Kuidas toetada sõjapõgeniku vaimset tervist?
Sõjatrauma on mitme-etapiline kogemus, mis ei lõpe sõjaväljalt pääsemise või turvalisse riiki jõudmisega. See algab esimesest kokkupuutest sõjaga, näiteks rünnakud kodulinnale.
Mis on sõjatrauma ja kuidas sõjapõgenikke toetada?
- Inimene võib viibida pikalt esimeses, minekueelses etapis, kus sõjakogemus ja erinevad traumad on tema igapäevaelu osa.
- Teine etapp on põgenemine – traumaatiline kogemus on nii kodu mahajätmine kui ka teekond, mis võib osutuda kurnavaks ja ohtlikuks. Viimane etapp algab sihtriiki jõudmisega, ning kuigi otsest ohtu elule ja tervisele enam ei ole, kestab sõjatrauma veel mõnda aega.
Pea kõik sõjapõgenikud kogevad suuremal või vähemal määral raskusi seoses kohanemisega uues riigis, ning kurbust ja koduigatsust, mõeldes kõigele ja kõigile, mis maha jäi.
Sõjapõgenikke saab toetada igaüks, kes nendega kokku puutub. Kõige olulisem on inimlik ja hooliv suhtumine. Esiteks tuleb meeles pidada, et põgenikku ei survestataks läbielatust rääkima, kindlasti ei tohiks jõuliselt küsimusi esitada või kommenteerida – see võib vallandada uue trauma.
Kui aga põgenik soovib meiega oma kogemusi jagada, tuleks olla nii empaatiline ja mõistev kui osatakse. Peamine on inimese ärakuulamine, nõuannete ja kommentaaridega tuleks olla äärmiselt ettevaatlik ja pigem neist hoiduda. Kui sa ei tea, mida teha, on parim abimees küsimus: mida ma teeksin, kui see oleks minu pereliige, sõber või naaber?
Sõjapõgenikesse tuleks suhtuda nii, nagu suhtuksid oma kogukonna liikmesse, ja harjuda mõttega, et nüüdsest ongi põgenikud meie uued naabrid, sõbrad ja kogukonna liikmed.
Kõige tähtsam sõjapõgenike toetamisel:
- Jää ise rahulikuks – sinust õhkuv rahu annab kindlusetunnet põgenikule.
- Ära sunni põgenikku kogetust rääkima – see võib vallandada valusad mälestused ja negatiivsed emotsioonid.
- Kuula – kui põgenik soovib kogetust rääkida, kuula teda kannatlikult ja empaatiliselt. Hoidu haletsusest ja kommentaaridest ning püüa väljendada mõistmist.
- Ole inimlik – kui sa ei tea, mida teha, küsi endalt: mida teeksin, kui see oleks mu lähedane, sõber või naaber?
Allikas: Sotsiaalministeerium
