1. Avaleht
  2. Kultuur
  3. Kultuuripeegel
  4. Karm Müra sundis publikut mõtlema sensoorse taju üle
Karm Müra sundis publikut mõtlema sensoorse taju üle

Karm Müra sundis publikut mõtlema sensoorse taju üle

Kesknädalal süveneti Pärnu Loovlinnakus heli-, video- ja esituskunsti filtreerimata valdkondadesse, peasüüdlasteks Eerik Sedrik Eestist ja tema auditoorses rünnakus osalenud uued residendid Marianne M. Kim ja Will Bond Ameerika ühendriikidest. Helietenduses Harsh Noise ehk Karm Müra lõi kaasa ka Joseph Ravens USAst.

„Harsh Noise on mõtlemapanev uurimus heli, pildi ja esituse suhetest digiajastul, sunnib publikut mõtlema sensoorse taju põhiolemuse üle,“ lubasid tegijad.

Foto: Daniel Õunap

Moonutuste kaootiline ilu

Eerik Sedriku eksperimentaalsele helimaastikule ankurdatud näitus uuris müra kui vistseraalse (läbi kõhu) kogemuse piire. Sedrik esitas kuulajatele väljakutse tiheda, abrasiivse helikeskkonnaga, mis kutsus esile moonutuste kaootilise ilu. Seda auditoorset rünnakut täiendasid videoetenduskunstnikud Marianne M. Kim Phoenixist ja Will Bond Albanyst oma dünaamilise visuaalse narratiiviga. Nende koostöös valminud videoesinemised ristusid digitaalse manipuleerimise ja elava tegevusega, luues kaasahaarava kogemuse, mis kõrvutas müra intensiivsuse liikumise sujuvusega.

Pärnust pärit Eerik Sedrik on teerajaja helikunstnik, kes tuntud oma uuendusliku lähenemise poolest eksperimentaalsele müramuusikale. Oma keskkonna tooretest ja industriaalsetest helidest inspiratsiooni ammutades loob Sedrik kaasahaaravat kuulmiskogemust, mis seab väljakutse tavapärastele muusikatajudele. Tema töö uurib sageli piire heli ja vaikuse, kaose ja korra vahel, kasutades analoog- ja digitaaltehnikate segu. Sügavalt juurdunud sidemega Eesti rikkaliku kultuurimaastikuga on Sedriku esinemised ühtaegu nii tema ümbruse peegeldus kui ka julge avaldus heli kui kunstiliigi jõust. Temast on saanud Eesti avangardmuusika areenil võtmefiguur, kes kompab heli väljendamise piire.

Foto: Daniel Õunap

Interdistsiplinaarne kunstnik ja Phoenixi ülikooli professor Marianne M. Kim ja New Yorgi tunnustatud SITI Company kogenud esineja Will Bond moodustavad dünaamilise videokunsti duo, mis on tuntud oma uuenduslike ja mõtlemapanevate tööde poolest. Esinemis-, koreograafia- ja digitaalmeedia taustaga Kim pöörab tähelepanu liikumisele ja visuaalsele kompositsioonile, samas kui Bondi ulatuslik kogemus füüsilises teatris ja koostööloomes lisab nende projektidele sügavust ja intensiivsust. Koos loovad nad kaasahaaravat videoetendust, mis uurivad identiteedi, tehnoloogia ja inimseisundi teemasid. Nende töö ühendab elavat tegevust digitaalse manipulatsiooniga, pakkudes publikule köitvat kogemust, mis hägustab piire reaalsuse ja virtuaalse, liikumise ja vaikuse, kohaloleku ja puudumise vahel.

Joseph Ravens on Chicagos elav silmapaistev etenduskunstnik, kes on tuntud oma provokatiivse ja visuaalselt rabava töö poolest. Üle kahe aastakümne kestnud karjääriga on Ravens end tõestanud rahvusvahelise esituskunsti areenil juhtiva tegelasena. Ta on Chicago kaasaegse esituse olulise platvormi Defibrillaator Gallery asutaja ja direktor. Ravensi töö uurib sageli identiteedi, jõu ja keha teemasid, kasutades teatraalsuse, huumori ja intensiivse kehalisuse kombinatsiooni. Tema esinemised on tuntud oma hoolika tähelepanu tõttu detailidele ja nende võime poolest kaasata publikut nii emotsionaalsel kui ka intellektuaalsel tasandil. Ravens on oma loomingut esitlenud mainekatel kohtadel ja festivalidel üle maailma, nihutades oma uuendusliku ja mõtlemapaneva loominguga järjekindlalt performance’i-kunsti piire.

Foto: Daniel Õunap

Will Bond New Yorgist USAst

Emeritus Artist, SITI company

Marianne M. Kim

Professor | Interdistsiplinaarne kunst ja performance
Humanitaarteaduste, kunstide ja kultuuriuuringute kooli abidirektor
Uus interdistsiplinaarsete kunstide ja teaduste kolledž
Arizona Ülikool

Joseph Ravens

etenduskunstnik | josephravens.com
asutaja+direktor | Defibrillator Performance Art Gallery
BA teaduskond | Chicago Art Institute

Foto: Non Grata

Intervjuu Loovlinnaku külalisresidentidega loovresidentuuris 2024.aasta augustis

Mida Loovlinnakus teete?

Joseph Ravens ja Loovlinnak kutsusid meid siia resideeruma ja välja töötama uut interdistsiplinaarset esinemisprojekti.

Kuidas keskkond teie kunsti mõjutab?

Will Bond: Ma tulen siia NYC-st. Tõesti, ma leian, et sellised residentuurid on väga olulised, sest see annab võimaluse tuttavast töökeskonnast välja tulla ja keskenduda käsilolevale tööle. Kõik kunstnikud vajavad seda omamoodi keskendunud aega, et töötada vabalt ja ilma liigse segamiseta. Samas on siin ka väga ilus – arhitektuur, vesi, spaaelu.

Marianne M. Kim: Olen Arizona osariigist USAs ja kõrbest pärit keskkond on väga erinev. Ma näen siin palju erinevaid värve kõikjal. Ja kasutan setõttu ka oma praeguses projektis rohkem värve.

Joseph Ravens: Olen Pärnus kolmandat korda. Esimene oli residentuur Kunstnike Majas Al Paldroki ateljees  2022 aasta hilistalvel. Eelmisel ja sel aastal aitasin ma residentuuriprogrammi juhtida Loovlinnakus ja tegeleda loometööga. Oluline on öelda, et minu reis siia sai võimalikuks tänu Foundation for Contemporary Arts Emergency Grant ‘le, see on USA organisatsioon, mis rahastab spetsiifiliselt projekte Eestis.

Foto: Daniel Õunap

Kuidas te kunstnikena maailma probleeme oma kunstis kajastate?

Will Bond: Minu töö interpreedina on olnud tekstide tõlgendamine või improviseerimine ning loomine liikumise / koreograafia tantsuteatri loojatele. Minu uusim koostöö on pealkirjaga: “My Body Is A Library” ja on seotud selles sisalduvate teadmistega kehamälust ja kuidas seda meelde jätta ja arhiveerida. See on spetsiifiline liik teadmisi, mis tulenevad aastakümnete pikkusest suhtlusest teiste kunstnikega ja kultuuridega.

Marianne M. Kim: Minu töö ei käsitle otseselt maailma probleeme, kuid ma arvan et töölisklassist pärit Korea immigrandi ja värvilise naiskunstnikuna on minu kunst ka tahmatult laetud kriitikaga.

Joseph Ravens: Otse. Kõigepealt mõtlen, kuidas kõik mu materjalid siit pärinevad – peaaegu alati taaskasutatud. Nii et ma ei tule siia konkreetse tööprojektiga – võib-olla mõned ideed, aga täpseid plaane pole. Alustan siin materjaliotsingutega, käin kasutatud asjade kauplustes “jahil”. Ja siis hakkan materjalide põhjal teost looma. See on tõesti nii, materjalist lähtuv idee. Sel aastal vaatasin varahommikul suuri pääsukeste parvesid Loovlinnaku hoovis õhus sukeldumas ja ringi tuiskamas. Nad olid inspiratsiooniks minu praeguse projekti “Crooked Outfit” jaoks. See et pääsuke on eesti rahvuslind, tekitas minus täiendavat huvi. Nii et see aspekt on otseselt seotud ka minuga, keskkonnaga, minu kogemusega. Teisel tasandil mõjutab mind ka viibimine mereäärses kuurortlinnas.

Mind huvitab, miks ja kuidas on geide drag-kultuur viimasel ajal ühiskonda mõjutanud. USA-s drag-kultuur on ka vastuoluline asi – konservatiivid mõistavad hukka projektid, kus drag-queenid loevad lastele lugusid või viivad läbi muid teismelistele mõeldud lgbtq+ programme. Drag-kultuur on poliitiline, aga see ei ole minu kunsti peamiseks sõnumiks – see lihtsalt mõjutab minu maailmavaadet, perspektiivi, kui ma oma teoseid loon.

Mis tähendust ja tähtsust omab Non Grata, Diverse Universe ja seda tüüpi festivalid ning Loovlinnaku rahvusvaheline kunstiresidentuur?

Will Bond: Leian, et eriti rahvusvaheliste residentuuride puhul on see tõesti vajalik ja  väljakutseid pakkuv ning inspireeriv viibida täiesti võõras ja loominguliselt vabas keskkonnas – arhitektuuriliselt ja keeleliselt. Inimene on tuttavast miljööst välja tõstetud ja peab mõtlema väga erineval viisil.

Joseph Raven: See on kunstiprogrammi olemus ja tegevuskunsti ökosüsteemile ülivajalik. Luuakse kontakte, moodustatakse võrgustikke, kutsutakse kohalikke ja resideeruvaid kunstnikke uutesse maadesse. Kunstiliigid, -ideed levivad rahvusvahelisest programmeerimisest. Kohtusin selle suve jooksul siin kunstnikega Hiinast, Singapurist, Argentinast, Poolast, Tšehhist, Soomest, New Yorgist ja loomulikult Eestist. Kutsusin mitmeid kunstnikke USAsse. Ja residendid, kes külastasid Eestit esimest korda ning neil tekkisid sõbrad ja sidemed ja ilmselt tulevad nad siia tagasi. Abiks on just sellised sellised rahvusvahelised programmid – kunstnikud tulevad, armuvad linna ja naasevad. Täpselt nagu mina.

Tiiu Leis

Head Uudised GoodNews