FRED JÜSSI: Me oleme oma maailma naba
Avaldame jõulukuul ristsõnaväljaande Suured Ruudud intervjuud Eesti eeskujudega. Need on inimesed, keda me hindame, keda armastame ja kellest me siiralt huvitume. Täna tuleb juttu loodusega omapärases suhtes oleva mehega – Fred Jüssiga.
See ei ole kellelegi saladus, et teil on loodusega natuke teistsugune suhe kui enamikul inimestest. Kas on vahel ka niisugune tunne, et näete selliseid märke, mida tahaksite jagada hästi paljudega, aga saate aru, et tegelikult on seda võimalik jagada väga vähestega?
Jah, seda tuleb küll ette. Just eriti siis, kui oled oma valdkonnas tegutsedes või oma maailmas liikudes ja seal ringi vaadates aastate jooksul millessegi süvenenud ja seda väga tõsiselt teinud. Ma mõtlen sellist vertikaalset suhtumist. Kus sa mitte ei lähe laiali, et käid siin, seal, kolmandas ja neljandas kohas, ja siis leiad, et kuues, seitsmes ja kaheksas tuleks ka veel läbi käia, ning tuled siis lõpuks tagasi “laialdaste teadmistega mittemillestki”, nagu olen kuulnud öeldavat. Vaid kui sa süvened millessegi ja teed seda tõsise suhtumisega. Siis sa seisad ükskord tõsiasja ees, et sinu valduses on väärtusi, mida saad jagada väga vähestega.
Ma tegelesin väga süvenenult omal ajal häältejahiga ja raadiosaadete tarvis lindistamisega looduses, aga mitte ainult – ma lindistasin igasugu-seid helisid ja hääli. Elasin kõrvadega ja suhtlesin seda kanalit kaudu keskkonnaga, kus ma olin oma teada üsna kodus ja kus ma olin aastaküm-neid liikunud. Tulemused olid üllatavad.
Ja kui ma hakkan vahel mõtlema, kuidasmoodi neid tulemusi päriselt, peensusteni, täielikult, nii nagu ma arvan neid saavutanud või kogunud olevat, oma kuulajatega jagada, siis on mingi piir, kust üle ei saa. Ma olen seda teinud kümme aastat, aga see on süvenemine millessegi, mida teistelt inimestelt pole võimalik oodata.
Inimene peab ennast looduse kroo-niks ja Maad inimeste maaks. Aga eks sipelgas peab seda sipelgate maaks ja konn peab konnade maaks. Kas nii palju looduses olles tekib ka see võimalus, et näed kõike lähemalt ja suudad tajuda oma liiki, inimest, sellesse kooslusesse täiesti lahustununa ja mitte enam kõrval seisvana? On see üldse võimalik – nii palju endast ära minna, et meid ümbritseva loodusega üheks saada?
No seda on palju küsitud, et mille poolest õieti siis inimene loomast erineb. Sellele on mitmeid vastuseid. Öeldakse, et inimene esitab endale küsimusi, loom seda ei tee. Ma mäletan, et professor Piiper, kes luges meile esimesel kursusel inimese anatoomiat, küsis kord: “Kas sisalikul on hing või vaim?” Me ei olnud selle peale mõel-nud, mis see hing on või mis on vaim. Üks kursusevend siis vastas, et tema arvates on sisalikul ikka vaim. Siis küsis papi Piiper vastu: “Kas sisalik läheb laulupeole? Kas ta läheb kontserdile?” Sealt andis ta meile otsa kätte ja me pidime ise arutama, mis on hinge vajadused ja mis on vaimu vajadused.
Me näeme kõik ju maailma ringselt enda ümber. Me oleme oma maailma naba, me oleme oma maailma kesk-punktis. Inimese ja looma erinevus on selles, et inimene ehitab sellest, mida ta näeb ja enda ümber kogeb, üles oma sisemaailma. Loom seda ei tee.
Ma ei arva, et on võimalik niimoodi keskkonda sulanduda, et pole üldse enam mingit piiri. Ühel ameerika autoril on üks väga huvitav raamat – “Inimene ja delfiin”. Seal oli intelligentsusastmik, milles oli 11 tasandit. Algas peale ainuraksetega, üheksas tasand oli inimahvid, kümnes oli inimene ja üheteistkümnes üliinimlik tasand, millest inimesel on võimalik ettekujutust luua parasjagu nii palju, kui on ahvidel võimalik luua endale ettekujutust inimese mõttemaailmast.
Aga kui me hakkame vaatama seda vastupidi – kui palju peab inimene vaeva nägema, et natukene mõigata seda, mis toimub šimpansiga, kellega meil on 98% ühiseid valkusid. Mis toimub tema peas? Mis toimub tema hinges? Mis toimub šimpansi kõrvade vahel?
Eks käitumisbioloogid sellega tegele ning mida täiuslikumaks muutuvad uurimisvahendid ja meetodid, seda enam saab selgeks, et see kõik, mida peetakse inimesele nii eripäraseks, on siiski olemas ka loomamaailmas.
Kui just saime teada, et inimesel on nii sisemine kui ka ümbritsev reaalsus, siis kumba neist peaks peegeldama hea foto? Kuidas head fotot ära tunda?
Kui ma lähen fotonäitusele, vaatan ma selle näituse üle ja käin seal natuke ringi, võib-olla natuke puhkan kuskil aknalaual. Ja siis teen veel ühe ringi ega panegi tähele, kui olen veel selles näitusesaalis liikuma hakanud. Kord ma jõudsin hämmastava tulemuseni – leidsin end jälle seismas sama pildi ees.
Sama lugu juhtus ükskord maali-näitusel, kui Adamson-Ericu muuseumis oli Leili Muuga maalide näitus.
Kui ma peaks nüüd hakkama seletama, mis teeb pildist hea pildi, siis minu jaoks teeb pildi paeluvaks see, mis on selles pildis nähtamatu.
See on nii nagu muusika esituse puhul. Miks ma eelistan ühte esitust teisele? Ma ei oska seda öelda. Minu jaoks on hea muusika see, mis mind puudutab, aga ma ei tea, kuidas ta mind puudutab.
Mulle tuleb ikka meelde üks Suumani Sassi luuletus:
Üks süü mu hingele vaob,
et asjad ma arvasin selgeks.
Mis selgub, see ära kaob.
Ära muugi, ära puuri asja! Usaldusega lähenedes saad sa oma elamuse ja kui sa just ei ole kriitik ega spetsialist, kes tingimata peab seda kõike analüüsima, siis tunne rõõmu sellest, et on üks pilt näitusel, mis on kuidagimoodi teistest erinev ja parem.
Mida öelda sellisele pildistajale, kes tahaks tõeliselt häid pilte teha, et ületada seda vahet, mis lahutab pildiplõksutajat fotograafist?
Mulle tuleb meelde, et nägin ühe Austraaliast pärit fotograafi suure-pärast pildialbumit, mille taga oli rida küsimusi, mis talle oli esitatud. Seal oli ka selline küsimus: “Millise kaamera peaksin endale muretsema, et edasi minna?”
Ja selle fotograafi vastus, mis mulle väga meeldis, oli:
“Hakka pildistama oma vana kaameraga.”
Usutles Mati Palmet
Avaldatud ristsõnaväljaandes Suured Ruudud – detsember 2012
Kõik ristsõnaväljaande Suured Ruudud intervjuud leiab SIIT!
