Saka mõis tellis 400. sünnipäeva tähistamiseks skulptuuri
Saka mõisa pargis avati täna Aivar Simsoni skulptuur “Põlvest põlve”, et sümboliseerida mõisa 400-aastase ajaloo järjepidevust läbi erinevate seda hoidnud perekondade.
Saka mõisa mainiti esmakordselt 1620. aastal. Siis kuulus see Rootsi kroonile. Mõisa esmamainimise tähistamiseks telliski perekond Kaasik Simsonilt (alias Simson von Seakyl) skulptuuri, mis sümboliseerib mõisa omanud perekondade (von Leslied, 120 aastat, ja Löwis of Menarid, 130 aastat) ja praeguste omanike, perekond Kaasiku (alates 2001) stiliseeritud vappide kaudu järjepidevust 400-aastaseks saanud mõisas. Perekond Kaasikute vapi kujundas Priit Herodes.
Ühtlasi avati kriisijärgselt Saka mõisas uus turismihooaeg, milleks tehti põhjalikke ettevalmistusi. Uuenduskuuri läbis mõisahotell.
Tõnis Kaasiku mälestusteraamat “Keskkonna rakkes elu”
Mõisa peremehel, Eesti esimesel keskkonnaministril, Eesti ühe suurema ringmajanduskontserni Net Systems Groupi rajajal Tõnis Kaasikul valmis mullu koroonakriisi varjus mälestusteraamat “Keskkonna rakkes elu”, mida ka nüüd esitleti Virumaa rahvale.
„See raamat on praktiline näide sellest, kui mitut moodi saab elu jooksul loodust teenida: püstol põues mootorrattal salakütte ja röövpüüdjaid taga ajades, ministeeriumiametnikuna asju korraldades, massimeedias looduskaitset propageerides ja sellest kirjutades-rääkides, akadeemilisel ja pedagoogilisel põllul toimetades, tipptasemel riigi keskkonnapoliitikat välja töötades ja juhtides, rahvusvahelises keskkonnakoostöös osaledes, Läänemere rahvaste keskkonna mureprojekti ellu viies, üle-eestilist ringmajanduskontserni luues ja arendades, loodus- ja kultuuripärandit hoides ja propageerides,” ütles Tõnis Kaasik.
Raamat räägib, kuidas looduskaitsja missiooni võib teenida lisaks riigitööle ka ettevõtjana. Selles on ülevaade Eesti ühe suurima keskkonnaalase valupunkti – Nõukogude uraanitööstuse tekitatud radioaktiivse jäätmehoidla – ohutuks muutmisest ja kunagise rahvale suletud Sillamäe muutmisel rahvusvaheliseks sadamaks ja avatud meretuulte linnaks.
Raamatust saab lugeda Eesti ühe suurema ringmajanduskontserni Net Systems Groupi sünnist, mille ettevõtetes Sillamäel, Kiiul ja Raplas töödeldakse aastas ümber kümneid tuhandeid tonne vanu pliiakusid, plastijäätmeid, kasutuks muutunud elektri- ja elektroonikaseadmeid ning toodetakse kiire interneti jaoks vajalikke mikrotorusid.
Raamat tutvustab Tõnis Kaasikule 2018. aasta kultuurisõbra tiitli toonud ettevõtmist Saka mõisakompleksi taastamisel ja baltisakslastele pühendatud mälestusmärgi rajamisel Põhja-Eesti pankrannikul, kandes nõnda edasi väärikate eelkäijate Gustav Vilbaste, Jaan Eilarti ja Veljo Ranniku loodud traditsiooni näha looduskaitset kultuuri osana.
Saka mõisa ajaloost
Saka mõis asub Toila vallas Ida-Virumaal, Läänemere geoloogilise suurvormi, 1200 kilomeetri pikkuse Balti klindi kõige atraktiivsemas osas.
Suur-Saka (Gross-Sack) ja Sackhofi nime kandnud mõis rajati, kui Rootsi kuningas Gustav II Adolf kinkis sealsed maad 1626. aastal Šotimaalt pärit Jürgen (Jöran) Lesliele. Nende perekonna valdusesse jäi mõis 1748. aastani. Lesliede perekonna lugu ilmus paar aastat tagasi Saksamaal raamatuna “Von Leslie. Šoti aadlisuguvõsa Saksamaal ja Austrias”, autoriks Saksa ajakirjanik Rainer Bunz. Raamatus on enam kui 40 külge pühendatud perekonna Saka harule.
Praeguse, 1862-64 püstitatud Saka mõisahoone ehitajaks oli pikaajaline Eestimaa maanõunik Oscar Gustav Woldemar Konrad von Löwis of Menar. Saka mõisnike tausta teades võiks ehitises eeldada Šotimaa mõjutusi, kuid peahoone on pigem Itaalia renessansiarhitektuuri näide, erinedes oluliselt enamikust Eesti mõisatest.
1939. aastast sai Sakast militaartander. Strateegiline asukoht Soome lahe kõrgel kaldal pakkus sõjavägedele head tugipunkti nii suurtükipatareide paigutamiseks kui ka merepiiri valvamiseks. Saka mõisas ja pargis paiknesid eri aegadel kolme riigi sõjaväed: Eesti rannakaitsepatarei, Waffen-SS-i väeosa (1941-44) ja Nõukogude piirivalve kuni 1992. aastani. Pärast Nõukogude sõjaväe lahkumist jäi Saka mõis peremehetuks.
Saka mõisa taastamise lugu sai alguse 2001. aastal, mil Eesti riik müüs avalikul enampakkumisel mõisa peahoone varemed erakätesse. See oli juba kolmas katse. Saka Cliff Hotell avati 2004. aastal. Mõisa peahoone taasavati 2010. aastal.
2014. aastal avaldas Tõnis Kaasik raamatu „Saka mõis – varemetest pankranniku pärliks”. Mõisa omanikuna on ta kirja pannud ühe lõpliku lagunemise piiril olnud Virumaa mõisa taastamise loo läbi 14 aasta. Raamat annab ülevaate Saka mõisa 400-aastasest ajaloost. Põhitähelepanu keskendub mõisa taastamise loole läbi omaniku silmade.
2018. aastal avati Saka mõisas baltisakslaste ümberasumisele Umsiedlungile pühendatud mälestusmärk. Simson von Seakyli ja arhitekt Kalle Rõõmuse loodud mälestusmärgi rajasid erainitsiatiivil Eha ja Tõnis Kaasik. Mälestusmärk on perekond Kaasiku kingitus Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks, meenutamaks baltisakslaste ümberasumist Eestist ja Lätist.
Saka mõisakompleks koosneb härrastemajast koos restoraniga, hotellihoonest, wellness-spaast, konverentsikeskusest ja kämpingumajast. Looduskaitsealuses mõisapargis (rekonstrueeritud 2011) asuvad laululava, kivimite ekspositsioon, tennise- ja rannavõrkpalliväljakud. 50-meetriselt paekaldalt viivad kaks treppi läbi klindimetsa mereranda.
