Intervjuu Tauno Kangroga! Tallinna Lennujaama tuleb Tauno Kangro “Kalev tuleb koju” pronksikuju
Legendaarne Eesti skulptor Tauno Kangro valas pronksi 1,7-meetrise vahemudeli “Kalev tuleb koju”, mis saab kahe nädala pärast ajutiselt kaunistama Tallinna Lennujaama. Kangro avaldab intervjuus taiese tausta.
Te olete karjääri jooksul valmistanud sadu skulptuure, millest väga paljud on kõigi rõõmuks vaatamiseks nii Tallinnas kui teistes linnaruumides. Mille poolest on “Kalev tuleb koju” eriline?
Esiteks terve see idee: Kalevipoeg kui Eesti eepose traagiline kangelane on jõudnud maailma otsa ning seal mõistmiseni, et tegelikult on kodu see kõige parem paik. Mulle väga meeldib see mõte, et inimene peab ringi rändama, avastama uusi maid, looma suhteid naabritega ja suhtlema kõigiga, ent lõpuks peab tulema tagasi koju, mis on igaühele parim koht kus viibida. Sellest sõnumist tekkis ka kandev mõte luua selline skulptuur.
Rääkige natukene skulptuuri tehnilisest poolest: kui palju aega ja materjali sellise skulptuuri valmimine nõuab ning kui massiivne “Kalev tuleb koju” saab lõpuks olema?
Kokku tuleb see veidi alla kahe meetri. Sinna sisse peab arvestama graniidist aluse, mis on metallkarkassi peal, et oleks lennujaama transportimisel lihtsam. Postament ise kaalub umbes 200 kg ja pronksist taies 150 kg. Aega on raske hinnata, sest kõige olulisem on idee. Teinekord võib aastaid millegi kallal nokitseda, ent kui algmõte on kehv, ei tule sellest midagi välja. Idee on alati kandev jõud, valmimisprotsess ise on juba kiire. Tehniliselt läks pronksivalu mõned kuud ja siis veel mõned kuud modelleerimist, ent see pole määrav. Väärtustada tuleb ideed!
Kalevipoja temaatika on Teile alati südamelähedane olnud. Kust on see pisik pärit?
Mitte ainult Kalevipoeg. Võime väita, et nii väikses riigis nagu Eesti on koguni kolm eepost ja me võime sellise suure arvu üle väga uhked olla: Setude Peko, Kalevipoeg ja Suur Tõll. Eepos on iseenesest hästi põnev žanr ja hoiatavaid lugusid, mis juhtub siis, kui teed midagi valesti, on suust suhu räägitud aastasadu. Kalevipoeg aga on kontrastide koondkuju. Ta eksib, ta teeb asju teinekord valesti ning temaga juhtub halba, ent oma südamelt on ta väga hea – ta on väga inimlik oma headuse ja vigadega.
Kui palju te üldse käite oma skulptuure hiljem vaatamas?
Väga palju, nad on ju nagu oma lapsed. Kontrollin, kas neile pole soditud, kas on näha töö, materjali ja autori nimi. Lisaks hindan alati valgustust. Mõnede kaugemal asuvate kujude osas tekib teinekord suur igatsus.
2019. aasta lõpus valmib Juhkentali piirkonda uusarendus Kalevi Panorama: siis kolib “Kalev jõuab koju” lennujaamast sinna. Kuidas Te kunstnikuna Kalevi Panorama arhitektuurilahendust hindate?
Väga positiivselt, asukoht on suurepärane. Teinekord läheb nii, et arhitektuur võib küll ilus olla, ent ei sobi kuidagi ümbritsevasse keskkonda. Kalevi Panorama on modernne ja huvitava liigendusega ning tõepoolest sobib sinna paika ideaalselt. Kui hooned on lõpuks valmis, soovin seal fuajeedes korraldada näituse eeposte teemal: Kalevipoeg, Linda, Suur Tõll, vana Kalev ja teised.
