tea, mida mu päev toob.

Kas Triinu oleks kassile, koerale hea nimi? Olete sellise nimega lemmikloomi kohanud?

See on väga hea nimi (naerab)! Praegugi on üks sellenimeline koer Võru varjupaigas uut kodu ootamas.

KUULA KA RAADIOSAADET TRIINU PRIKSIGA!

http://www.goodnews.ee/head-uudised-panevad-kodu-otsivad-loomad-nurruma-ja-saba-liputama

Usutles Jaan-Ivo Lukas

Kommentaarid