UKRAINA RAHVA TOETUSEKS I Luuletus: mul on nii kahju
Mariann Satya Yukti jagas Facebooki lehel „Eluluule“ luuletust Ukrainast. Avaldame selle täismahus.
MUL ON NII KAHJU
Mul on nii kahju te pärast,
kes te jääte sõja jalgu
Mul on nii kahju,
et relvad käte vahel ei tarduõuduses
mõistmatuses
valus…
et huulilt ei kõla: “Oh mida ma teen, andke mul andeks, õed ja vennad, palun!”Me oleme ju üks!
üks süda
üks keha
üks hingetõmmeMe oleme inimesed
Erinevad ja ometi ühesugusedMe oleme inimesed,
kes loodud on armastama, mitte tapma!
Armastama, mitte tapma!
Kurbus kurjuse pärast
„Mu süda nutab. Mul on valus. Kurjuse pärast, ebaõigluse pärast, mõttetu kannatuse ja valu pärast. Mu süda nutab ja abitu tunne on. Lihtsalt ei oskagi muud teha, kui ahastada, küsida “kuidas ometi nii saab?! kuidas ometi nii võib?!… kuidas ometi?!… kuidas?!”. Aga see hingekarje jääb vastuseta õhku kaikuma…“ kirjutas Mariann Satya Yukti. „Ja siis ma püüan teha seda vähest, mis ma saan… Ma saadan reikit, nagu palus mu vaimne õpetaja, kes magab praegu Ukrainas ühe haigla põrandal. Ma palvetan, et tema ja teised inimesed terveks jääks, ohutusse paika jõuaks ja et see kõik ruttu lõppeks. Ma saadan ühispalveid, kui võimalik. Ma annetan organisatsioonidele, kes kohapeal abi osutavad… Ma pakun end vabatahtlikuks Pagulasabi juurde…“
Mariann Satya Yukti ütleb, et see on ka kõik, mida ta teha saab. Ja seda tundub nii, nii vähe, see tundub nii jõuetu selle suure jõu vastu, mis tapab ja hävitab. Ta tahaks kogu maailma Armastusega üle kallata, paluda, veenda, mida iganes, kõik relvad hävitada… Aga ei saa. Süda nutab.
„Ja, kallid, kuigi meie paljude süda nutab ja näib, et saame teha väga vähe, siis palun, palun, palun, teeme kasvõi seda vähest! Igaüks oma natukest! Ärme palun ainult ole ükskõiksed! Ärme peida pead liiva alla! See ei oleks ju see, mida me ise sooviksime teistelt riikidelt ja inimestelt, kui samas olukorras oleksime…“ palub ta.
Ja kui me kõik teeme kasvõi seda natukest, mida igaüks teha saab, siis võib-olla kokku polegi seda enam nii vähe! Ükski panus pole tegelikult liiga väike, mis siis, et selline tunne võib olla. Iga panus on hoolimiseakt. Ja seda on praegu väga-väga vaja! Igat hoolimiseakti, igat väiksematki panust. Aitäh! Hoiame kokku!
