Avaleht Intervjuu KAS TOHIB! Tallinna TV saates “Kas tohib?” on külas jääkarude kaitseingel Veronika Padar
KAS TOHIB! Tallinna TV saates “Kas tohib?” on külas jääkarude kaitseingel Veronika Padar

KAS TOHIB! Tallinna TV saates “Kas tohib?” on külas jääkarude kaitseingel Veronika Padar

Veronika PadarSaadet alustades räägib reporter Kristiina Võsu sellest, kuidas kolme aasta eest kohtusid Tallinna loomaaias jääkarude kitsa puuri ees kaks naist, kellel hakkas loomadest kahju ja nad otsustasid neid aidata.

Saatekülaliselt, projekti “Jääkaru uus kodu” eestvedajalt Veronika Padarilt restoranis Trühvel antud intervjuus tahabki saatejuht nüüd teada, mis seal puuri ees siiski juhtus.

Veronika meenutab, et 2012. aasta sügisel lapsega loomaaias jalutades ta ei kavatsenudki jääkarude juurde minna, sest oli seal juba käinud ja seda kitsikust näinud ning oli sellest kurb. “Ma ei teagi, mis mind sinna tõmbas, mõtlesin, et viskan pilgu peale ja nii ma kohtusingi ühe meeldiva inimesega, kellega hakkasime juttu vestma,” jutustab ta. Neil mõlemil oli kurb vaadata, kuidas maailma suurim kiskja, kes looduses iga päev umbes 90 kilomeetrit ujub, peab leppima basseiniga, kuhu ta vaevalt sisse mahub.

Edasi mindi üheskoos loomaaia direktori Mati Kaalu juurde kabinetti arutama, mida võiks jääkarude heaks teha. Veronika mäletab, kuidas staažikal direktoril lõid silmad särama, ta seletas, miks asjad nii on ja siis mindi konkreetsete juttudeni. Mati Kaal tunnistas hiljem, et tema juures on sellised tegijad varemgi käinud, kuid asjad on hääbunud ja tal oli mõte, et kas ka seekord nii läheb. Aga siis jäi jutt, et seekord teeme ära.

Veronika Padar2

Veronika räägib sellest, et kuigi ka sotsiaalmeedias võetakse jääkarude toetuseks palju sõna, siis inimesi üles utsitada polegi lihtne. Temagi mõtles tol korral, et nüüd läheb asi käima, kuid kolm aastat on juba möödas ja alles nüüd on jää liikuma hakanud ning suvel hakkab ehitus pihta. Kui tagantutsitamise juurde naasta, siis on olnud ka inimesi, kes abist ära ütlevad, sageli soovitades pigem lapsi aidata. “Aga need lapsed käivad ju ka loomaaias jääkarusid vaatamas ja saavad nende kitsikust nähes tundetu emotsiooni,” arvab Veronika. Kristiina küsib ühe ilmselt sagedase küsimuse, et kas on olnud ka mõttes kõik sinnapaika jätta? Vestluskaaslane tunnistab, et hetki, mil tunned, nagu jookseks vastu seina ning uksed aina sulguvad, on olnud palju, need on tekitanud tunde, et kas ma ikka lähen edasi ja toonud pisaradki silma. Ilusaid hetki on siiski kordades rohkem olnud.

Parimatest hetkedest, mis kunagi meelest ei lähe, meenutab Veronika seda, kui loomaaeda tulid kokku telefonioperaatorfirmade inimesed, et kuulutada välja toetusliinide avamine annetuste kogumiseks. Sellega oli esimene samm tehtud, väiksemaid kordaminekuid aga on palju ja kõigist neist kildudest moodustub jääkarude uue kodu projekt. Eriliseks momendiks peab eestvedaja veel kunstirestoranis Art Priori toimunud heategevuslikku ühtusööki, millel Tallinna linna esindaja teatas, et pealinn eraldab oma eelarvest kahes osas 2,5 miljonit eurot.See oli tõeliselt vapustav hetk.

Veronika Padar4

Vastuseks saatejuhi küsimusele täpsustab külaline, et kogu projekti maksumuseks arvatakse tulevat 3,5-4 miljonit eurot ja eraisikud on annetanud üle 200 000 euro. Ettevõtjate seas on olemas inimesi, kes saavad aru, et loomaaed pole lihtsalt koht, kus loomi hoitakse, et see lisab ka välisturide silmis Tallinnale atraktiivsust, kuid abi ettevõtjatelt võtab Veronika kokku sõnadega “nii ja naa”.

Kui jutt läheb teiste loomaaedade tingimustele, siis lähinaabrite juures Leedus ja Lätis jääkarusid polegi, küll aga on võimas polaarium ühes Taani loomaaias ning selle analoog kerkib ka Tallinnasse.

Kristiina uurib, et miks lähevad just jääkarude inimestele nii hinge ja kas neil on mingi ravivõime hingeelu raviks. Veronika sõnab, et enne projekti polnud tal jääkarudega suurt kokkupuudet, seega ei oska ta arvata, millest see tõmme tuleb, aga need mõmmikud on armsad, laheda kõnnakuga ning nad kütkestavad inimesi, kes puuride juurde seisma jäävad. Paraku vabas looduses on inimene enamasti jääkarule söök, keda ta üldjuhul murdmata ei jäta.

Veronika Padar5

“Kas sa unes ka jääkarusid näed?” küsib Kristiina. Veronikal on unega kõik korras, ta seikleb oma värvilistes unenägudes ringi ja näeb palju põnevat, kuid jääkarud satuvad tema unedesse harva ja siis ka ainult karutüdruk Nora näol. Saatejuht on kuulnud, et maailmas on veel üks samanimeline jääkaru ja saatekülaline kinnitab seda — ka Ameerika Ühendriikide Columbuse loomaaias on samuti novembris sündinud Nora ja temagi nimi on tuletatud vanemate nimedest. Ameerika loomaaia inimesed oma asuka nimekaimust midagi ei teadnud ja nendega ühendust võtnud Veronika loodab, et koostöö hakkab sujuma ja me kuuleme edaspidi ka teise Nora tegemistest.

Projekti eestvedaja räägib veel sellest, et jääkarude abistamiseks on endiselt avatud toetusliinid ning mõmmikuid saavad ka lapsed toetada, nimelt joonistades. Välja on kuulutatud joonistusvõistlus “Päästame jääkarud”, sellest võivad osa võtta kõik koolid ja lastel tuleks paberile joonistada oma nägemus sellest, kuidas karusid päästa saab. Täpsemad andmed on kirjas Tallinna loomaaia kodulehel.

Veronika Padar3

Kristiina hakkab jääkaruteemat kokku tõmbama küsimusega, et millal saab jääkarude abistaja kergendatult hingata. Veronika sõnul peaks riigihange mais välja kuulutatama, juulis lüüakse kõigi eelduste kohaselt kopp maasse ja aasta pärast seda tuleb ilmselt ka pidulik avamine, millelt naise arvates tema pisarateta ei pääse.

Edasi suundub jutt jääkarudelt Veronikale endale ja selgub, et naisel on jääkarud südames, aga kodus mingeid loomi pole — ta elab linnakorteris ja seal oleks raske kassi või koera pidada, sest nood vajavad erilist tähelepanu. Edasi läheb jutt intrigeerivamaks — millisesse Padarite dünastiasse Veronika kuulub? Selgub, et mitte Taneli ja Gerli, vaid Martin Padari ja sealt ka Ivari Padari klanni. Olles kuulsa sportlase abikaasa, sattus Veronika ka klantsajakirjade esikaantele ning kunagi nn meditsiiniajakirjas Kroonika töötanud Kristiina tunnistab, et on ka ise neist uudiseid kirjutanud. Veronika, kellel oli algul tegu rambivalguses olemisega, kuid kes sellega siiski harjus, ütleb, et see eluetapp on seljataga ja ta ei meenuta seda.

Kristiina järgmine küsimus puudutab Martini ja Veronika lahkuminekut. “Kui inimene armub ja suur tunne on südames, siis ta ei mõtle, et see võib läbi saada. Eks me kasvasime lahku, aga oleme siiani sõbralikult läbikäivad lapsevanemad, kellel on ühine armas põnn, kel näitlejageenid on isast ja kes tahab teatridirektoriks saada,” seletab Veronika. “Kui see teema meie jaoks otsa lõppes, polnud meil kiskumist, otsustasime, et läheme sõbralikult lahku ja jätkame suhtlemist, sest meil on ühine poeg ja ühised sõbrad, kellega me edasi suhtleme.”

Endise elu kohta räägib Veronika seda, et kuulsa mehe kõrval tuli ette hetki, mil neid pildistati ja ta mõtles: miks just nüüd? Kuigi Martin oli sellega harjunud, häiris pildistamine tema kaasat alguses väga. Veronikale oli tähtis olla mehele toeks, ta ei tunnetanud, et oleks raskelt kuulus, tema jaoks olid olulised teised väärtused.

Neil hetkedel, kui Veronika jääkarudega ei tegele, tegeleb ta spordiga ja käib trennis. “Ma õppisin selgeks lumelauaga sõitmise, millest olin kaua unistanud, nüüd tegin selle teoks Kuutsemäel. “Võtsin instruktori õpetama ja kuigi algul tundus hirmus, oli see nii äge, et ma ei kahetse, mulle meeldib talisport,” vaimustub saatekülaline. Ta lisab, et jumaldab 10-15 külmakraadiga ja sügava lumega talveilma, mil lumi helgib ning seepärast meeldib talle ka Eesti oma aastaaegadega. Kui aga talv pikaks venib, siis tekib ka temal suveootus ja kuigi Kristiina üritab leida seost jääkarude ning Veronika talvevaimustuse vahel, meeldivad külalisele siiski ka palmid.

“Kes on su sõbrad ja kas su sõbraks on lihtne saada?” uurib Kristiina. Veronika sõnul on ta lihtne inimene ega esita sõprusele suuri nõudmisi. Tõelisi sõpru, kellele raskel ajal toetuda, on tal vähe, nagu enamusel inimestest, kuid sõbrad hoiavad tema jääkarutegemistele pöialt ning rõõmustavad sotsiaalmeedias kaasa.

2016. aasta suurim ootus seostub Veronikal jääkarude tarvis polaariumi ehitamise alustamisega ning tema kaugem soov on niiskete silmadega Nordi, Friidat ja Norat esimest korda uues kodus hullamas näha.

VAATA SAADET!

Jüri Kukk

LEAVE YOUR COMMENT

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga