Avaleht Kultuur EKSKLUSIIV I Vooremaa kunstnik Elain Birken: saan iga päev inspiratsiooni loomulikust loodusest
EKSKLUSIIV I Vooremaa kunstnik Elain Birken: saan iga päev inspiratsiooni loomulikust loodusest

EKSKLUSIIV I Vooremaa kunstnik Elain Birken: saan iga päev inspiratsiooni loomulikust loodusest

Looja looming sõltub paljuski sellest, kuhu ta rajanud oma kodu. Omalaadse fantaasialennuga kunstnik Elain Birken elab Vooremaal Äksis, kus on kordumatu maastik ning kaunis ja salapärane Saadjärv ja huvitava arhitektuuriga rüütlimõisad. Kõik see annab inspiratsiooni mitmekülgseks kujutamiseks kunstimaailmas. Elain on leidnud selleks ka huvitava keskkonna – suled. Ka tema peagi avatav näitus kannab nime Sulg.

Usutluses Heade Uudiste portaalile GoodNews avaldas Elain Birken arvamust, et kunstis ei ebaõnnestu kunagi, sest mida lood, see tuleb kunstniku südamest. Põneva loominguga ja avara tundemaailmaga kunstnik rääkis intervjuus ka puudest, lastest, värvidest, kohalikust kogukonnast ja muustki, mis kõigile inimlik ja oluline.

Tean, et praegu elate kaunil Vooremaal Äksi külas. Miks otsustasite sinna oma kodu rajada?

Vooremaa on üks äärmiselt kaunis koht, kus elada. Inspiratsiooni jagub igasse hetke. Kas siis hommikul kastesesse aiamaa mulda varbaid krudistades või silmapiiril kollast rapsipõldu imetledes või sillal Saadjärve vajuvat päikest vaadeldes või hoopis hommikul kell 5.30 särge püüdes. Äksi ise on minu jaoks salapärane ja legende täis. On siit ju pärit legendid, kuidas tegelikult Saadjärv endale nime sai.

Samuti on siin mitmed jäljed legendaarsest Kalevipojast. Lähedal asuvad rüütlimõisad. Elan siin peaaegu 10 aastat juba, kogu see ilu silma all olemas, kuid kunstiga tegin algust alles mõned aastad tagasi ja pean ennast hetkel oma nurka otsivaks pliiatsi-pintsli ja fotoaparaadiga kunstnikulaadseks tüübiks. Kuid kodukoht siin on vaikne, rahulik ja loodus on lihtsalt imeline. Saadjärve-äärne piirkond on ideaalne piirkond, kus lapsi kasvatada, siin lähedal on Maarja-Magdaleena kihelkond ja lihtsalt võrratu põhikool lastele. Mulle meeldib siinne kogukonnatunne, mis sai ilmselt määravaks elukoha valikul.

Millised suhted on teil kunstiga – on see valdkond nii töö kui ka hobi või koguni elustiil ja elulaad?

Kunst hakkas mind huvitama, kui käisin kohalikus kohvikus, kus oli imeilus krohvitud valge sein. Ja ma veel mõtlesin, et see sein vajaks küll mingit värvilaiku. Kunstiga sain lähemalt sinasõbraks, kui tegin tutvust oma lapse uue kunstiõpetuse õpetajaga. Väga asjalik ja tegus ning oma õpilasi toetav juhendaja.

Samuti nüüd distantsõppel sai proovitud kätt julgemini haarama pliiatsit-pintslit. Hetkel huvitun ka digitaalsest abstraktsest kollaažkunstist. Hetkel on kollaažkunsti pisut rohkem. Abstraktsust pisut vähem. Kunst on pigem hobi, edaspidi vast rohkem elustiil, ma loodan. Kui sõnalistest kirjutistest võivad kõrvalolijad tõlgendada enda jaoks allhoovuseid või ridade vahelt lugeda, mida seal pole, siis on mõru mekk juures nii loojal kui lugejal. Kunstiga on jäetud vabadus panna kunstnikul teosesse oma mured, rõõmud, pinged ja stress, kuid vaataja peab emotsiooni ise enda jaoks lahti harutama.

Kuidas mõtestaksite lahti oma esiknäituse nime Sulg. Kus saab seda näitust vaadata?

Minu esiknäituse Sulg on on plaanis avalikkuseni tuua ikka Saadjärve ääres. Hetkel olen kirjutanud Saadjärve ääres asuvale galeriile. Selle omanik on ka kunstnik, kes mõned aastad asutas siin galerii, tutvustamaks oma kunsti ja võimaldades ehk ka minusugustel algajatel oma loomingut tutvustada. Virtuaalselt mõtlesin,läbi rääkida, kohaliku pereblogijaga VäikeVäänikx5, et oma näituse jaoks e-galerii ruumi saada.

Sule idee tuli rannas ja täienes korvpalliplatsil istudes, ümbritsetuna laste mängukilgetest ja hõisetest. Linnuparv lendas üle puude ja üksik sulg laperdas okste vahelt väljakule. Siis mõtlesingi, et kui palju mälestusi, emotsioone või vaateid sulgedes talletuvad.

Perega pildistame, lõikame, kleebime. Hetkel huvitab mind väga abstraktsus, kollaažitemaatika ja suled. Neutraalsus. Lihtsus. Tume vastandatuna värvidega. Puhtamaid värve kui looduses pole olemas.

Kust võtate inspiratsiooni loominguks ja kuidas kunstitöödeks ette valmistute? Tean, et maikuus pildistasite Saadjärve ümbruse loodust. Millise elamuse saite?

Olen võrreldes esimeste kuude ja päevadega arenenud. Alguses klõpsisin suvaliselt, hiljem juba oskasin jäädvustada emotsioone tekitavaid, mind kõnetavaid looduse elemente. Esimene inspiratsioon tuli, kui käisin lapsega koolitööks elukooslust jäädvustamas. Niit. Nii palju lilli, sinist taevast. Linnusuled. Saadjärve loodus on imeline. Järv, mis õgvendab pehmet liivakallast, teinekord on ligipääsmatu. Kaldal on hooned, osad uued, osad kannavad endas ajalugu.

Olen suur mõisate huviline ja Kukulinna rüütlimõis on paelunud järgmise projekti jaoks… Iga päev loodust jäädvustades olen tähele pannud, millal on õitsema läinud aiamaade lilled või lehed omandanud üha rohkem rohelist vaipa. Hommikuti varem olen hakanud üles tõusma. Nii et sellised elustiili muutused ka. Elamus on see, kui oled leidnud julguse teha seda, mis meeldib ja mis mind kõnetab, saan värvidesse ja sulgedesse emotsioonid panna ning keegi ei saa öelda, et see mida sa tunned, pole rõõm või kurbus. Eduelamus on edasiviiv jõud.

Kunst on midagi sellist, milles sa ei saa ebaõnnestuda, sest see mida lood, tuleb looja seest ja sünnib siia kunstniku emotsioonidest, mis on väljendatud läbi looduslike tähelepanekute. Ootan väga oma molbertit ja värve, et proovida seni pildistatu kohe paberile püüda. Olen nagu mu tütar, andke aga paber ja pliiats ja võin tundideks teiste jaoks “levist väljas” olla.

Kuivõrd on looduses nii, et kord paistab üks veekogu, mets, puu või taim ühtemoodi, kord teismoodi ?

Veekogu, mets, puu ja muud taimed on alati talle omase kujuga, vahel fantaasia omistab juurde elemente, mida reaalselt me muidugi ei näe. Aga ühte sedasama värvust võib näha mitmeti, isegi loetud sekundite jooksul. Sõltub see siis valguse murdumisest, varjudest, päikesenurgast.

Isegi kunstniku meeleolust sõltub, kuidas näiteks veepind vastu väreleb. Kas puuoksad on avali, et emmata soojalt või on tegu hoopis ühe kurja puuga õudusmuinasjutust, kes kohe sind okstega kinni nabib. Hästi palju sõltub värvidest ja kõik muu on kinni kunstniku mõtteis.

Milliseid võimalusi pakub värvide mäng? Kas kunstnik ja värvide mäng mõjutavad teineteist vastastikku?

Värvid on minu jaoks praegu väga olulised. Kui olen stressis või on muremõtted, siis otsin ikka seda tumedat tooni, muidu ikka heledad ja neutraalsemad vaated. Muremõtted leevenevad, kui värvid sinu ümber peitust mängivad. Mu lemmikvärv on roheline. Ja üksvahe tegin pilte, kus domineeris roheline. Seega jah, värvid on need, mis mind kõnetavad ja kutsuvad nendega töötama. Kui värv mind ei kõneta, ei teki meil ka teemat.

Räägime Saadjärvest kui ühest inspiratsiooni allikast.

Saadjärv on kohalike seas hinnatud ujumis- ning kalastuskoht. Suviti kohalikud väga ujumiskohtadele ligi ei pääsegi. Valdavalt tartlased. Seda enam oskan hinnata vaikust, mis peale linnaasukaid järvele laskub kui hele udu. Vahel haaran ma pliiatsi ja üritan mõtteid pabereile koondada, kuid praegu meeldib mulle see kiireklõps ja mitu erinevat klõpsu ühtekokku kokku köita, justnimelt sulgedes.

Saadjärv on rahulik, vahel tormine, vahel unele äiutav, vahel külmast näpistav. Praegu on Saadjärves ujumine vägagi värskendav. Siis neil sissekargamise hetkedel ikka plahvatab mõni idee, mida näiteks puude all paatidega teha või kuidas toomingat pildistada, et järveveega tasakaalustuks või vastupidi hoopis teravas kontrastis oleks.

Ideed tabavad enamasti just looduses ringi käies. Vahel sõidan autoga ümber järve ja loetlen kõrvalistujale märksõnu, mida ühe või teise puu ja põõsa vaatamisest ette kujutan. Tema kirjutab need siis üles ja järgmisel päeval valin õige kellaaja, mil valgus õige ja siis lähen istun mättal ja üritan selliseid nurki leida, et hiljem abstraktsena värvid kasutust võiksid leida.

Mis paelub teid Äksi külas? Kui sageli suhtlete kohalike elanikega?

Äksi küla on nagu tavaline väike küla, oma murede ja rõõmudega. Üritan võimalikult vähe külaellu sekkuda, olen selline omaettehoidja. Oma aias nokitseja. Ninapidi detailidele orienteeritud. Mulle see väike küla meeldib. Kuigi vahest jagub ka siin draamat, millest inspiratsiooni ammutab rohkemgi kui ehk vaja. Mulle ei meeldi draamad ega nende keskmesse sattuda. Muidu on siin väga toredad inimesed, kes annavad inspiratsiooni. Vahel võtan osa külakohvikute üritustest või Saadjärve ümberjärvejooksust, mida iga aasta vähemalt kaks korda siin külas korraldatakse. Paelub kohalike korteriühistute kogukonnatunnetus või andekad noored lapsevanemad, kes lisaks laste kasvatamisele suudavad pidada pereblogi või meisterdada kaunit ja keerulist käsitööd, sealhulgas karpe ja käsitööalbumeid.

Ja loomulik loodus, millest iga päev uut inspiratsiooni saan. Voored, järved, metsatukad, isegi taevas, mis on iga minut erinev.

Paelub, et see on selline mõnusa hingega, legendiderohke looduslik paik, kus naaber elutoa aknasse sisse ei vaata, vaid hajuvad voorede vahele. Selline rahulik rahu on siin.

Milliseid näitusi ja projekte on teilt tänavu veel oodata?

Saadjärv on selle aasta teemaks. Kuid juunis on plaanis Tartu valla äpiga “Tule külla” külastada erinevaid Tartumaa külasid, mis ilmselt ka abstraktsesse kunsti läbi minu pilgu kokku võetud saavad. Mis kujul, ma hetkel pole kindel. Tunnen end nagu laps kommipoes, kes ei tea, kas proovida pintsleid, akrüüli või akvarelle.

Kindel on, et abstraktne kunst saab see olema. Ja juunis alustasin ettevõtmisega püüda kõik suvelilled purki, seda siis otseses mõttes, mulle omasel kipakal toonil. Iga suvine projekt on seotud kindlasti kõik kohaliku kandi ja Saadjärveäärse elustiku- olustiku ja legendidega.

Kuidas see kõik aga paberile, lõuendile või virtuaalselt e-galeriina silmaga vaadamiseks saab, selgub jooksvalt. Mulle väga meeldib nokitseda detailide kallal. Vahel on see olulisem kui lõpptulemus.

Usutles Jaan-Ivo Lukas

LEAVE YOUR COMMENT

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga