5 küsimust aasta kultuurikorraldajale 2023: Roman Demtšenko

15. veebruaril toimunud “Kultuurisõber 2023” tänuüritusel anti välja ka aasta kultuurikorraldaja tiitel, mille seekord pälvis Paavli Kultuurivabriku eestvedaja Roman Demtšenko.

Millise kultuuri korraldamisega tegeled ja kuidas sa sinna jõudsid?

Suurem osa minu ajast läheb praegu Paavli Kultuurivabriku tegemistesse, kus olen asutaja ja tegevjuht. Meil toimub väga palju erinevaid üritusi – kontserdid, festivalid, näitused, esitlused, kirjandusüritused, peod, seminarid, koolitused ja kõik, mis sinna vahele mahub.

Minu agentuur Damn.Loud korraldab alternatiivsete žanrite suunitlusega kontserte ja tuure üle terve Baltikumi – Tallinnas, Riias ja Vilniuses. Lisaks sai hiljuti loodud ka valdkonna esindusorganisatsioon Eesti Ööelu Liit, mille tegevusi alles hakkame vaikselt ellu viima. Aitan nii palju, kui saan ka Eesti artistidel jõuda välismaale ja osalen kõikvõimalikes projektides ja konverentsidel. Kokkuvõtvalt võib vist öelda, et tegelen igapäevaselt tänapäeva alternatiivse kultuuri erinevate vormidega.

Jõudsin sinna väga naturaalselt – kunagi ammu, kui olin 12 või 13 aastat vana, hakkasin käima erinevatel alternatiivse muusika kontsertidel. Samuti hakkasin sel ajal trumme mängima ning bände tegema.

Mulle absoluutselt ei sobinud, et Eestis polnud selliseid kontserte, nagu mulle meeldivad – bändid ei jõua meie juurde, kuna oleme väike riik, mis asub Mandri-Euroopa suurtest keskustest kaugemal. Olukorraga leppida ma ei soovinud ja hakkasin ise korraldama väikseid kontserte enda ja minu sõprade bändidele.

Kuidagi see elu läks niimoodi, et projektid läksid edukalt, kontaktivõrgustik kasvas ning tuli aina suuremaid ja paremaid pakkumisi artistidele, kes tahtsid Eestis esineda. Nüüdseks tegelen sellega juba peaaegu 15 aastat. Ühel hetkel tuli mu ellu Sveta Baar, kus olin osanik ja programmijuht. Pärast töötasin festivalidel Tallinn Music Week ja Station Narva. Kunagi olin ka Music Estonia juhatuse liige, Stanford Musicu tegevjuht. Nüüd siis panustame kogu oma energia Paavli Kultuurivabrikusse ja agentuuri Damn.Loud.

Miks te Eesti Ööelu Liidu lõite ja mis plaanis?

Eesti Ööelu Liit on Eesti ööelus tegutsevate ettevõtete ehk kontserdipaikade, ööklubide ja nendes tegutsevate korraldajate esindusorganisatsioon. Liit sai loodud sest meile tundub, et Eesti ööelu saaks palju paremini korraldada, kui me alustame dialoogi meie probleemidest ja võimalikust paremast tulevikust. Seni on ööelu olnud Eestis kas tabu või lihtsalt kuhugi nurka jäetud – fakt on, et see on loomulik osa inimelust. Kui vaatame oma Lääne naabreid, siis neil on juba ammu terve see sektor väga hästi korraldatud, reguleeritud, rahastatud ja toob majandusse ka tagasi, on turistidele magnetiks ja mõne linna puhul ka peamiseks tuluallikaks.

Mis on Eesti kultuurikorralduses suurimad probleemid ja miks on just Eestis hea kultuuri korraldada?

Eesti kultuurikorralduse kõige suurem probleem on see, et meid on siin väga vähe. Väga tihti leian ennast olukorras, kus saan aru, et mõne projekti jaoks pole meil piisavalt kriitilist massi. Lisaks muidugi teised faktorid – asume kaugel, logistilised ühendused on halvad, kõrged maksud kultuurile, majanduslik seis, ilmaolud. Ma ütleks, et Eestis tegutsemine ei ole üldse lihtne ja mul on alati väga hea meel näha, kui keegi teeb Eestis ära mõne suure rahvusvahelise kaaluga projekti – suur au nendele inimestele!

Teiselt poolt on muidugi see, et siin ei ole nii palju rahvast, ka boonuseks. Ma arvan, et Eestis on suhteliselt lihtne kultuurikorraldusega alustada – selleks on head võimalused, kõik tunnevad kõiki, alati aitavad üksteist. Meil on siin hea kommuun , inimesed on heatahtlikud ja vajaliku kontakti leiab kuidagi alati. Seega leiab ka igale olukorrale lahenduse. Lisaks ei ole kultuurikalender nii tihe, on ruumi kõigile.

Milline on unistuste üritus, mida tahaksid korraldada?

Suur unistus oleks loomulikult suur rahvusvaheliselt tunnustatud suvine alternatiivmuusika ja –kultuuri festival. See on Eestis ja laiemalt Baltikumi riikides hetkel täiesti puudu. Leedus oli Devilstone, mis eelmisel aastal teatas, et enam ei jätka. Meil oli kunagi Rabarock, mis umbes 10 aastat tagasi läks kinni. Skandinaavias on neid festivale muidugi väga palju. Ma arvan, et see on väga piinlik, et meil sellist festivali ei ole. Tegelikult kunagi hakkasime sellist festivali korraldama, aga koroonakriis tõmbas sellele kriipsu peale.

Hetkel ma tunnen, et selle korraldamine erarahast oleks väga-väga riskantne protsess – kõikide asjade hinnad ning artistide honorarid on hetkel laes, uue asjaga alustamine oleks väga raske. Mulle tundub, et selleks peaksid kokku tulema erinevad korraldajad, organisatsioonid, brändid ja ka avalik sektor, siis saaksime selle ära teha.

Mida see tunnustus sinu jaoks tähendab?

See kõik oli esialgu suur šokk – poleks kunagi osanud oodata midagi sellist. Olen varem oma elus paar auhinda saanud, aga sellist tunnustust riiklikul tasemel poleks osanud ausalt öeldes oodata.

Kui niimoodi mõelda, siis tegelikult see konkreetne tunnustus on eriti tore väga mitmel põhjusel – esmakordselt sai selle keegi, kes esindab tänapäeva alternatiivset kultuuri, esmakordselt sai selle keegi, kes tuleb vene keelt kõnelevast kogukonnast, esmakordselt sai selle keegi, kes on vaid 30 aastat vana. Tore, et riik märkab erinevaid inimesi ning nende panust ja pingutust.

Lisaks, eelmine aasta oli meie tiimi jaoks erakordselt hull – uue toimumiskoha avamine ei ole kuidagi lihtne. Need inimesed on erakordselt pingutanud, andnud kõik, mis neil oli anda, ja ei oodanud vastu absoluutselt mitte midagi. See tunnustus kindlasti kuulub ka neile, mitte ainult mulle. Mul on au, et mul on sellised sõbrad ja kolleegid.