Avaleht Kunst KAS TOHIB? Tallinna TV külastas Haus Galerii loojat Piia Ausmani
KAS TOHIB? Tallinna TV külastas Haus Galerii loojat Piia Ausmani

KAS TOHIB? Tallinna TV külastas Haus Galerii loojat Piia Ausmani

Piia Ausman2Tallinna TV reporter Kristiina Võsu käis külas galeristil ja näituste kuraatoril Piia Ausmanil, kes on juba ligikaudu paarkümmend aastat käinud kunstimaailma radadel ning on loonud ka oma Haus Galerii. Sel suvel erakordse näitusega “Kunst valitseb” hõivatud võluv daam leidis aega rääkida oma tegemistest ja kunstist üldse. GoodNews vahendab Kristiina Võsu intervjuu neile, kes sooviksid seda kirjapildis lugeda.

Piia, räägi oma galerii sünnist.

Haus Galerii sünd toimus äärmiselt pikka aega tagasi. Mind ennast ka üllatab ja tundub arusaamatuna, kuhu see aeg on läinud! Olen õppinud näitlemist ja lavastamist, lõpetanud 1995. aastal Viljandi kultuuriakadeemia ja galeriiga alustasin kohe pärast seda teatrisaagat minu elus. Ma olen lapsest saati tahtnud saada näitlejaks ja kui ma hakkasin selleks saama, avastasin, et mind huvitab lavastamise pool ja režii, selline sümbioos, kus sa seod erinevaid kunstivaldkondasid. Mingit moodi on see teistmoodi lähenemine ka galeriiga seotud.

Galerii avasin 1997. aasta septembris, mis kokku teeb juba kaheksateist aastat. Tallinna vanalinnas oleme sellisel kujul nagu praegu 2000. aastast, algul Kadriorus, sel ajal rohkem kunstiagentuurina. Tollal tundus, et kunstimaastik oli managemendi ja marketingi poole pealt vaiksem, suundumused ja arusaamine galeriist olid natuke teised. Minu ja teiste sellega seotud tüdrukute eesmärk oli ühendada kunstimaailma rohkem tavamaailmaga, otsida paremaid kokkupuutepunkte ühiskonna ja kunsti vahel, leida kunstile teisi väljundeid kui üksnes läbi staatilise kunstisaali.

Piia Ausman3

Kogu selle aja jooksul oleme korraldanud ka väga tavatuid kunstiga seotud üritusi. Üks selline kaubamärk, millega alustasime, mille traditsiooni oleme loonud, millega arvestatakse ja millega on teisigi korraldajaid kaasa tulnud, on kunstioksjonid. Esimene kunstioksjon toimus 1997. aastal.

Meenuta seda.

Tollal oli kõik teistmoodi. Galeriiga alustades ma ei mõelnud hakata tegelema klassikalise kunstiga, pigem paelus mind tollane kaasaegne kunst, moodsa kunsti klassika — tolleks ajaks tekkinud nimekad kunstnikud, kes olid ennast juba kunsti- ja kultuuripildis laiemalt positsioneerinud. Esimene oksjonivalik oligi suunatud kaasaegsele kunstile ja üks kolmandik sellest oli kunstiklassika ehk eksperimentaalne lisavalik. Tollal tegime koostööd antiigikauplustega, kes müüsid vanemat kunsti. Valiku koostamise printsiip oli selline, et mingi põhjus peab olema, miks töö on pandud oksjonile — kas see oli osalenud silmapaistval näitusel või oli mõne nimeka graafiku töö, mis olid saanud erinevaid rahvusvahelisi peemiaid biennaalidel või triennaalidel ja mis tundus piisava argumendina. Esimene oksjon oli Õpetajate majas. Publikut oli, huvi oli, aga reaalsem huvi oli selle vanema kunsti vastu. Tundus, et realistlikum, jäljendavam vanema perioodi kunst oli inimestele enam väärtustatud kui kaasaegne tollases kontekstis.

Kas sa jäid plussi?

Jäin nulli, ei plussi ega miinusesse. Mingit äritegevust ma sellest oksjonist küll järeldada ei võinud. Galerii eesmärk polnudki see, et me hakkame sellega äri tegema. Kunst on pigem elustiil ja sa ei saa sellega tegeleda raha peale mõeldes. Olen läbi oma elukogemuse jõudnud veendumusele, et kui sa tegeled asjadega, mis on sulle olulised, ja üritad nendega raha teenida, siis lõpuks sa ka teenid. Nii see Haus Galerii saatus on ka välja kukkunud.

Piia Ausman

Mis on kallim maal, mis teil on müügis olnud?

Kõige kallim maal vist oligi Konrad Mägi “Capri maastik” ja pakkumine oli miljon kuussada tuhat krooni. See toimus juba siin Haus Galeriis. Aga need olid ka ajad, 2003.-2005.aastad, mis olid meil ja kogu majanduses lõpmatuseni progresseeruv tõus. Inimestele tundus, et nii see võibki jääda. Majandusskeptikud ja kogenud äriinimesed seda ilmselt nii ei arvanud, aga millisel kujul langus ja sellele järgnev stabiliseerumine toimub, seda muidugi oli keeruline ennustada. Meie edukad oksjonid  purjetasid ka tollases suunas. Kuna me tegelesime sel ajal jõuliselt majandus- ja äriküsimustega, kasvas meie rahvuslik teadvus ja kapitalistlik olemus, siis aitas see ka rahvuskunsti kogumisele kaasa. See oluline faktor tagas oksjonite edu. Võisime tollal olla kindlad oksjoni tulemuse peale, aga analüüsiva inimesena mõistsin, et kaua see jätkuda ei saa. Analüüsides maailma kunstiturgu, kus on ka omad tõusud ja mõõnad, siis kunstiga midagi ei juhtu, aga kõik käib lainetena. Lõpmatuseni progresseeruvat protsessi ei saa olla üheski eluvaldkonnas. peame sellega arvestama.

Mind rõõmustab, et Sa tegeled ju ka heategevusega, kogu saaki omale ei krahma?

Haus Galerii tugevamatel aastatel tegelesime Tallinna Lastehaigla toetusfondiga, tegime toetusfondi oksjoneid ja olime ühel aastal ka tänu sellisele oksjoniannetuslikule tegevusele Tallinna linna kuldsponsorid. Neid oksjoneid viisime läbi Tallinna kunstihoones. See oli armas aeg. Ka minu raamatute kirjutamine ja produtseerimine on olnud suures osas heategevuslik ja missioon — olen neid palju sihipäraselt kinkinud. Minu raamatud ongi laste- ja kogupereraamatud. mulle meeldib selles võtmes kirjutada.

Piia Ausman4

Kes on need kliendid, kes siia galeriisse satuvad? On mõni tuntud tegelane ka siia tee leidnud?

Meil on siin palju tuntud tegelasi nii äri- kui kultuuriringkondadest. Üks intervjuud teinud ajakirjanik kommenteeris, et Haus Galeriil on oma kliendiga arsti-patsiendi suhe. Pikemalt ei kommenteerigi, kui et meil on üks kiht keskmisest rikkamaid inimesi, kes on meie põhikliendid, aga ma ei arva, et kunst oleks midagi sellist, mis jääb vaid nii määratleva seltskonnale tarbida. Meie kliendid on äärmiselt seinast seina ja väga erinevad. Meil on ju ka pidev näitusetegevus ja näitusekülastajad, kes ei pruugigi olla ostjad. Kõik, kes siit uksest sisse astuvad, ei pea olema ostjad, aga nad on meie kliendid, sest nad tarbivad seda emotsiooni, seda maailma ja seda tööd.

Nii et inimene tänavalt võib lasta rahumeeli uksekella ja sisse tulla?

Pole mingit probleemi, kõik võivad kella lasta ja sisse tulla. Miks meil on uksekell — see on vanalinna süsteemis ühtepidi turvalisem ja me pole ka tavaline kauplus. Mingil moel see uksekell filtreerib ka huvi — kui inimene ikka kella laseb ja me võtame ta uksel vastu ja tutvustame näituse valikut, siis ta ka süveneb sellesse maailma. Võib-olla see tundub ühel hetkel mingi kerge barjäärina – on olnud inimesi, kes räägivad, et olen mööda läinud ja mõelnud, et kas ma võin helistada, ja see tundub takistav, aga kui inimene on selle näpuliigutuse ära teinud, siis on ta meie kliendiks jäänud. See on pigem positiivne. Oleme hoidnud ka uksi lahti, aga sinna trepikotta on kogunenud ka kummalist kontingenti, nagu vanalinnas ikka on, seega  uksekellaga on turvalisem.

Piia Ausman5

Kuidas sul kodus maalidega on?

Mitte nii hästi nagu siin galerii seintel, aga mina ei suuda ilma maalideta elada. Mul on täiesti füüsiliselt raske olla ruumis, kus ei ole maale seinal. Olen käinud mitmete tuttavate kodudes ja kui ei ole maale, siis tundub, et on midagi puudu. See ei ole üldse kriitika, see on minu professionaalne subjektiivne kretinism, aga maalides on ruumid ja perspektiivid, maal seinal mõjub nagu aken, ma saan oma pilgu suunata kaugemale kui üksnes see sein tapeedi ja värvidega on. Mulle meeldib lihtsalt nende kaugustega mängida ja sinna pilku eksitada, ma ei taha tunda, et see ruum on piir. Pildid avardavad minu jaoks ruume, ilma nendeta tunnen, et mul on seinad seljas. Ka see ruum siin, kui kummaline see ka pole, kui me vahetame ekspositsioone ja võtame pildid seintelt maha, siis ta tundub oluliselt väiksem, kuigi võib arvata, et need ahistavad natuke ruume, värvilaigud seintel teevad  selle intensiivsemaks. Kaugusesse maalitud maailm ja silmapiirid tekitavad akna tunde.

Kas siin on ainult Eesti kunstnike tööd või on mujalt maailmast ka?

Oleme ikkagi keskendunud ainult Eesti kunstnikele. Meil on ka Eesti vene kunstnikke, kes on kunagi tulnud kunstiinstituuti õppima, lõpetanud selle ja jäänud siia elama. Oma keeles nimetangi neid Eesti vene kunstnikeks, kes on tulnud kunagistest Nõukogude Liidu vabariikidest. Nad on äärmiselt kenad inimesed ja nende looming on väga huvitav, sest nad pole enam see ega teine. Ühelt poolt emotsionaalsus, teisalt selle emotsionaalsuse sordiini all hoidmine, põhjamaine mõju teeb nad väga huvitavaks. Olen nendega läbi näituste ja müügi koostööd hoidnud. Suurem osa on siiski Eesti kõrgkunsti nimekamaid kunstnikke.

Piia Ausman5

On sul ka oma lemmikud?

Ei tahaks kellelegi väga liiga teha. Võib-olla kadunud Peeter Mudist oli üks minu lemmikuid. Ma ei saaks öelda ka, et kõik ta tööd, see meeldimine on kunstnike kaupa erinev. Kuna olen kunstiga tegelenud pea 20 aastat, siis paratamatult minu nägemine on juba hoopis midagi muud, ma ei saa ühegi kunstniku puhul öelda, et ta meeldib lõpmatult ja lõplikult. Pigem olles näinud nende töid läbi aegade ja aastate, siis on olemas perioodid, mis mulle meeldivad. Näiteks Jaan Toomiku töö aastast 2008, mis on mul kabinetis, mulle meeldib see periood, kuigi ta ise pidas seda liiga realistlikuks või magusaks. Ma ei saa ise kunagi selliseid määratlusi välja tuua. See töö pärineb ühelt näituselt, mida me korraldasime Haus galeriiga seotud Art Depoos. Art depoo tegutses päris mitmeid aastaid, see oli meie projekt, mis keskendus väga noorele, väga tänapäevasele Eesti kunstile. Kui Haus oli ja on tänaseni selline klassikaliste väärtuste taseme hoidja, siis Art Depoo oli noorele keskendunud ja eksperimentaalsem, välisturule suunatud. Selle projekti me mingil hetkel sulgesime. Selle ruumid oli renditud ning aegadega inimeste huvid ja olukorrad muutuvad.

Kas sa ise haarad ka aegajalt pliiatsi või maalid?

Olen tähele pannud, et kui ma telefoniga räägin, siis mu käsi kritseldab midagi paberile. Olen täitsa võimeline joonistama keskmisest paremini, aga ma ei pea seda nii eriliseks andeks, et sellega tegeleda. Minu vahend on rohkem sõna, kunstnike vahend on pintsel ja pliiats, sümbolite ja kompositsioonide maailmad, läbi mille nad sõnumeid edastavad. Ma ei ole sinna trüginud. Tundub, et jäädes oma eelistuste juurde, ma jõuan kaugemale. Kui ma hakkaks maalima ka, siis seda oleks juba liiga palju.

Piia Ausman6

Mil moel sa suudad oma sõna rahvani viia?

Ma arvan, et see sõltub olukorrast. Minu jaoks oluline sõnum tuleb läbi minu raamatute, mis on minu jaoks oluline missiooniteema, just see tasakaalustatud maailma küsimus. Samamoodi ka kunstinäitused, mis väljendavad ka sõnas ja teos seda, mida galerii tahab öelda. Pigem on see korrektselt läbimõeldud ja adresseeritud info, mida me püüame edastada. Kui keegi tuleb ja küsib, on võimalus sõnum edastada.

Kas Eestis on kunsti piisavalt?

Arvan, et Eestis on kunsti isegi päris palju. Meil on ju ka Kunstnike Liidu liikmeid väga arvukalt. Väikese riigi kohta on meil väga palju andekaid ja loomingulisi inimesi ja see on tore. See tekitab valikuid ja erinevaid näitusevõimalusi. Aga alati võiks maailm olla mitmekesisem. Mulle tundub, et kuna vastavalt poliitiliste ja sotsiaalpoliitiliste olude muutumisele ja maailma avatusele ei ela me enam nii suletud süsteemis ja tegutseme rohkem üldises Euroopa ruumis, siis ka meie võrdluspunktid on muutunud. Eesti enda seisukohalt vaadates võib öelda, et meil on kunsti piisavalt, aga kui me mõtleme, et mis võiks meid esindada, mida võiksime siit välja viia, võrdluses laiema maailma kontekstiga, siis need valikud vähenevad. Kõik on suhteline.

Mida sa teed siis, kui sa kunstiga ei tegele? Olen kuulnud, et sulle meeldib magusa ja soolase toiduga mässata…

Mulle toidutegemine meeldib, aga mul ei ole selleks lihtsalt aega. Olen toite tehes spontaanne ja mulle tõesti meeldib magusat ja soolast omavahel segada. Inimesi ikka üllatab see, kuidas ma soolase salati sisse pirni lõikan, aga minu meelest on see tore. Kui me tegeleme tasakaalustatud maailmaga, siis tahame tasakaalu näha kõiges. Viimasel ajal pööran palju tähelepanu just enda tasakaalustatuse küsimusele. ma ei lähe kaasa nende uute moodide ja trendidega, mida meid ümbritsev maailm täis on. Tasakaalustatuseni ei jõuta lihtsalt sellepärast, et see on moes. see on sisemise motivatsiooni küsimus. Kuna hetkel olen haaratud rahvusvahelistesse kunstiprojektidesse ja kõike seda, millega ma tegelen, on liiga palju, siis ma tunnen, et mul on ennast vaja, ja kui mul on ennast vaja, siis pean ennast ka arukalt kasutama. Kuidas seda teha, see on oluline mingist vanusest või kogemusest alates, ma lihtsalt tunnen, et see oskus ennast arukalt kasutada annab potentsiaali seda oma missioonide rakendusse suunata. See tasakaalustamise ja maailma parandamise küsimus on mulle ikka oluline. Niipalju kui ma selles ka hooti ei pettuks, pöördun ikkagi selle juurde tagasi ja tahan ikkagi kirjutada neid lasteraamatuid.

Piia Ausman7

On sul midagi hetkel käsil?

Mul on üks raamat valmis, mis tahab natuke toimetamist. Kõige armsam raamat, olen seda ju pikalt kirjutanud, arvan, et neljas-viies aasta või isegi rohkem. See on selline eriline raamat, teistmoodi mõte ja projekt, kunstnikuga üksteist inspireerides välja mõeldud, tahab natuke rohkem aega ja seedimist. See võiks olla raamat, mida ei peaks müüma, vaid kinkima. Ma ei saa öelda, et võiksin seda endale lubada, aga selline loominguline alge võiks olla ka heas mõttes provokatiivne. Kui ma midagi kirjutan, siis on see minu jaoks mittemateriaalne tegevus, ma ei mõtle, et tahaksin sellest midagi materiaalset tagasi saada. See ongi materiaalse ja mittemateriaalse maailma vahetus. Tahaksin anda ja olla rahul sellega, et inimesed rõõmustavad. Mul löövad alati silmad särama, kui ma näen lapsi, kes on raamatut lugenud ja tahavad midagi küsida. Mulle meeldib väga lastega suhtlemine, see on siiras ja puhas maailm ja ma leian, et ka minus endas on päris palju seda last säilinud ja ma suudan neid raamatuid kirjutada. Löön lastele fantaasias silmad ette ja tunnen ise selle üle uhkust. Mulle tundub, et see pragmaatiline konkreetne täiskasvanu maailm kombinatsioonis lapseliku fantaasiamaailmaga, see on päris tore väljakutse. Kui mõned inimesed minu kõrval sellest hulluks lähevad, siis ma lohutan: ma pean sellise inimesega, sellise inimese sees iga päev elama, kes ongi selline.

Mida suvi sulle veel toob?

Suvi toob mulle veel väga palju tööd. Raekojas on meil oktoobri alguseni selline üllas näitus “Kunst valitseb”, kindlasti pean sellega toimetama ja saan jätkuvalt suhelda vanade meistritega. Suvi möödubki selle tähe all, aga tegelen ka Haus Galerii reformatsiooniga. Siin on mul plaanis olukordi uuendada.

VAATA VIDEOT!

Jüri Kukk

LEAVE YOUR COMMENT

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga