Avaleht Intervjuu Tuisk! Jaagup Tuisk 13!
Tuisk! Jaagup Tuisk 13!
Intervjuu
0

Tuisk! Jaagup Tuisk 13!

0
Foto: Kersti Niglas
Foto: Kersti Niglas

Hea uudis! Noorus ei ole hukas! Või vähemasti leidub väga tarmukaid noortegijaid, keda kuulates ja kelle tegemistest rohkem teada saades on võimatu teha nägu justkui see oleks igapäevane ega vääriks sugugi märkimist. Vastupidi!

Palun väga: produtsent, operaator, projektide algataja, laulja jne Jaagup Tuisk, kel parasjagu käsil murdeline iga, olles 13-aastane, on filmindusega tegelenud aktiivselt paar viimast aastat, on lühifilmide kategoorias osalenud mitmel konkursil ja võitnud esikohti. Jaagup lõi kaasa saates “Laulupealinn” koos Koit Toomega ning osales Uku Suviste ja Kristjan Kasearuga koosluses “Kaks ja pool meest”. Jaagup lõi juba 12-aastaselt oma produktsioonifirma Jaks Studios, mis tegeleb filmide tootmise ning helisalvestusega. Salvestatud laule saab kuulata Jaks Studios nimel YouTube’ist.

Head lugejad, on au teile tutvustada seda huvitavat ja mitmekülgset noorsandi!

Jaagup, kas sinuga annab veel vigurdada stiilis nagu vanemad seda tihtilugu sõltuvalt tujust või olukorrast lastega teevad, kui ütlevad, et need on veel millekski liiga noored või siis jällegi juba piisavalt vanad? Kui iseseisvaks end juba hindad ja kas kuulad veel „endast targemaid“?

Minu vanemad peavad mind väga iseseisvaks ja iseotsustajaks tüübiks. Olen pere kolmas laps ja kahtlemata on see olnud ka üks põhjustest, mis on suunanud kiiremini iseseisvuma. Minuga ei ole võimalik tegelikult kergesti mängida, kui ma seda ise ei taha ega luba. Seega arvan küll, et olen tõesti juba suhteliselt iseseisev, aga endast targemaid kuulan sellest hoolimata. Kuidas ma muidu arenen ja õpin?

Kuidas su tavalised päevad mööduvad ja kui vabad käed on sulle selleks puhuks vanemate poolt usaldatud?

Kooli ajal on muidugi omad rutiinid nagu õppimine, igasuguste hobidega tegelemine, mõistagi kodutööd, aga muul ajal on mul ikka suhteliselt vabad käed. Vabal ajal käin trennis, sõpradega kinos või jalgpalli tagumas, kuid lõviosa vabast ajast läheb kindlasti filmindusega tegelemiseks. Ainuüksi filmi monteeriminegi näiteks on väga aeganõudev töö.

Jaagup Uku ja Kristjaniga
Jaagup Uku ja Kristjaniga

Mis pakub sulle põnevust sedavõrd, et suunurgad iseenesest ülespoole tõusevad?

Nagu kunstikollektsionäärid armastavad fanaatiliselt kunsti kokku osta ja saavad sellest tõelise naudingu, nii armastan mina filmiatribuutikat internetist vaadata, välja ajada ja võimalusel osta. Ja veel meeldib mulle väga laval ja muidu sõpradega laulda.

Kas avalikkuse ette sattumine oli loomulik asjade käik või märkas keegi sinu sihikindlat tööd ja kaasas projektidesse?

Mul on tõesti vedanud, et mind on märgatud. Ma usun samal ajal saatusesse ehk siis sellesse, et kõik on omavahel seotud. Kui ma ei oleks astunud Kaari Sillamaa noorte muusikaliteatrisse, ei laulnuks ma omakorda Koit Toomega kontserdil “Muusika ja meie”. Kui ma ei oleks laulnud sellel kontserdil, poleks Koit mind kutsunud saatesse “Laulupealinn” ning kui ma ei oleks seal esinenud, siis ei oleks Uku Suviste ja Kristjan Kasearu mind ühistuurile kutsunud jne.

Kuidas selline tuuriidee päriselt tekkis, et te kolm omavahel kokku saite?

Ühel heal päeval sain Kaari Sillamaalt sõnumi: „Uku Suviste ootab sind 10 minutit enne proovi.“ Nii ma siis läksingi juba aegsasti kohale ja leidsin eest Uku koos Kristjaniga. Niisama lihtsalt ka kokkulepe ei sündinud – laulsin neile ette ja seejärel lõime käed.

Sa laulad mõnusasti, huvitud filmindusest ja oled üldse üks lahe noor inimene. Laps on su kohta lausa naljakas öelda kõike kordasaadetut arvesse võttes. Ega maja ümber matsu mängimas või ostukeskustes hängimas sind enam vist ei kohta?

Mul on küll väga palju huvisid ja hobisid, aga sõpradega väljas käimise jaoks peab ju ikka aega võtma. Ega kaubanduskeskustes ei ole ma kunagi niisama hängimas käinud, kuid sõpradega olen jalkat tagunud ja suvel soojaga karjääriauku ujuma oleme ratastega sõitnud küllalt.

Tegid ühe lühifilmi, mis jutustab loo sinu vennast ning teistsuguste inimeste igapäevamuredest. Mis film see on ja mis andis tõuke ning tahtmise mõtted filmiks teha?

Minu vend on sündinud sünnitraumaga. Tema jaoks on nii paljud lihtsad asjad rasked. Kui EV Sotsiaalministeerium ja Puuetega Inimeste Koda kuulutasid välja filmivõistluse “Kõik inimesed on erinevad, aga võrdsed”, tuli kohe mõte rääkida minu venna probleemidest.

VõteKuidas sul selle filmiga läks?

Võitsin sellega väljakuulutatud võistlusel peaauhinna, mis anti mulle üle puuetega inimeste teemal läbiviidud konverentsil Swissotel’is. Tagasiside on olnud ainult positiivne.

Aga sellega ei ole ju sinu filmiplaanid lõppenud! Koos sõpradega oled käsile võtnud uue filmiprojekti – „Doomino“ tegemise. Hooandjas on sellele projektile toetuse saamiseks üleval video, mille kaudu kutsute huvitatuid ja häid inimesi projekti toetama. Valgusta pisut tagamaid.

Sellest tuleb klassikaline õudusfilm. Valisime horror-filmi žanri, sest noored armastavad õudukaid. Hollywoodis ja mujalgi maailmas tehakse neid palju ja vaatajaid neile jagub veelgi enam. Samal ajal Eestis ei ole neid eriti tehtud. Või vähemalt mulle näib nii. Teeme seda filmi, sest kõik, kes me käed külge oleme löönud, huvitume filmindusest ning meile meeldib see väga, mida teeme. Õnneks omame nii teadmisi kui kogemusi. Soovime Doomino projektiga jõuda lõpuks festivalidele. Nagu eelpoolgi juba mainisin, siis on mul selleski kogemus olemas, sest olen osalenud oma lühidokumentaaliga erinevatel filmifestivalidel.

Koolis on sul pooleli keskastmeklassid. Kas tulevikuplaanidest on veel varavõitu rääkida?

Lähen jah alles seitsmendasse klassi. Sellest aastast sai minust Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilane. Hetkel tundub, et tahan ka tulevikus olla seotud filmindusega, s.t mitte kaamera ees, vaid selle taga. Kui see oleks reaalselt võimalik, siis paljundaksin end, et mul oleks võimalik teha mitut tööd korraga: olla režissöör, operaator, valgustaja, monteerija, helioperaator, produtsent jne.

Ma unistan sellest, et kui veel paar aastat kogemusi omandan ja saan nõks vanemaks, et ehk õnnestuks mul tuua teleekraanile noortesari.

Sa oled ühendanud oma igapäevategemised ja tööd väga toredate noortega ja sul on kahtlemata palju tuttavaid, aga ütle, mida arvad sõprusest ja millisena näed oma silme läbi tõelist sõpra?

Hea sõber on see, kellega saab asjade üle arutleda, kes jagab teemat ja kellega koos saab põnevaid ideid ellu viia.

Mõni humoorikas juhtum …

No näiteks üks lugu, mis juhtus kontserdi ajal. Alustasime Kristjaniga laulu “Aeg ei peatu”. Järsku tekkis mul mälulünk ehk et sõnad ei tulnud meelde. Küsisingi vaikselt Kristjanilt, et kuidas mu salm algab. Kristjan sosistas mulle siis enda arvates õiged sõnad ja nii kaks korda järjest. Kuuldes sõnu, mis olid tegelikult ju valed, tulid mul paralleelselt õiged ka kohe meelde ja kokkuvõttes õnnestus laul superhästi.

Mida pead ühiskonnas oluliseks?

Seda, et iga inimene võiks oma kodumaal rahulikult ja sõjata elada! Seda võiksime kõik pidada täiesti normaalseks.

On sul mõni hea soov varuks oma kaasmaalastele?

Tuleb julgelt ette võtta ja unistused täide viia!

Usutles Erika Räpp

mm

Kommentaarid