INSPIREERIV INTERVJUU! Susanna Aleksandra: julgege teha elus seda, mis teeb teid õnnelikuks ja järgige oma südant

Susanna Veldi, artistinimega Susanna Aleksandra on võluv džässitüdruk, kes on väikesest Eestist jõudnud suure maailma jazzilavadele ning on selles muusikastiilis leidnud selle, mis paneb hinge helisema. Praegu on lauljataril valmimas plaat ja ees ootamas õpingud Sibeliuse Akadeemias. Alljärgnevalt jutustab ta heade uudiste portaali lugejatele oma senisest elust ja unistustest.

Susanna Aleksandra, Sa oled tahtnud saada ooperilauljaks: miks valisid just džässi? Mis paelub Sind just selles muusikastiilis?

Jah, tõesti tahtsin väiksena saada ooperilauljaks. Mind paelus muusika… aga tegelikult avaldas väiksele Susannale muljet eelkõige see, kuidas maagilist teatrimaailma üles ehitatakse ning loomulikult kostüümid ja soengud, mis selle maailma juurde käivad.

Jazz`is paelub mind nii palju, et sellest võiks kirjutada eraldi essee. Alates ilusatest meloodiatest ja kõnetavatest sõnadest kuni kaasakiskuva rütmi ja improviseerimisvabaduseni. Aga enim paelub mind ilmselt jazzi energia ja sünergia, mis tekib nii mängijate endi kui mängijate ja publiku vahel. Sellest tekib hasart ja teatud “high”, mida mõni otsib hoopis mujalt. Ja ma armastan jazzmuusikuid inimestena!

Sa oled pärit muusikute perekonnast, seepärast sõnastan järgmise küsimuse hoopis nii: kas on võimalik, et sellises peres saab kellestki mittemuusik? Millal ja kuidas jõudsid muusikani?

On ikka võimalik… Näiteks vahepeal (kusagil viiendas klassis) mõtlesin hoopis arheoloogiks saada! Mul oli koolis väga hea ajalooõpetaja! Hiljem tahtsin saada laulmise kõrvalt ka tõlgiks.

Minu muusikani jõudmises on omamoodi paradoks. Ühelt poolt polnud mul muusikani tarvis jõuda, kuna see oli alati minu elus olemas. Teisalt aga oli selleni jõudmiseks vaja läbi teha pikk tee. Teadsin väiksest peale, et tahan saada lauljaks, aga suuremana läks aega, et vastu võtta teadlik otsus. Ütleme nii, et mu kõhklused tulenesid pigem praktilistest küsimustes nagu kuidas muusikuna ära elada. Tegin väga palju plaane ja “viisaastakuid”, ja siis ühtäkki ülikooli teisel aastal sai mul enda plaanidest villand. Ja siis mu kõhklused kadusid ja ma mõistsin, kui ma midagi üldse tean, siis see on see, mis on mu südames, ma pean lihtsalt oma südant järgima ja endast maksimumi andma. Ma tundsin väga suurt vabanemist ja samas “kerget” paanikat. Õnneks on elu nüüdseks näidanud, et asjadel on komme laabuda ja õiges suunas minna.

Sa oled esinenud koos mitmete heade muusikutega. Palju neid koosseise on olnud ja kellega esined praegu?

Jah, on olnud palju vahvaid momente! Ma ei ole koosseisude arvu kokku lugenud, aga eks neid tuleb üsna palju. Mul on olnud suur rõõm teha kööstööd Eesti juhtivate džässmuusikutega ja ka mõningate välismaa nimedega nagu multiinstrumentalist David Goloshokin Venemaalt, Emanuele Urso (Itaalia), Mitchell Long (USA), Wade Mikkola trio (Soome) ja Karri Luhtala (Soome).

Praegu on peamised koosseisud prantsuse šansooni ja džässi trio Jaak Lutsojaga, ladina jazzi bänd El Sexteto ja minu debüütalbumi koosseis. Palju esinemisi on ka duona kitarrist Ted Parkeri või pianist Holger Marjamaaga. Soomes olen külalislauljaks eelkõige Wade Mikkola trios.

Oled muusikas aktiivne juba kaheksa aastat. Kus Sa oled esinenud ja millisest esinemisest on jäänud eredaim mulje?

Olen esinenud mitmel pool Eestit ja Euroopat. Välismaalt on kõige eredamalt on meeles esinemised Peterburis White Nights Swing Festival’il. Milline vastuvõtt nii korraldajate kui publiku poolt! Ja selliseid jam-sessione kui Peterburis pole ma veel mujal näinud. Ja muidugi on eredalt meeles ka Rooma esinemised. Elasin 2012. aastal vahepeal kuu aega Roomas, mängisime mitu korda nädalas Emanuele Urso bändiga.

Mida oled praeguseks saavutanud ja milleni tahaksid jõuda? Milline on see eesmärk, milleni jõudes ohkaksid rahulolevalt: olen saavutanud kõik, mida olen ihaldanud?

Küll Sul on rasked küsimused! On mitmeid õhtuid, kus ma lähen rahulolevalt ohates ja õnnest joobununa koju. Neil hetkil tunnen, et mul on kõik, mida hing ihaldab ja olen ääretult tänulik inimeste ja võimaluste üle, kes ja mis minu elus on. Samas on minus kogu aeg mingi sisemine drive, mis edasi lükkab ja loorberitele puhkama ei jäta.
Praegu olen väga õnnelik selle üle, et sain sisse Sibeliuse Akadeemiasse ja hakkan valmis saama oma plaati. Mõlema eesmärgi jaoks kulus palju tööd…. aga see töö ei lõppe siin. Siin ta alles algab. Mu eesmärk on jõuda väga kõrgele tasemele muusikas.

Ma arvan, et elus on tähtis olla rahul nii protsessi ja asjade kulgemise kui ka tulemuste saavutamisega. Nii saad olla tänulik selle üle, mis sul on ja töötada edasi sihi nimel, mis veel silme ees. Nii saad palju rohkem läbida neid vaheetappe, kus võid rahulolevalt ohata.

Räägi oma valmivast plaadist. Mis lood sellel on ja milest nad räägivad? Palju oled Sa ise laule loonud ja kas kirjutad nii sõnad kui viisi? Millistes keeltes Sa laulad?

Plaadil on originaalmuusika. Enamuse lugudest olen kirjutanud ise, kuid kaks pala on valminud koostöös erinevate pianistidega (“Crystal Truth” koostöös Rain Rämmaliga ja “I Know a Place” Joel Remmeliga). Ka tekstid olen kirjutanud ise.

Mulle on alati meeldinud kirjutada luulet ja tekste! Enamus lood on inglise keeles, kuid minu eestikeelne singel “Ühepäevaliblikas” on plaadil saanud uue portugalikeelse kuue tänu Denise Fontoura tõlkele. Plaadi nimi on “Miracles” ehk “Imed”. See viitab laulule nimega “A Maravilha” (portugali keeles “ime”). Antud lugu räägib sellest, kuidas me leiame endas jõudu pärast raskusi elus edasi minna ja oleme ühel hetkel taas õnneks ja uuteks imedeks valmis.

Plaadi nimi aga avab ka üpris palju minu elufilosoofiat. Mina usun imedesse väga. Need ei pea olema suured imed, vaid võivad ka olla need väikesed hetked, mis elu kihama panevad: väiksed kokkulangevused, mõni hea sõna või naeratus, kohtumised inspireerivate inimestega. Ma arvan, et kui me kõik teeksima oma silmad lahti, oleks meie elus päris palju imelisi hetki ja inimesi, mille üle tänulikud olla. Ja meie ise võime olla kellegi jaoks just see ime.

Mis paelub Sind prantsuse keeles ja kultuuris?

Kui ma olin väike (umbes kolmeaastane) ja mult küsiti, mis su nimi on, siis ma vastasin: “Susanna Aleksandra Veldi, daam”. Ma armastasin väiksest peale ilu, teatrit, muusikat, lõhnaõlisid, kingi, lehvikud ja nii edasi. Ja siis sattusin ma Prantsuse Lütseumi, kus prantsuse keelt õpiti läbi dialoogide, mille tegelased külastasid Pariisi, kogesid seda ilu täis linna ja nautisid prantsuse gastronoomiat…

Kui ma lõpuks esimest korda elus Pariisi külastasin (ja see oli alles täiskasvanuna!!!), siis ma tundsin, et olen täielikult kodus. Selles linnas on kõik, mida ma armastan ja ma kuidagi sobin sinna. Tänu Erasmuse vahetusele sain Pariisis ka veidi aega elada. Peale ilu ja selle, kui palju kultuuri seal on võimalik tarbida, nautisin ma seal elades seda, kui sind enam ei kohelda kui turisti: sul tekib oma nurgapealne saiapood, ja oma nurgapealne kohvik ja teatud daamid, keda sa tänaval jalutamas näed.

Kes Sa oled, Susanna Aleksandra?

Ma olen üks tavaline suurte unistustega tüdruk.

Kui Sind palutaks öelda sõnum inimestele enda ümber, siis milline see oleks?

Julgege teha elus seda, mis teeb teid õnnelikuks ja järgige oma südant. Siis hakkavad juhtuma imelised asjad teie ümber ja saate lasta väikesed imed enda ellu.

Kui soovid Susanna Aleksandrat uue plaadi väljaandmisel aidata, siis saad seda teha Hooandjas!

Jüri Kukk