Ühepuulootsiku ehk haabja ehitamine ja kasutamine Soomaal kanti UNESCO inimkonna kiireloomulist kaitset vajava kultuuripärandi nimistusse.
Eestil on UNESCO nimekirjas alates tänasest viis kultuurinähtust: Kihnu kultuuriruum, Eesti, Läti ja Leedu laulu- ja tantsupidude traditsioon, Seto leelo, Võromaa suitsusauna traditsioon ning ühepuulootsiku ehitamine ja kasutamine Soomaal.
„Meie UNESCO nimekirjas olevate kultuurinähtuste mitmekesisus näitab ilmekalt, kui rikkalik on meie pärand. See on tunnustus nii meie traditsioonidele kui ka nendele, kes tänapäeval teevad pingutusi, et need traditsioonid oleksid hoitud,“ ütles kultuuriminister Tiit Terik.
Ühepuulootsiku UNESCO vaimse kultuuripärandi andmise üks algatajatest, haabjameister ja turismiettevõtja Aivar Ruukel osutas, et Eesti kultuuripärandi nähtus pääses nimistusse esmakordselt pärast 2014. aastat.
„Ühepuupaatidel on meie kui rahvuse identiteedis ja kultuuripärandis silmapaistev roll. See on osa meie ajaloost, juurtest ja kujunemisloost. Tänases kultuuriruumis on see äärmiselt tähelepanuväärne, et osa Soomaale omasest pärandist on jõudnud nimistusse,“ ütles Ruukel ja lisas: „Nimistusse kandmine on suur tunnustus ka haabjaehitajatele, kes kannavad endas Soomaa lootsikumeistrite sajanditetagust kultuuripärandit.”
Ruukel selgitas, et ühepuulootsik on painutatud külgedega ja madalapõhjaline kanuutaoline ühest puust õõnestatud paat, mis on tavaliselt valmistatud haavapuust. „Ühepuulootsiku ehitus on terviklik ja tehniliselt keerukas protsess, mis algab sobiva puu leidmisega ja lõpeb paadi vettelaskmisega,“ märkis Ruukel.
UNESCO taotluse koostamise projektimeeskonna liige ja põlisrahvaste asjatundja Oliver Loode kinnitas, et Soomaa haabjakultuuri jõudmine UNESCO-sse on tähelepanuväärne ka soome-ugri hõimurahvaste, aga ka laiemalt maailma põlisrahvaste kontekstis. “Paljudel neist on oma ühepuupaatide traditsioon, kuigi nende koduriigid – näiteks Venemaa, Kanada ja USA – ei ole veel ratifitseerinud UNESCO vaimse kultuuripärandi konventsiooni. Võimalik, et Soomaa haabja innustav näide paneb ka neid rahvaid oma ühepuupaate rohkem väärtustama ja oma riikidele kõrgemaid ootusi seadma,” sõnas Loode.
Haabjaehituse keskseks tegevuseks on külgede laialipainutamine ehk laotamine. Soojuse ja niiskuse koosmõjul, sealhulgas tule ja veega ning puuokste abil painutatakse haabjatoorik umbes poole laiemaks. Seeläbi suurendatakse paadi mahtuvust, stabiilsust ning manööverdus- ja kandevõimet.
Vesisel ja suurte üleujutuste poolest tuntud Pärnu jõe lisajõgede alamjooksul Soomaal on ühepuulootsik tänaseni liikumis- ja transpordivahendina kasutusel, olles suurvee ajal sobilik sõiduriist. See on Pärnu ja Viljandi maakondade piirile jääva Soomaa rahvuspargi sümboliks.
Lisaks viiele tunnustatud meistrile on Eestis ligi 20 haabjaehituse kogemusega meest, kelle seas on potentsiaalseid tulevasi haabjameistreid. 1996. aastast alates on Soomaal korraldatud haabja ehitamise laagreid. Kodukandi ökoturismi algatuse toel ning Soomaa rahvuspargi ja Eestimaa Looduse fondi eestvedamisel Saarisoo turismitalus toimunud laagrites jagasid oma teadmisi ja oskusi kaks meistrit: Jüri Lükk (1929–2001) ja Jaan Rahumaa (1928–2000), kes igapäevaselt haabjaid kasutasid.
Soomaa rahvuspargi kultuuripärandi spetsialist Sandra Urvak, kes on lootsiku UNESCO projektis esindanud nii Keskkonnaametit kui ka kohalikku kogukonda, nendib, et kui lootsiku valmistamine ja kasutamine on kohalike seas vahepeal natukene unustuse hõlma vajunud ning asendunud pigem laudpaatide või kanuudega, siis praeguste lootsikumeistrite aktiivsus ja UNESCO-sse pürgimise projekt on ka kogukonna oma kultuurile teise pilguga vaatama pannud. Soomaa piirkonnas on asustus paiknenud ikka jõgede ääres ning lihtsaim ja varasemalt ka pigem ainus viis liikuma pääsemiseks oligi mööda jõge, selleks aga oli vaja ühepuulootsikut.
