Kolme noore naise sõrmede all taaselustuvad väikekandle lummavad helid
Kadri Lepasson, Ann Maria Piho ja Kati Soon on kolm noort Võrumaa naist, kes on endale avastanud vana rahvaliku pilli, väikekandle, mis pärast pikki unustuseaastaid puudutab taas muusikanautijate südamekeeli. Kolmekesi koos tuntakse neid kui bändi Trio: Soon/Piho/Lepasson.
Enamik inimesi teab ja tunneb suuremat küla- ehk rahvakannelt, mida mängis armastatud filmis “Kevade” koolipoiss Imelik. Väikekannel on küll vanarahva seas ammugi tuntud muusikariist, kuid vahepealsetel aegadel jäänud unustusse. Osaliselt ilmselt seetõttu, et külakannel leidis rohkem mängijaid. Möödunud sajandi lõpus tõid inimesed Eestis, Lätis ja ka piiri taga, kuhu saatus on Balti rahvaid paisanud, väikekandle taas rahvamuusikamaailma tagasi.
Kadri ütleb, et suuresti käis taasavastamine kodu- ja väliseestlastel käsikäes: väikekandle võlud leidsid üles nii kodumaalt lahkunud kui ka siin rahvamuusikat au sees hoidnud entusiastid. Võrumaalt on selleks olnud näiteks Tuule Kann. Väikekannel kuulub lisaks eestlastele ka teiste Läänemere idakalda rahvaste – venelaste, lätlaste, leedukate ja soomlaste rahvapillide nimistusse. Teistest kõige erinevamaks on aegade jooksul kujunenud venelaste gusli mängustiil.
“Väikekannel kuulub kokku selle muusikamaailmaga, kuhu kuulub ka arhailine regilaul,” selgitab Kati Soon. Praegu on väikekandle kasutamisest Eesti aladel kõige rohkem teateid pärit Setumaalt.
Külakandlest erineb väikekannel sellega, et neid mängitakse erinevalt: väikekandlel kaetakse kinni need keeled, mille kõlamist ei taheta, ülejäänutest moodustub akord, mis kannelt “lüües” helisema hakkab. Rahva- ehk külapilli puhul mängib üks käsi üksikuid keeli noppides meloodiat ja teisel käel on saatefunktsioon.
Väikekandleid saab ka ise teha
Aastakümnete eest tehti väikekandleid Eestis klaverivabrikus, kuid kui see lõpetati, leidsid rahvapillimehed, et mis see ära ei ole pill ise valmis teha. Vanasti tehti taludes ju isegi viiuleid. Sellisteks hakkajateks meesteks olid nüüd näiteks Raivo Sildoja, Rait Pihlap ja Indrek Roosi. Ka trio tüdrukud on ise väikekandleid meisterdanud, eriti Kadri. Triol on neid kokku üle kümne. Seda kunsti saab õppida näiteks spetsiaalsetes isemeisterdamise laagrites.
Tuleb võtta seest tühi puupakk või see tühjaks õõnestada, katta kõlakaanega, teha kõlaaugud, kinnitada virblid, mille külge käivad keeled – tüdrukute suust kõlab see justkui ülilihtne asi. Kadri ütleb, et kõlakaas peab olema kuusepuust, aga pillikorpuse meisterdamisel üldiselt olid kasutusel erinevad puuliigid. Raskem puu kandle tegemiseks ei kõlba.
“11 aastat tagasi oma esimest 7-keelset pilli Raivo Sildoja töökojas meisterdades polnud mul aimugi, et sealt saab alguse traditsioon mängida vaid enda tehtud pillidel,” ütleb Kadri.
Ann Maria valmistas oma esimese kandle 13-14-aastaselt. “Vanaisa abita poleks ma seda ilmselt valmis saanud,” nendib ta. Raskeim osa noorele tüdrukule oli seejuures kandlekoja väljaõõnestamine peitliga, mis pani Annil randmed valutama. Hilisem keelte peale panek jälle võttis sõrmed verele.
Kadri omakorda lisab, et vaevanõudev töö on ka virblite peiteldamine. Enamus, kes Eestis tänapäeval ise kandleid meisterdavad, kasutavad hoopis metallvirbleid, millega on ehk vähem vaeva. Samas on käputäis entusiaste nagu ka Kati ja Kadri, kes armastavad puuvirblitega pillikõla ja on sellise pilli iseärasusi tundma õppinud ja oskavad sellega arvestada. Midagi keerulist selle juures tegelikult polegi. Kandlevalmistamislaagrites on plaastrid tavaline töö juurde kuuluv abivahend.
“Üldiselt on kandle põhikuju ja suurus väljakujunenud,” räägib Kadri. Väikseimad kandled olid kuue keelega, hiljem lisati seitsmendana bassikeel. Maksimumiks on 12-14 keelt ja nende lisamine on kujunenud katsetamisega ja nii saab mängida suurema ulatusega meloodiat. Kandlekeeli tellitakse üldjuhul meistritelt ja need on terastraadist.
Üks ühine tee kandlemängu juurde
Väikekannelde juurde tulid noored naised enam-vähem üht, kuid ka erinevaid teid pidi. Ann Maria alustas muusikakoolis. Juba õpingute ajal laste muusikakoolis ja pärast lõpetamist on ta ise palju katsetanud ja nüüd on teistel temalt huvitav õppida. Ta tahab jätkata Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias. Kadri õppis algul Viljandi kultuurikolledžis, siis -akadeemias kannelt lisapillina akordioni kõrval. Tema õpetas seda kaunist pilli mõnda aega ka Mustla rahvamajas noortele huvilistele, on töötanud Kuressaares ja viimaks kutsuti ta Võru muusikakooli õpetajaks. Kati ütleb, et tema oli alguses regilauluhuviline iseõppija. Tartu Ülikoolis folkloristikat õppides lõi Kati kaasa ansamblis Sinimaniseele, kus ta kohtuski väikekandlemuusikaga. Ka tema setukultuuri huvilisest isa tõi koju kuuekeelelise kandle. Kati on mänginud väikekannelt koos Läti asjahuvilistega ja Leedust tõi ta endale 12-keelelise suurema pilli.
Trio sai alguse Hiiu folgist
Kati ja Kadri olid mõlemad Võru muusikakoolis õpetajad, kui Hiiu Folgi korraldaja Astrid Nõlvak tegi Katile ettepaneku sellel üritusel mängida. “Üksi ma ei tahtnud mängima minna ja kutsusin kaasa Kadri. Koos otsustasime kampa võtta ka tollase andekaima õpilase Anni,” meenutab Kati. Nii sündiski 2010. aasta suvel Trio: Soon/Riho/Lepasson. Neiud on mänginud lisaks Hiiu folgile ka samalaadsel üritusel Viljandis, Pärimusmuusika lõikuspühal, festivalil Leedus Panevežises ja mitmes Tallinna kontserdisaalis. Muidu on aga trio veel vähetuntud ja erinev elurütm pole noortel naistel lasknud ka ringi tuuritada.
“Umbes pool meie mängitavatest lugudest on pärit Eesti rahvamuusika varamust ja seda on mängitud erinevatel muusikariistadel,” räägib Kadri. “Teine pool on minu ja Anni looming.” Tüdrukud räägivad, et uued lood sünnivad kannelt mängides. Kui tekivad uued mõtted, siis katsetatakse ja klapitatakse, leitakse huvitavad viisid. Nii saab muusika uue näo, see areneb, esitab taas uusi väljakutseid.
Oma elust rääkides ütlevad noored naised, et muusikal on selles oluline roll. “Mingis mõttes on see isegi elustiil,” ütleb Ann Maria, kellele meeldib lisaks sporti teha ja kodus tegutseda.
Kadri naerab, et kui räägib kellelegi oma bändis mängimisest ja kandlehuvist, siis järgneb algul kaastundlik nõutu vaikus, sest ei osata seisukohta võtta. “Me pole mingid folkpidude memmed, see on meist liiga kitsas pilt,” selgitab tantsuhuviline neiu, kellele meeldib väga veel matkamine ja kes disainib ise ka kleite. Seda loomingut võib sageli tema seljas näha.
Kati erineb teistest sellega, et on kolme toreda lapse ema ning see on teinud tema ametiks muusikaõpetaja asemel lasteaiakasvataja. Kandlemuusika kohta ütleb ta, et see on juba teadlikult hobi rollis. Muusikud elavad kõik Võrus või Võrumaal ja nende juured on Kagu-Eestis.
Plaat on veel mõtetes
Trio pole veel plaadini jõudnud, kuid see mõlgub noorte naiste mõtetes ja vajab käimalükkamist. Samuti tahaksid nad rohkem oma muusikat pakkuda Võrumaa rahvale, sest tuntumad on nad rohkem mujal Eestis ja välismaalgi, aga kodukandis on muusikud veel suhteliselt tundmatud. Kuigi jah, nende Facebooki kodulehel küsitakse, millal tuleb Belgia tuur ja kust saab nende plaati. Sel suvel oldi Seto folgil, üldse aga käiakse hooajal 3-5 korral esinemas, sest elu paneb paika omad rütmid.
“Me pole ennast veel pildile toonud, kuid tahaksime kandlemuusikat rohkem kuulamiseks pakkuda,” arvavad tüdrukud. Kadri ütleb, et iga esinemine on nagu pidupäev ja iga kontsert toob rõõmu. Ann lisab, et enne esinemist on küll pabin sees, aga see on positiivne tundumus. Kati lisab, et kontserdi olukord nõuab suurt keskendumist, et oleks võimalik kuulajatega jagada seda, mis prooviperioodil sündinud on.
“Me pole pärimusmuusikaansambel selles tavalises mõttes,” selgitab Kati. “Me väljendame ennast ajaloolisel pillil ja see pill kõnetab muusikaga kuulajaid.”
Viljandi folk tunnustab ja kiidab
Viljandi folgi kavas seisab trio kohta: “Ühest puust õõnestatud arhailine keelpill ning kolm noort Võrumaa naist. Traditsioonilised pillilood, omalooming ja improvisatsioon. Rahulik tiksumine, voolavus, õhulised rütmid, korduvate mustrite lihtsus, ülemhelide mäng on mõned märksõnad, mis iseloomustavad Trio: Soon/Piho/Lepasson muusikalist käekirja. Kannel on vahel vaikselt sissepoole vaatav ja siis jälle särinal särtsu täis. Trio liikmed otsivad oma koosmängus kõla, mis oleks õrn ja läbipaistev, samas tugev ja särav. Vanad viisid vahetavad värvi ja muudavad kuju, kuid uusi mustreid ja mänguvõimalusi otsides tuksub tantsurütm neis siiski edasi. Trio loob väikekanneldel õrn-helge kõlamaailma, mis pakub rahulikku vaheldust kiirele kulgemisele inimvoolus.
Usutles Jüri Kukk