Avaleht Intervjuu INTERVJUU! Agneta Pukk ja Kaspar Kaldaru tutvustavad Eestit võistlustantsu kaudu
INTERVJUU! Agneta Pukk ja Kaspar Kaldaru tutvustavad Eestit võistlustantsu kaudu

INTERVJUU! Agneta Pukk ja Kaspar Kaldaru tutvustavad Eestit võistlustantsu kaudu

Mustvee vallast Avinurme lähedalt võrsunud sportlane-võistlustantsija Agneta Pukk on Heade Uudiste portaalile varemgi intervjuusid andnud. Nelja-viie kuu vältel järjestikku saavutatud võidud ja auhinnalised kohad ajendasid Peipsimaa neiult uurima, mis on selle edu saladus. Mõtestasimegi lahti nii esikohtade kui ka allapoole jäävate kohtade väärtused, võistlustantsu olemuse, mis sisuliselt tähendab sporti, vaatajale ilu ja võlu, sportlasele sageli higi ja pisaraidki.

Intervjuus rääkis kaasa ka Agneta Puki võistlustantsupartner Kaspar Kaldaru, kellega on tekkinud ühine meeskonnatunne ja vastastikune toetamine nii treeningul kui ka võistlustel.

Viimasel ajal olete koos partner Kaspar Kaldaruga saavutanud võistlustantsuspordis  nii palju võite, et tundub lausa ime. Kuidas seda edu ise kommenteerite?

Agneta: Meie hooaeg on tõesti olnud edukas, oleme väga rahul. Koos tantsitud kahe aastaga on tekkinud juba stabiilsus, teame ja tunneme teineteist, oskame toetada. Kindlasti oleme saavutanud ka tantsumaailmas väikse tuntuse, see kõik aitab edule kaasa. Meid toetab tugev tiim ehk meie pered, ilma kelleta see kõik oleks võimatu. Ja loomulikult meie tublid treenerid ning treenimine, treenimine, treenimine.

Millistest võitudest ise kõige rohkem head meelt tunnete? Loogiliselt võttes esimene koht ikka parem kui teine, aga mõne võistluse viies koht võib olla jälle väärtuslikum kui esimene. Kas sellisel mõttekäigul on jumet?

Agneta: Sellel mõttel on tõesti jumet. Kõige tähtsam võit sellel aastal on ikkagi Eesti meistri tiitel, aga samas valmistas heameelt ka teine koht Ostravas, kus osales väga palju häid ja tugevaid paare. Eks alati ongi nii, et kõiki võistlusi tuleb eraldi vaadata ja analüüsida. Neljandad ja viiendad kohad on suured motivaatorid, sunnivad edasi pingutama parima tulemuse nimel.

Kaspar: Jah, tõde on see, et esimesed kohad n-ö tõstavad kõrvust ning upitavad nina püsti. Arvan, et kui ei saaks ka neid, ei tekiks võistlusjanu, jääb vaid tegemise tahe ning tunned lihtsalt naudingut sellest, mida teed. Tegemist on ikkagi võistlustantsuga, just see sõna „võistlus“ on siinkohal väga oluline. Me ju siiski võistleme ning arvan, et sportlase hoidmiseks võistlemisjanus on vaja ka teda loorberitele lubada.  Liiga palju head teeb ka halba – lähed laisaks.

Ega nendest viiendatest kohtadest üle ega ümber saa. Need on just kohad, mis õpetavad sportlast kõige rohkem. Nendel on just kui võluvägi anda edasi informatsiooni, mida sa tegid halvasti ja mida hästi. Mulle ikka meeldib öelda: “Nüüd saali tagasi ja harjutama.” Nii võibki öelda, et madalamad kohad on need, mis viivad sportlast edasi. Kindlasti peab siinkohal mainima, et edasi viivad nad ainult siis, kui sul endal on tahtmist ning hea analüüsioskus.

Millisteks võistlusteks on tarvis olnud eriti pingelist treeningut?

Agneta: Kõige rohkem treenime tiitlivõistlusteks. Olgu need siis Eesti, Maailma või Euroopa meistrivõistlused. Terve hooaeg tuleb ikkagi korralikult treenida ja absoluutselt iga võistlus on sportlase jaoks tähtis, sest see on võistlussport.

Kuivõrd võib võistluse edu sõltuda konkreetse maa aurast, kas näiteks eestlastel on põhjapoolsetes maades parem tantsida?

Agneta: Ise tunnen, et üldiselt on tõesti põhjamaades parem tantsida, aga on ka olnud kaugemal võistlusi, kus on super publik ja hea tunne tantsida.

Teie treeneritel Kaisa Oja-Mehisel ja Marko Mehisel oli peres rõõmus sündmus,  sündis poeg. Kas see tõi muutuse ka teie treeningkavasse? Kas tuli vahepeal treenida teiste treeneritega?

Agneta: See tõi meie treeningutesse tõesti muutuse, kuna Kaisa jäi beebiga koju mõneks ajaks, siis temaga treenimist alustasime uuesti alles maikuust, Marko tuli juba päris kiiresti saali tagasi. Samas andis see meile kogemuse, treenisime paar nädalat iseseisvalt. Kui juulis laagrid algavad, siis on kõik jälle vana graafiku alusel. Väikese Ramoni sünd oli kogu tantsukoolile rõõmus sündmus, ta on üks armas tegelane.

Millistes treeninglaagrites olete viimastel kuudel viibinud?

Agneta: Oleme käinud Venemaal, Moskvas. Seal treenisime maailmameistritega, see oli väga hea kogemus. Trennid lõppesid õhtu hilja, igal õhtul oli  n-ö oma teema, näiteks esimesel  õhtul tantsisid kõik paarid pidžaamades ja ühel õhtul mängis muusikat orkester. See laager meeldis mulle kõige rohkem.

Veel käisime Itaalias, Saksamaal ja Lätis, kõik laagrid on andnud palju teadmisi ja oskusi, tuleb vaid osata neid kasutada. Samuti korraldasid meie oma treenerid paar laagrit Tartus koos väga tugevate treeneritega välismaalt.

Kas tantsusportlase kõnnakus on ka midagi  erilist? Võib tantsusportlast ära tunda seltskonnas kõnnaku järgi?

Kaspar: Kuidas ma armastan seda küsimust! Kohe kindlasti tunneb iga inimene seltskonnas tantsija ära. Tantsija rüht, tema liigutused jalgades, käte hoiak, koordinatsioon –  need on rohkem arenenud kui tavaliselt inimestel.

Ma olen üritanud ise jälgida enda kõnnakut ning lihtinimese oma tänaval, need on üpriski erinevad. Näiteks tantsijatele meeldib sirutada ette astumise ajal eesolevat jalga rohkem, tavainimene aga kõnnib rohkem kõveramatel jalgadel. Kindlasti üle ega ümber ei saa rühist, olgu see siis istudes või kõndides, seda inimesed ikka märkavad. Endast ei saa nii rääkida, mulle ikka meeldib istuda suhteliselt kõveralt. Olen ka mõtlema jäänud, et miks see nii on. See tuleneb sellest, et pidevalt peame tantsima suhteliselt sundasendis ehk isegi sirgemast rohkem, mida võib kutsuda juba paindunud seljaks. Tüdrukud omas asendis rohkem, poisid aga vähem. Sellest ka see, et me tahame vabal ajal lõdvestada oma seljalihaseid, siis istumegi kõveras asendis.

On teada ju, et Kaspar, sina teed võistlustel Agnetale soengud ja meigi, millal ja kuidas sul selline huvi/hobi alguse sai?

Kaspar: Selle imelise teekonna algus on ikka pärit tantsusaalist. Seal ma ju enamus oma elust veedangi. Algas see sellega, et oli algamas grupitund ning jäin vaatama, kuidas treener punus ühele maasistuvale tüdrukule patsi. Meil oli reegel, et tüdrukute juuksed  peavad olema trennis kinni, et poisid ei saaks nendega vastu nägu. Jäin vaatama seda, kuidas ta neid salke võttis ja kuhu ta need pani. Ausalt öeldes, ja ma isegi mäletan seda väga hästi, et see oli kuskil maksimaalselt 20 sekundit. Ja kuidagi tekkis mul see huvi seda sama proovida. Võibki öelda, et soengu tegemine kuni tänaseni arenes välja just sellest hetkest. Ju siis oli seda vaja, et täna oleksin siin oma soengute tegemisega.

Meik on üks huvitav asi ja et ta minu juurde tuli on veelgi müstilisem. Sellest ei saa ma mingisugust lugu rääkida. Oleme ikka mõelnud koos perega ja mina endamisi, et kust siis see huvi pärineb. Arvan, et eks ikka sellest, kui võistlusplatsil peab olema koos soengu ja meigiga, siis sealt see meik ka n-ö koputas õlale ja ütles: “Tegele ka minuga.”

Inimestele meeldib küsida, kas sul on ka meikaripaberid olemas ja kust ma meikimist õppisin. Vastus on selline, et tänapäeval saab kõike õppida igalt poolt, kui on olemas tahe. Pidevalt vaatan videosid Youtube´st ning analüüsin inimeste meiki tänavatel, vaatan kuidas tehakse seda päriselus ning katsetan ka enda peal erinevaid tehnikaid.

Kõik inimesed koguvad elus mingeid asju – kellele meeldib koguda külmkapimagneteid, kellele autosid. Mulle meeldib koguda meigitarbeid. Isegi ema juba ütleb, et palju sul neid asju on vaja, sa ei mahu varsti tuppa ära. Mõtlen ikka, et küll ma mahun.

Kas Tallinna balletikoolis õppimine toetab võistlustantsu?

Kaspar: Tallinna balletikoolis õppimine toetab väga paljusid külgi. Üks kindel asi on see tõepoolest, et see toetab mind võistlustantsus, annab palju eeliseid – jalad tõusevad kõrgemale, lihased on elastsemad ning hüppevõime on parem.

Kui sageli on välismaal võistlustel  viibides tulnud juttu Eestist ja mis teemal?

Agneta: Võistlustel sellest eriliselt juttu pole, aga laagrites küsitakse enamasti, kus see riik asub ning Eestis tantsivate paaride kohta. Eesti tantsijad on maailmas edukad ja ikka teatakse meie riiki.

Olete küllap tantsuspordis Eestis sama kuulsad kui Saskia Alusalu kiiruisutamises. Kas võistlustantsul ja kiiruisutamisel on ka midagi ühist?

Agneta: Kui ma hästi mõtlen, siis minu arvates võiks tantsul ja kiiruisutamisel olla võhm sarnane. Kindlasti võib öelda, et Saskia on väga ilus uisutaja ja tantsijad on valdavalt ka ilusad inimesed.

Kui  tugev on tantsuspordis vaimne pinge või on teatud pinge isegi vajalik?

Agneta: Vaimne pinge on väga tugev. Sellest vabaneda on päris raske, aga tuleb lihtsalt rahu säilitada. Mind aitab enne võistlust muusika kuulamine, nii keskendun kõige paremini.  Üldiselt on hea, kui on väike närv sees, muidu ei teki üldse võistlustunnet.

Mis ootab ees suvel?

Agneta: Alates jaanipäevast ootab ees väike puhkus, perega võtame ette reisi ja laulupeol saan ka ära käia. Juuli keskpaigast algavad laagrid ja võib öelda, et siis algabki uus hooaeg. Esimene võistlus toimub juba augusti algul Stuttgardis ning septembris, oktoobris ja novembris on ees tiitlivõistlused.

Kaspar: Suvel tuleb nii puhkamist kui ka korralikult trenni tegemist. Hakkab ettevalmistusperiood suurvõistlusteks ja tiitlivõistlusteks. Kindlasti üks tähtsamaid tuleb augustis Saksamaal. Unustada ei saa ka Euroopa meistrivõistlusi kümnes tantsus ja standardtantsudes ning maailmameistrivõistlusi standardtantsudes. Sellel suvel tahaks kindlasti koguda palju positiivseid emotsioone ning samuti ise neid pakkuda teistele.

Agneta Puki ja Kaspar Kaldaru viimaste kuude võistluste tulemused:

9. märts Tallinn, EMV standardtantsudes 1. koht
24. märts Riia, Mirada Cup 2019 1. koht
7. aprill Ostrava, Ostrava Open 2019 2. koht
27. aprill Šiauliai, Sun City Cup 2019 2. koht
11. mai Salaspils, Salaspils Open 2019 4. koht
18. mai Veneetsia, Open Ponzano Veneto 2019 1. koht
25. mai Tartu, Tartu Open 2019 2. koht

23. aprillil tunnustas Eesti Tantsuspordi Liit parimaid tantsusportlasi aastal 2018, kelle hulka kuulusid ka Agneta ja Kaspar.

Jaan Lukas

Kommentaarid