Kultuuriajalugu. Ingli hääl välja pääl
Cocteau Twinsil on teile pakkuda uus kogumik „Treasure Hiding“.
Cocteau Twinsi ajalugu võiks alata näiteks aastast 1981, kui plaadifirma 4AD boss Ivo Watts-Russell lükkas automakki Londoni plaadipoest Beggars Banquet saadud kasseti. Beggars Banquet oli 4AD omanik ja rahastaja. „Minu higisesse pihku suruti kassett, midagi öeldi vaikselt ja paar lahkus,“ meenutab Ivo.
Muusika kõlas tuttavlikult, nagu The Banshees, ainult trummimasinaga. Hääl oli vaevaltkuuldav; polnud aru saada, kas naisterahvas laulab hästi või halvasti. Muusika oli aga nii võimas, et Ivo tegi ettepaneku lindistada singel.
Kui ta neile helistas, selgus, et kitarrist Robin Guthrie ja laulja Elizabeth Fraser olid tulnud Šotimaalt Londonisse vaatama Nick Cave’i ansamblit The Birthday Party. „Me avastasime Birthday Party, kui nad soojendasid Bauhausi, ja hakkasime käima nende kontsertidel, kui nad tuuritasid,“ meenutab Guthrie. „Me olime teismelised, kohutavalt häbelikud, aga hakkasime nendega pärast kontserte juttu puhuma. Nad küsisid lõpuks, kas me oleme ka bändis. Ütlesime, et oleme. Nad soovitasid 4AD-d.“
Cocteau Twins kandis 4AD kaardile.
Guthrie elab nüüd Prantsusmaal. Tema naine on prantslanna. Neil on tütar ja kuuldavasti elas nendega ka Guthrie ja Fraseri tütar. Nende maja seinad on täidetud Cocteau Twinsi plakatitega. Tohutul pööningul asub stuudio.
Guthrie, kes on öelnud enda kohta, et ta oli liiga paks, et olla goth, oli Fraseriga paar 17 aastat. Fraser ei taha Cocteau Twinsist enam rääkida.
Guthriel oli bänd The Heat. Ta oli punkar, keda tõmbas elektroonika. Ta ehitas oma kitarrile efektipedaale, et ühendada müra Phil Spectori iluga. Guthrie oli suur eeskuju My Bloody Valentine’ile.
Guthrie ja basskitarrist Will vajasid aga lauljat. Nad teadsid, et neist kaks klassi allpool õpib Fraser. Guthrie keerutas vahel kohalikus klubis plaate. Enamik inimesi ei tantsinud tema plaatide järgi, ent Fraser tantsis. Fraser oli imelik kuju: juuksed maha aetud, sukapüksid, nahkne miniseelik, suits ees. Teda kiusati koolis. Kui ta on sama hea laulja kui tantsija, oskab ta kindlasti laulda, arvas Guthrie. Fraser oskas, kuigi ta teiste ees laulda ei soovinud. Tegelikult oli ta lausa imeline.
Šoti bändil Simple Minds oli laul „Cocteau Twins“. Nimi võeti sealt. The Heat oli Simple Mindsi kunagi soojendanud.
Peagi salvestati demo. See, et Fraseri hääl muusika alla mattus, polnud sihilik. „Me ei osanud lihtsalt paremini salvestada,“ sõnab Guthrie. Ta ütles hiljem NME-le, et debüütalbum „Garlands“ (1982) kõlas ka üsna igavalt võrreldes sellega, milleks bänd suuteline on, aga algus oli paljulubav.
Vaid kuu hiljem ilmus EP „Lullabies“ ja sellega oli bänd palju rohkem rahul. Laulud olid uued ja lindistatud uue Linni trummimasinaga, mis muutis helipildi klaarimaks. Bändi populaarsus kasvas nii äkki, et EP kõik kolm pala jõudsid John Peeli aasta 50 parima hulka. NME arvustas 4AD plaate tavaliselt stiilis „järjekordne tüütu 4AD plaat“, kuid Cocteau Twins oli nende jaoks muusika tulevik.
Cocteau Twinsi on võimatu defineerida. See on esoteerika, müstika, lähim asi lendamisele hapet võtmata. See on märg elekter, radiatsioon, rahva narkootikum, televisioon kui unenägu. Kustutage oma pea, kustutage see, mida teate. Kuulake ja põlege.
Artisti roll on täita maailma pettekujutlustega ja Cocteau Twins täidab. Cocteau Twins tekitab kaaluta oleku. Tundub, et nad mängivad mitmesaja valgusaasta kaugusel. (Üsna lähedal, kui arvestada galaktika 180 000-valgusaastast diameetrit.) Cocteau Twinsi helivärvid resoneeruvad ja nende meloodiad sulavad kõrvus.
Kate Bush kõlab nende kõrval Motörheadina, kirjutasid kriitikud. Cocteau Twins on raamatus „1001 plaati, mida peab enne surma kuulama“.
Konstantin Kuningas
