Eesti Rahva Muusemis toimub „Volbriöö omailm“, kus aktsiooni seob omavahel kokku Al Paldroki ja Non Grata tegevuskunst
30. aprilli hilisõhtul toimub Eesti Rahva Muuseumis sündmus, kus volbriöine müstilisus põimitakse läbilavastatud elamuseks. Sündmusel on omavahel põimitud erinevaid kunstivorme.
Külastaja kohtub järgemööda Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi Ansambli (EMA) esituses kuue elektroonilise uudisteosega, Sami Klemola modulaarsüntesaatori omapärase kõlailmaga ning Repoo Ensemble’i ja Andrus Kallastu ühisloominguna sündinud sürrealistliku mousikē-etendusega “Keemiseni viidud ajupudru”.
Aktsiooni sündmusel “Volbriöö omailm” / “Umwelt of Walpurgis Night” seob kokku Al Paldroki ja rühmituse Non Grata tegevuskunst. Hilisõhtune sündmus on ruumiliselt liikuv ja mitmekesine, hõlmates nii esemetest ja lugudest küllastunud näitusealasid kui ka silla-ala avarusi.
Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi Ansambel (EMA) on kuueliikmeline koosseis elektroonilistele muusikainstrumentidele ja helitekitajatele, mis on pühendunud elektroonilise kammermuusika mängimisele. EMA puhul hinnatakse kõrgelt nende paindlikkust ja musikaalsust, mida elektroonilise muusika puhul on muidu kerge nuppude ja liugurite vahele ära kaotada.
Kuna sellisele koosseisule repertuaar praktiliselt puudub, on EMA aastate jooksul tellinud ning ette kandnud üle 20 uudisteose. Seekordsel kontserdil tuleb esiettekandele kuus uhiuut teost, mis on kirjutatud duo-koosseisule.
Kava:
- Margo Kõlar – “Hunti jooksmas” (2024, esiettekanne)
- Paul Beaudoin – “Dhvani” (2024, esiettekanne)
- Doris Hallmägi – “Yakamoz” (2024, esiettekanne)
- Jakob Juhkam – “Väike öömuusika” (2024, esiettekanne)
- Matis Leima – “Mirror Maze Mind” (2024, esiettekanne)
- Markus Robam – “Clockworks” (2024, esiettekanne)
Mis on „omailm“?
Paldrok selgitab, et iga loom tajub maailma isemoodi, olenevalt sellest, kuidas on loodud tema kehaehitus ja meeleelundid. Kuigi me ei saa maailma vaadata päris lõpuni kellegi teise silmadega, on väga põnev ette kujutada, kuidas tajub ja mõistab maailma sajajalgne, rohutirts, kala või liblikas. „Niiviisi jõuame oma kujutlustes uute tajuvormideni, libiseme unenäolisse maailma, mis kannab meid tunnetusliku universumi äärealadele. Ka ühe inimese sees võib olla mitu erinevat omailma, mis üksnes osaliselt kattuvad – kõrvad jutustavad meile ühest, silmad ja sõrmed aga hoopis teistsugusest maailmast,” lausub ta.
“Kuidas jutustada lugusid, mis jäävad inimkeskse ilmatunnetuse äärealadele? Kuidas rääkida keeltes, mida kõnelevad mitte-inimesed? Kas inimese ja mitte-inimese vahel saab olla ühendav sild? On see keel, muusika või hoopis mõni tundmatu tajuvorm?”
Rohkem lisainfot leiab sündmuse kohta Facebooki lehelt.
