Ajalugu. Teadusehelid
Kes arvab, et Beastie Boys võrdub maailma ühe rumalaima looga „Fight For Your Right“, see eksib. Nii ütleb Beastie Boys uues raamatus, millel pealkirjaks küllaltki lakooniliselt „Beastie Boys Book“. See räppmetall oli mõeldud naljana ja keegi ei arvanud, et see nii kuulsaks saab.
Beastie Boys oli pärast „Fight For Your Righti“ loomingulises augus. Lisaks oli probleeme plaadifirmaga Def Jam, mis sai kurikuulsaks artistide pügajana. Beastie Boysil oli vaja uut plaadifirmat ja nad soovisid järgmise plaadi teha produtsentidega, keda ei tundnud väljaspool Lõuna-Californiat keegi.
Klubides Power Tools ja Enter The Dragon plaate pööritav Matt Dike oli Los Angelese ööelu reklaamnägu. Ta oli asutanud plaadifirma Delicious Vinyl, mis nautis ragiseva häälega räppariga Tone Loc kohalikku edu. Produtsentide Dust Brothers ja Loci loo „Wild Thing“ abil sai Delicious Vinyl 1989. aastal ilmatukuulsaks, 1988. aastal need nimed aga ametnikele veel midagi ei öelnud.
Beastied olid sadanud ühel 1988. aasta alguse ööl Dike’i Santa Monica korterisse, et Dike soovitaks mõnd kuuma kohta, sattusid aga kuulma Dike’i, Dust Brothersi ja stuudioinsener Mario Caldato helikollaaži „Full Clout”, mis makist välja immitses ja paksu vaibana mööda tuba ronis. Beastie Boys oli vanadelt disko- ja funkplaatidelt sämplitud rütmidest jahmunud. Nad keerasid “Full Clouti” rulli, süütasid põlema ja puhusid sellest rõngastena välja loo “Shake Your Rump”.
Beastied said plaadifirmaks Capitoli. Def Jam nõudis bändilt 5 miljonit ja Capitolilt 15 miljonit dollarit. Beastied andsid omakorda Def Jami kohtusse ja palusid välja maksta 2 miljonit dollarit. Tegelikult oli ilmselt probleem Def Jami kehv leping Columbia Recordsiga, mis ostis Def Jamilt teenust, aga kui Def Jam saatis kullerid Beastie Boysile kohtukutseid toimetama, maskeerusid nood äratundmise vältimiseks. Kardeti, et Def Jam võib tulla stuudiosse ja arestida uued lood, seepärast pidi Caldato õhtuti stuudiost minnes kogu materjali koju võtma. Def Jam ähvardas väljastada plaadi, kus Beastiede vokaali alla pandud house.
Capitol maksis bändile lepingu eest 3 miljonit dollarit. Bänd nõudis stuudiosse lauatennise- ja lauajalgpallilauda. Kõik sämplid olid ametlikud, sest eelmisel plaadil oli jäänud ühele esitajale (Jimmy Castor) maksmata ja kohe tekkis pahandus. Hiphopiguljašis segati kokku Pink Floyd, Ramones, Johnny Cash, Idris Muhammad, Jimi Hendrix, Led Zeppelin, Isley Brothers, Malcolm McLaren, Deep Purple, Run–DMC ja palju muud. Kokku maksti sämplite eest ligi 250 000 dollarit. Keegi ei mäleta, kuidas saadi luba kasutada Beatlesi juppe.
Beastied tegid rumalusi endiselt. Neile meeldis aknast inimesi munadega loopida. Sellest sündis lugu „Egg Man“. „I looked out the window, seen his bald head / Ran to the fridge and pulled out an egg,“ algab see laul. Salvestamine venis naljade tõttu, ent ka sämplimine edenes aeglaselt (arvutid olid siis veel algfaasis) ja kõik stuudios tarvitasid ohtralt marihuaanat.
1989. aastal oli plaat nimega „Paul’s Boutique“ lõpuks valmis, kuid Capitoli turundusosakond ei osanud seda müüa, sest sellel pole meloodilisi hitte. „Jälle te toote mingit jama,“ ütlesid turunduse tibid tavaliselt talendiküttidele, kes lohistasid neile saagina veidraid metal– või räppalbumeid. „Määrite meil põranda ära.“ Capitoli juhtis mees, kelle arvates pidi plaadifirmas olema 25 protsenti popmuusikuid, kui edetabelites oli 25 protsenti poppi, ja 1 protsent räppi, kui tabelites 1 protsent räppi.
Must raadio Beastie Boysi plaati ei puudutanud. Aastatega on sellest saanud aga üks austusväärsemaid albumeid ja seda on ostetud USA-s 2 miljonit. Miles Davis ütles, et see tal üks lemmikplaate. Beastie Boys pole enam midagi nii keerulist teinud. Selliseid sämplipunnitusi suudab iga bänd vaid ühe. Dust Brothers suutis nikerdada veel Becki legendaarse „Odelay“, kuid pärast seda pole neist kuuldud.
Konstantin Kuningas
