Ooperilaulja Urmas Põldma – ooper meenutab tippsporti
Üks asi on kuulata ooperit ooperimajas, teine võlu on kuulata võimsaid meloodiaid sumedas suveõhtus, kus sada põlevat küünalt jõevoogudel loovad harmoonia vee, valguse ja muusika vahel. Täpselt nii on see juba seitsmendat korda toimuval Jõekääru kontserdil Valga kesklinnas asuval Pedeli jõe poolsaarel. Suvelõpu oodatuimal kontserdil Valgamaa kuumas kultuurisuves astub juba sel reedel, 10. augustil, popmuusikute ja kaitseväeorkestri kõrval taaskord lavale kolm tenorit – German Gholami Torres-Pardo, Jaan Willem Sibul ja Urmas Põldma.
Kuidas teil eelmisel korral koostöö sujus?
Niipalju kui ma mäletan, oli väga suur menu ja rahvale väga meeldis. Tore oli laulda! Valgamaa ja Valga linn, see on minu kodukant, sest olen enamuse oma lapsepõlvest elanud ja koolis käinud Valgamaal Tõrva keskkoolis. Nii et kodukandis on vahva laulda, on rohkem erutust kui Tallinnas või mujal lavadel. Ma ei tea miks see nii on, aga seda räägivad kõik lauljad, et kodukandis on kõik kuidagi erilisem – mõnus on laulda, omad inimesed ja palju tuttavaid. Seda enam, et nii tihti ju enam kodukanti ei jõua, tööd ja tegemised on mujal. Põhiliselt ikka olen seotud Estoniaga, viimased 18 aastat seal laulnud, aga kuna ma praegu olen mõned aastad juba vabakutseline, on esinemisi nii Vanemuise teatris kui mujalgi.
Kodukandis on vahva laulda, on rohkem erutust kui Tallinnas või mujal lavadel.
Mis laulud on kavas teil reedel ette kanda?
Ainult ilusad laulud, hea klassika, mida tenorid ikka laulnud on. Häid äratundmise momente on publikul kindlasti. Kogu tüüpilist kolme tenori repertuaari me ette ei kanna, aga mõned kuulsamad laulud ikka tulevad ja eks eesti operettidest ka. Kavas on ka üks väike lugu, duett operetist „Linnukaupleja“, mis etendub praegu Estonias. Aga no vaatame, äkki tuleb mõni mõte veel kohapeal.
Milline laul on see, mida esitades tunnete publiku poolt alati eriliselt sooja emotsiooni? Kas on mõni laul, mida esitades teate, et see toob alati kellelgi pisara silma?
Minu puhul on miskipärast kujunenud sellest samast „Linnukauplejast“ tuntud vanaisakese lugu. Näiteks on see mu naabrimees Olavi Pihlamäe lemmiklugu ja miskipärast olen ma pidanud seda väga palju esitama. Mu vanaisa ei ole praegu enam meiega, aga ta elas 98-aastaseks ja mul oli seda laulu alati kuidagi eriline tunne laulda, see puudutas mind ja meeldib ka rahvale väga. Kuna see lugu kõnetab mind ennast, siis loodan, et ka publik saab sellest minu esituse kaudu osa. Nüüd on see laul kuidagi taas tuntumaks saanud, aga rahva lemmikud on muidugi kõik need ooperihitid „O Sole Mio´st“ alates, lõpetades „Tosca“ aariatega või Rigolettost kuulus „La Donna E Mobiled“. Ma olen neid oopereid ka laulnud, aga tavaliselt teavad inimesed igast ooperist vaid mõnda tuntumat lugu ja need toovad äratundmisrõõmu.
Tavaliselt teavad inimesed igast ooperist vaid mõnda tuntumat lugu ja need toovad äratundmisrõõmu.
Milline pala on see, mida ise alati suurima heameelega esitate?
Kui on hea publik, siis võin ma ükskõik mida laulda. See on väga huvitav, et kui publikus on avali südamed ja hea meeleolu, siis muusika läheb kuidagi eriliselt, tekib mingi side, millest paljud räägivad. Siis ei ole üldse oluline mida või kuidas laulda, siis on rõõm esineda ja anda endast lihtsalt parim. Ma olen nii palju laulnud – oopereid ja operette teinud üle 50ne rolli. Ma ei oska siit midagi väga välja tuua, kõik sõltub publikust. Noorem publik ootab rohkem muusikalipalu, aga nagu Väino Puura ütleb, „prillid ja pärlid“ publik, siis tuleb vaadata vanemat repertuaari, mida võib-olla vanad estoonlased laulsid. Nii et neid lugusid on palju, mida laulda.
Kui on hea publik, siis võin ma ükskõik mida laulda.
Kui vana te olite kui muusika teie ellu tuli?
Oi, ma ei oskagi seda täpselt öelda! Ma mängisin pilli pikka aega, õppisin Tallinna Pedagoogilises Ülikoolis orkestrijuhtimist ja laulmise juurde sattusin päris juhuslikult kooli kõrvalt. Mind kutsuti RAM-i laulma või õigemini, läksin ise. Laulsin seal mõned aastad ja siis kutsuti Estoniasse. Nii see läks. Septembrist on mul õigus saada eripensioni, sest 25- aastat lauljana töötades saab täis. Septembris täitub mul 25-aastat professionaalse lauljana ja mul on võimalus olla „noor pensionär“! Muusika on mind lapsest peale väga huvitanud. Olen laulnud väga erinevat muusikat, alates gregooriuse koraalist, ansamblilaulu ja ooperite-operettideni välja. Ütleme, et unistuste rollid on vist kõik ära lauldud. Kui on hea trupp, hea lavastaja, hea dirigent ja orkester, siis on igasugune muusika tegemine rõõm.
Muusika on mind lapsest peale väga huvitanud.
Kui mõni noor inimene on teid laval näinud, imetleb ja tahab valida sama karjääri, siis milline oleks teie soovitus talle täna?
Tuleb kuulata südame häält. Laulmisega kiiret ei ole. Meil on siin näiteid, et 40-selt on hakatud laulma ja on jõutud väga suurtesse kõrgustesse. Peab aega andma, eriti ooperi ja opereti puhul. Liiga vara punnitama hakata on ohtlik. Tuleb näiteks pilli mängida ja muusikat õppida, laulmiseni jõuab inimene varem või hiljem, kui häält ja tahtmist on. Tõenäoliselt räägivad kõik inimesed, et nende eriala on väga raske ja lastele seda ei soovitaks… Eks ta ole ka, mingil määral meenutab tippsporti. Kui on raske ooper, pikalt ja kõvasti vaja üle suure orkestri laulda, siis see nõuab head tehnikat ja head kogemust, et seal „ellu jääda“. Tasub lihtsalt muusikaga tegeleda, õppida pillimängu, ükskõik mida – klaverit, kitarri – mina olen neid kõiki õppinud. Alguses mängisin plokkflööti, hiljem aastaid hoopis saksofoni. See annab hea muusikalise tausta ja kui häält on, leiad endale hea juhendaja, siis hakkab minema. Võimalusi on palju. Kiiret ei ole, küll selle ooperini jõuab.
Tuleb kuulata südame häält.
