EKSKLUSIIVNE! Vabaerakondlane Andres Ammas: poliitikas peab olema poliitilist kuulmist
“Ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab,” rõhutas Juhan Viidingu luulerida usutluses GoodNewsile poliitik, ajakirjanik ja muusikapedagoog Andres Ammas, kes valiti praeguse Riigikogu koosseisu Eesti Vabaerakonna esindajana. Toompeal pole aga Ammas esimest korda. Muinsuskaitsetegelasena, toonases mõttes uut moodi maakonnalehe Lääne Elu peatoimetajana, valiti ta 1990. aastal viimasesse Eesti NSV Ülemnõukogusse, millest sai esimene iseseisva Eesti parlament.
Tänase Riigikogu liikmena on Andres Ammasele üheks olulisemaks märgusõnaks soov ja oskus hääletada südametunnistuse järgi. Muusikapedagoogi ja koorijuhina rõhutab Ammas ka kuulamisoskust poliitikas.
Intervjuus tuleb juttu veel merest, Haapsalust ja Valgest Daamist, mis küll Andrese noorusaastatel näis eredam kui praegu. Saame ka teada, et juba omajagu elu näinud ja kogenud mehena ei pea ta rutiini mitte tüütuks, vaid pigem traditsioone hoidvaks ja stabiilsust tagavaks teguriks.
Juhatame intervjuu sisse soojendusküsimusega, mis on seotud Teie isikuliste andmetega. Kui vana on Teie perekonnanimi ja kas mõisteliselt tähendab seeseda sama, mida “hammaski”?
Minu vanaisa Kustav läks 16aastaselt oma perega tülli ja kõndis paljajalu Saaremaalt Tallinna. Sestap ei tea ma isapoolsest suguvõsast kuigi palju. Olev Sau, minu harmoonia õppejõud konservatooriumi päevilt, kelle hobi oli uurida perenimede päritolu, ütles, et “h” kadumine algusest on saare nimedele tüüpiline.
Tagantjärele tundub, et jonnakuse olen just vanaisalt pärinud.
Kuivõrd võib hästi kõlav perekonnanimi aidata elus paremini läbi lüüa ja kas nimedel võib olla semiootiline mõju?
Kas just hästi kõlav, aga tuntud perekonnanimi viib kindlasti poliitikas edasi, kui vaadata kasvõi Indrek Tarandi, Kaja Kallase või Liina Kersna karjääri, Matti Pätsi tohutust häältesaagist 1992. aasta Riigikogu valimistel kõnelemata.
Mida võiks Teile edukaks tööks Riigikogus ennekõike soovida?
Valituks osutumine oli mulle väga suur üllatus. Küllap oli selles tulemuses oma osa nii Eesti Vabaerakonna heal mainel, minu seni tehtud tööl, aga ka õnnel.
Riigikogus on õnne vaja ehk selleks, et opositsioonis olles siiski midagi olulist oma valijate jaoks ära teha, kasutades veenvaid argumente. Ehk läheb vaja kavalust ja ettepanekute õiget ajastatust. Tarvis on jõudu, nii füüsilist kui ka vaimujõudu, on tarvis selleks, et tööga Toompeal parimal viisil toime tulla. Tõenäoliselt ootavad juunis ees kurnavad ööistungid.
Kas Eesti Vabaerakond on poliitiline jõud, mida vajab tänane Eesti või peaks sarnane erakond olema kõikides demokraatlikes riikides?
Et tänane Eesti vajab muutusi, sealhulgas uut poliitika tegemise kultuuri, on rahvas välja öelnud nii valimistel kui ka eriti jõuliselt viimastes arvamusküsitlustes. Muude riikide valijaid õpetada ei ole mu meelest sobilik. Meile ju ei meeldiks, kui keegi tuleks väljastpoolt kuulutama, milliseid erakondi vajame.
Kas seeläbi, et hetkel on Eesti Vabaerakond opositsioonis, kaasneb isegi rohkem demokraatiat kui koalitsioonis?
Loomulikult on opositsioonis olles meil rohkem aega oma erakonna sisemist kultuuri arendada, käitumis- ja otsustamistavasid kujundada, koostööd harjutada.
Demokraatlikult otsuseid langetada võib erakond nii koalitsioonis kui ka opositsioonis. Niinimetatud teerull, millega Eesti poliitikas harjutud ollakse, pole sugugi kohustuslik. Samuti pole opositsioonis olles kohustuslik kogu aeg punasele vastu-nupule vajutada. Vabaerakonna fraktsiooni liikmeil on söakust ja enesekindlust südametunnistuse järgi otsustada, milliseid ideid toetada, tulgu need kas valitsuse või opositsiooni poolelt. See kolleegide sõltumatus ongi erakordselt sümpaatne ja teeb töö Toompeal meeldivaks.
Mida arvate üldse Eestimaa inimeste huvist oma riigi ühiskonnaelu käekäigu vastu ning mis aitaks seda aktiivsemaks muuta?
Minu meelest on see huvi vanemas põlvkonnas täiesti rahuldav. Kehv lugu on, et noored on passiivsemad valimas käima ja näiteks meedias argumenteeritult arvamust avaldama. Aga eks egoistlik, nautimisele suunatud eluviis, kogub populaarsust mujalgi, mitte ainult Eestis.
Pisut aitaksid poliitikat rahvale lähendada ehk muudetud valimis- ja erakonnaseadus. Erakondi ei tohiks riigi rahaga nuumata, vaid need tuleks hoopis dieedile panna. Valimisseaduses tuleks sätestada avatud nimekirja põhimõte, mis tagaks, et valituks osutuvad rohkem hääli saanud kandidaadid, mitte parteikontorite lemmikud.
Riigikogus esindate Eestit. Kindlasti peate aga oluliseks ka tagasisidet oma valimisringkonna Läänemaa, Saaremaa ja Hiiumaa valijatega. Mida teete, et see side võimalikult tugev oleks?
Loomulikult olen oma valijate käsutuses meilitsi ja telefonitsi ning targemad nende hulgast on võimalust ka juba kasutanud. Kui kutsutakse kohtuma ja aru andma, lähen hea meelega. Nädal tagasi oli Kuressaares kohtumine sealsete turismiettevõtjatega. Haapsalus ja Lihulas oli Eesti Vabaerakonna fraktsioon juba aprillis oma esimesel maakonnavisiidil. Ajalehed Lääne Elu ja Meie Maa on lahkesti avaldanud minu artikleid ja lubanud seda ka edaspidi teha.
Haapsalus on minu teine kodu, on minu sõbrad, ja eks need kõige tähtsamad jutud, kus tõtt näkku öeldakse, sünni ikka sealses köögis, mulle tähtsate inimeste ringis.
Kuidas ja millal algas üldse Teie huvi poliitika vastu ja miks muutus see valdkond oluliseks?
Poliitika tuli mu ellu 80ndate teisel poolel muinsuskaitseliikumise kaudu. Varsti sai selgeks, et Trivimi Vellistel on tuline õigus, kui ta üha kordas, et tähtsaim taastamist vajav muinsus on Eesti Vabariik. Järgnesid kodanike komiteed, Eesti Kongress, koos abikaasa ja sõpradega esimese sõltumatu maakonnalehe Lääne Elu asutamine 1989. aastal.
Põhiliselt Lääne Elu peatoimetaja roll ja söaka teistmoodi väljaande menu viisidki mind 1990. aastal Eesti NSV viimasesse ja esimesse Eesti Vabariigi Ülemnõukokku. Olin 28aastaselt tolle koosseisu noorim liige. Nii ei läinud 25 aastatki, kui Toompeale tagasi jõudsin. Tollest seltskonnast valiti nüüd Toompeale vaid Edgar Savisaar ja mina.
Sageli inimeste vaated aastate möödudes veidi muutuvad. Millised tõekspidamised ja põhimõtted on Teis aga kõige tugevamini püsima jäänud?
Vaated vast niipalju ei muutugi, aga eks tarkust ja kogemusi tule juurde. Tunnen praegu, et olen parlamenditööks kordades paremini valmis, kui tookord, 1990. aastal.
Tahtmine maailma parandada, sõltumatus, julgus seisukohti välja öelda, sealhulgas ebapopulaarseid, tasakaalukus, äraostmatus, oskus ja julgus kahelda ning kõhelda, oskus endast targemaid kuulata, oskus olla tänulik – need on olnud mulle olulised põhimõtted, millest lähtuda. Kui hästi või halvasti see iga kord välja on tulnud, eks sellele anna hinnangu teised.
Te olite mitu aastat ka Isamaaliidu peasekretär. Kui palju annab selline positsioon võimalusi eneseteostuseks ja visioonitööks ning mil määral jäädakse nii-öelda parteibürokraatia kammitsatesse?
Erakonna peasekretär on nagu tegevjuht ettevõttes, kellele suunised (visiooni) annab nõukogu (erakonnas juhatus ja esimees). Eneseteostus oli see amet kahtlemata, arendas suhtlemisoskust ja reageerimiskiirust, viis kokku kuulsate ja vahel ka kummaliste inimestega. Füüsiliselt küllalt kurnav, aga vaimselt rikastav aeg.
Te olete lõpetanud Tartu Ülikooli žurnalistika ning Eesti Muusika ja Teatriakadeemia muusikapedagoogika ja koorijuhtimise erialal. Mis ajendas kahte kõrgharidust omandama ja kuivõrd olete saanud oma hariduslikku pagasit rakendada poliitikutöös?
Kui olin aastal 1984 konservatooriumi lõpetanud, tundus mulle, et olen klaverimängus küll päris osavnäpp, et tunnen muusikaajalugu, mõistan pisut orkestreeridagi, aga haridust selle sõna klassikalises mõistes pole. Otsisin edasiõppimise võimalust. TRÜs sai kõrghariduse baasil õppida psühholoogiat ja ajakirjandust, kus kuulasin esmalt viis semestrit loenguid psühholoogias, jätsin siis selle katki ja läksin ajakirjandusse. Pärast mõneaastast poliitikast tingitud pausi lõpetasin žurnalistika 1993. aastal.
Oskused ajakirjanikuna on poliitikas enesestmõistetavalt abiks. Koori juhtida on tulnud küll ainult üks kord: Marju Lauristini käsul 15. mail 1990 Toompea rõdult, kui Lõssenko rünnakrühmlased olid häbiga lahkunud ja Lossi platsile kogunenud rahvas oma emotsioone välja elada soovis.
Kas olete mõnda koori ka ise juhatanud ja kui, siis millist?
Muusikaõpetajana Haapsalu gümnaasiumis olen juhatanud loomulikult sealseid koolikoore ja kooli muusikateatri orkestrit „Pöialpoiss“. 1984. aastal asutasin koos paljude heade sõpradega segakoori „Heleri“, mille liikmed laulavad tänini Haapsalu koorides. Ise laulsin kuni riigikokku valimiseni Haapsalu Kammerkooris.
Kui põhjendatud on Riigikogu võrdlemine laulukooriga?
Muusikas on oluline muusikaline kuulmine, haruldastel juhtudel kohtab koguni aboluutset kuulmist. Poliitikas peab olema poliitilist kuulmist: tunnetust, empaatiavõimet, mida vist õppida hästi ei saagi. Jälgides Reformierakonna hädasid kevadel 2015, tundub, et neile on äkitsi elevant kõrva peale astunud!
Valimiskampaania ajal esitasite kümme soovitust haridusministrile. Mida selles soovituses toonitasite?
Õpetajate stabiilne, vähemalt neljaks aastaks kokku lepitud palgatõus; klassijuhataja miinimumtasu kehtestamine; kohustuslike kursuste arvu vähendamine gümnaasiumis ja õppekava mahu vähendamine põhikoolis; massiivne kampaania matemaatika populaarsuse kasvatamiseks (midagi Tiigrihüppe sarnast) – need olid mõned punktid selles programmilises artiklis.
Norra kirjandusklassik Henrik Ibsen on öelnud: “Tõe ja vabaduse kõige ohtlikum vaenlane meie keskel on ühtehoidev enamus, jah, just too neetud ühtehoidev enamus“. Mida sellest ütlusest arvate tänase Eesti kontekstis?
Koalitsioon on Eesti poliitika lähiajaloos ikka kujutanud endast rohkem või vähem ühte hoidvat enamust, paar lühikest vähemusvalitsuse perioodi välja arvatud. See enamus on läbi aegade teinud palju väärt otsuseid, aga päris tihti on ka jonnakalt otsustatust kinni hoitud, ükskõik kui asjalikke vastuargumente eirates.
Tänane koalitsioon pole kuigi ühtehoidev. Kas see tähendab automaatselt avaramat tõe ja õiguse otsimist Riigikogus ja iseseisvust otsustamisel, on vara öelda. Eesti Vabaerakonna roll on iseenesestmõistetavalt vaba mõtlemise vaimu parlamendis lehvitada ja isiksusekeskset lähenemist propageerida. Tähtis on, et Riigikogu kollektiivne südametunnistus karva ei kasvaks.
Geograafiliselt olete seotud ennekõike Läänemaaga, mis on mereäärne maakond. Kuidas see avaldub Teie hingelaadis? Kui palju on Teis rohkem nii-öelda mere- kui maainimest?
Keeruline öelda. Olen kasvanud päris mere kaldal, armastan avarust ning külma ja tuult ei karda. Tähemärgilt ka Kala.
Paljud inimesed teavad Teid kui Vikerraadio “Vikerhommikute” saatejuhti. Miks ja kuidas andiste oma käe raadioajakirjandusele?
Raadiosse tõi mind abikaasa hea sõbranna, varalahkunud raadioajakirjanik Terje Soots. Kõigepealt muusikat valima ja kommenteerima, edasi tulid raadiohommikud. Erakordselt tore töö, kus sain hästi ühendada kaks õpitud eriala: muusika ja ajakirjanduse.
Millised olid kõige andresammaslikumad jooned Teie Vikerhommikutes?
Seda öelgu kuulajad. Kolleegid kiitsid vahel mahedat häält ja muusikavalikut, anonüümsed kriitikud nurisesid kommentaariumis minu hommikute liigse isamaalisuse üle.
Mis oli kõige parem sõnum, mida Eestimaa rahvale “Vikerhommikus” öelda saite?
Tore oli pidupäevadel sobiva muusikavalikuga peotuju luua.
Kui sageli olete kohtunud Haapsalu lossikompleksis Valge Daamiga ja missuguseid emotsioone on need kohtumised pakkunud?
Teismelisena olen paaril korral näinud päris ilusat selget kuju, hiljem on kujutis kuidagi udusem ja ähmasem olnud. Ju ongi Valge Daami selgemaks nägemiseks teatud lapsemeelsust vaja. Aga eks vanasti oli rohi rohelisem, lumi valgem ja Valge Daam ka eredam.
Üsna sageli jaotatakse meediat peavoolu- ja alternatiivmeediaks. Mida sellest lähenemisest arvate?
Arvan halvasti. Mõiste „peavoolumeedia“ on keskerakondlaste propagandistlik väljamõeldis – ülekohtune, kadedusest kantud sõimusõna. Olen meedia tarbimises vanamoodne inimene, eelistan professionaalset, lugejat harivat, ausat, peenetundelist ajakirjandust.
Mida teete selleks, et elust rõõmu ja rahuldust tunda ja mitte rutiini sattuda, mida soovitate selleks teha teistel?
Sellist soovitust mina anda ei oska. Neile, kes sääraseid nõuandeid vajavad ja usuvad, on kirjutatud tuhandeid eneseabi raamatud. Minu meelest ei pea rutiini üldse kartma, mina armastan rutiini.
Üks mees ütles kunagi intervjuus, kui neljakümneseks sai, et kui seni sai rabatud teiste tarvis, siis nüüd on paras aeg rohkem enese peale mõelda, teha ainult asju, mis tõesti rõõmu teevad. See võib kõlada kui üleskutse egoismiks, aga selles on oma tõde. Pole vaja midagi teha ainult sellepärast, et teised sinult seda ootavad, et see on trendikas, et see toob hästi raha sisse, et see on prestiižne. Kui suudad iseendaks jääda, kui su ümber on toetavad armsad inimesed, siis on kõik hästi. Nagu luuletas Juhan Viiding: „Ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab“.
Usutles Jaan-Ivo Lukas
