Kas sa kardad krokodille? Lugu sellest, mida Eesti kodakondsusega venelane tunneb põgenikele abiks olles
Katarina Budrik kirjutas oma Facebooki postituses, et ei ole kunagi teinud saladust sellest, et on Eesti kodakondsusega venelane. „Minu jaoks on praegune sõda isiklik solvang; vaikus aga nõuslolek kõigega,“ tõdes ta.
Koostöös Eesti Pagulasabi / Estonian Refugee Council ning annetajatega töölt, ülikoolist, sõpruskonnast koguti raha, et tellida buss, mis tooks Ukraina-Poola piirilt Medykast sõjapõgenikke. Neid inimesi, kelle linnad on segi pommitatud mehe otsusel, kes enda sõnul räägib vene rahvuse nimel.
„Karol ja mina läksime annetajate kinnimakstud bussiga kaasa, et olla reisi koordinaatorid reedel, 11. märtsil. Sõitsime 18 tundi ning tõime pagulaslaagrist ära 53 inimest: 26 last ning 27 täiskasvanut. Grupp vanusevahemikus 1 kuni 76. Naised, lapsed, pensionärid. 21 tunni pärast olime Eestis, Tallinnas, täpselt kell 6:05 pühapäeval, 13. märtsil. Kohti bussis jäi vajaka – see täitus mõne minutiga. Teed valvasid Lotte ja Sipsik esiklaasi taga. Mina olen kasvanud vene kultuuriruumis. See õpetab, et ei ole olemas võõraid lapsi (“не бывает чужих детей”). Et nõrgemat peab kaitsma ja abivajajat aitama (“слабого – защити, нуждающемуся – помоги”). Et andja käsi ei jää kunagi tühjaks (“не оскудеет рука дающего”). Et tegema peab seda, mis on õige ja tulgu, mis tuleb (“делай, что должен, и будь, что будет”). See on minu kultuur, mida ma ei näe ega taju piiri taga, putinismi varjus. Kas rahvus, kes oli alati tuntud oma ülevoolava külalislahkuse poolest, saab jätta kedagi koduta? Pereta? Eluta?“ mõtiskleb ta.
“Kust sa nii hästi vene keelt oskad?” küsiti Katarinalt bussis. „Kuidas öelda, et ma olen venelane? Pöörasin pilgu ära, aga esimest korda ei vaikinud. „Ma olen rahvuselt venelane, see on mu emakeel“. Vastuseks oli vaid naeratus: „Venelased on meie vennad, sõdivad – fašistid!“ Tsiteerisin vastu Volodymyr Zelenskyyt: „Ma olen ju naaber!“. Kes siis naabreid hädas jätab?“ meenutab Katarina.
Väike poiss, alles kaks aastat vana, nägi midagi halba unes. Ärkas nuttes ning hakkas kutsuma isa: “Папа! Папа! Папа!” Aga papa on rindel. Ei ole olemas võõraid lapsi. Katarina sai pakkuda mänguasja, kommi, kõrrejooki, aga ei saanud võtta ära seda igatsust isa järgi. Sõda on koletise nägu. Ema surus poissi tugevamalt rinnale.
Mõned naised rääkisid, kui ilusaks nende linn oli ehitatud. Tervet kaks loomaaeda! Ja uus linnaväljak lillepeenratega ning ilusate pinkidega. „Aga see on nüüd segi pommitatud,“ meenus neile hetke pärast. Harkiv ei ole enam see, mis ta oli.
Öösel ilmus väike poiss Katarina ja Karoli istmete juurde. „Kas sa kardad krokodille?“ küsis ta pika mõttepausi järel. Oli näha, et küsimus oli elulise tähtsusega. Karol vastas, et ei karda. „Mina samuti mitte, ma ei karda midagi!“
„Võib olla praeguses olukorras tasub keskenduda just sellistele küsimustele. Jätta kõrvale need “mis meid tulevikus ootab?”, “kas tuleb tuumasõda?”, “kas venelane võrdub putinistiga ning kas vene kultuuri peab tühistama?”. Keskenduda sellele, mis aitab tegutseda (meele)oludele vaatamata. Faktidele,“ tõdeb Katarina.
- 53 inimest on turvalises Eestis.
- 26 last ei pea kartma igat kõvemat pauku, mis tänavalt kostub.
- 25 inimest annetasid raha, asju, aega, et aidata neid ohutusse kohta.
- 1 paduvenelane pani plaani paika ja tegi ära.
„Kas ma kardan krokodille? Ei. Ma vist natuke kardan inimeste kurjust, aga õnneks headust on palju rohkem. Vene kultuuris ka,“ ütleb Katarina.
