1. Avaleht
  2. Kunst
  3. Fotografiskasse jõuab Anders Peterseni näitus inimesena iseendaks olemisest
Fotografiskasse jõuab Anders Peterseni näitus inimesena iseendaks olemisest

Fotografiskasse jõuab Anders Peterseni näitus inimesena iseendaks olemisest

30. oktoobrist võõrustab Fotografiska Rootsi ühe legendaarsema fotograafi Anders Peterseni näitust “Lehmitzi värvid”. Hamburgi kirevas sadamapiirkonnas 1960. aastate lõpus jäädvustatud intiimne ja aus fotoseeria on tõstnud Peterseni Euroopa tunnustatumate fotograafide hulka. Lisaks fotodele eksponeeritakse kontaktkoopiaid, mis avavad noore Andersi värvilise kaamerataguse ja loomingulised mõtisklused.

Fotod näitusel “Lehmitzi värvid” on jäädvustatud Hamburgi sadamapiirkonnas 1960. aastate lõpus. Kohas, kus 23-aastane tulevane fotograaf leidis “päris” õhkkonna, mida ta oli ihalenud. Café Lehmitz asus samal tänaval mitmekümne ööpäev läbi avatud bordelliga ja paigas, mis ei maganud mitte kunagi. See kant oli ristteeks väga erineva loomuga inimsaatustele kellelt laiem ühiskond keeras pilgu eemale: madrused, sadamatöölised, kohalikud elanikud, prostituudid, noored rändurid või vanurid, kes taaselustasid oma noorust. See oli koht, kus kõik olenemata oma valikutest või taustast said tunda end ühena. 23-aastane Petersen võeti avasüli vastu.

Petersen veetis teismelisena sadamapiirkonnas kuus kuud ning aastaid hiljem, siis juba Christer Strömholmi fotokooli üliõpilasena, pöördus ta sinna tagasi, et oma sõprade portreed üles pildistada. Vanasse kohtumispaika Hamburgi Scandi Bari jõudes selgus, et suuremat osa neist enam seal ei olnud: nad olid kas surnud või edasi liikunud. Gertrud, üks vähestest, kes oli sinna veel jäänud, otsustas Andersi viia ühte veelgi kaugemal Reeperbahnil asuvasse kahtlase kuulsusega kohta.

See oli Café Lehmitz, mille kundedega Petersen 1967–1970. aastatel tutvust tegi ning kus ta pani 1970. aastal neljaks päevaks üles oma esimese näituse. Baaripidaja Kurti nõusolekul pandi 350 fotot knopkadega seina peale ning igaüks, kes end pildil ära tundis, võis pildi kaasa võtta

Petersen hoidis koopiad fotodest raamatu jaoks alles ning üsna varsti teati seda fotoalbumit kõikjal maailmas. 1978. aastal avaldatud raamat tõstis esile ühiskonna kõige haavatavamad liikmed, keda oli kujutatud hellalt, tundlikult ja hoolikusega. See muutis portreed universaalselt äratuntavaks ja ajatuks.

Kaamerasilm muudab nähtavaks Anders Peterseni pilgu. Ta vaatab kaasinimesi tundliku uudishimuga ning püüab oma objektiiviga hetki, mis tekivad ja haihtuvad sekundtiega – hetki, mis tõestavad, et oleme kõik üksteisega seotud. Tema fotodele püütud momendid kujutavad inimeste vahelist sidet, mida me ei pruugi suuta mõistuslikult seletada, kuid mida ometi ära tunneme, nähes seda fotopaberile püütuna.

“Kui sa midagi väga tahad, on see elu ja surma küsimus. Selle päästab valla peenelt häälestatud intuitsioon ning julgus olla nõrk. Mitte tugev, aga just nimelt nõrk ning valmisolek suhtuda inimestesse eelarvamusteta – lõppkokkuvõttes oleme me ju kõik üks pere. Minu jaoks polnud esmatähtis olla fotograaf, otsisin alati eelkõige inimlikku sidet. Kaamera oli selleks lihtsalt minu vahend,” räägib Petersen oma pildistamisfilosoofia kohta.

Sellest vaatest on legendaarne fotoseeria Café Lehmitz, mida eksponeeritakse nüüd Fotografiskas “Lehmitzi värvide” all, tänapäevalgi sama aktuaalne kui 1960. aastate lõpul, mil need pildid tehti. Ülesvõtete autor oli oma keerulise lapsepõlve ja teismeea eest põgenev ning inimlikku kontakti igatsev noor mees, kes otsis klassivahedest hoolimata isafiguuri ja kuulumistunnet.

“Anders Peterseni mustvalged fotod on oma olemuselt dokumentaalsed, aga samas intiimsed ja hüpnootilised. Fotod peegeldavad üht konkreetset ajastut Hamburgi sadamapiirkonna ajaloos, aga tema fotokäekiri on andnud olulise panuse dokumentaalfoto kui kunstivormi arengusse,” räägib Maarja Loorents, Fotografiska Tallinna kaasasutaja ja näituste juht, mille poolest on näitus eriline. “Ta ei pildistanud ühiskonna äärealade elulaadi, vaid inimesi, kes olid valmis kaamera ees jagama autentset hetke nende endi elust. Fotograafina tähendas see eelkõige sideme loomist inimestega, keda ta parasjagu pildistas. Tema fotod pole seega inimestelt röövitud hetked, vaid intiimsed ja ehedad olustikuportreed,” jätkab Loorents.

Legendaarsel fotosarjal on ka põnev seos popkultuuriga. Üks portreteeritav meenutas Ameerika laulja ja laulukirjutajale Tom Waitsile teda ennast ja nii jõudis foto Peterseni loal Rain Dogs (1985) albumikaanele.

Head Uudised GoodNews