Kultuuriajalugu. Kes vajab kangelasi?
The Stranglersi 69-aastasel lauljal Hugh Cornwellil ilmus oktoobris plaat „Monster“, mis räägib 20. sajandi antikangelastest: Lou Reed, Hedy Lamarr, Robert Mugabe. Stranglers andis tänavu lisalugudega välja kuni 1981. aastani ilmunud plaadid.
1981. aastal ilmus neid neilt lausa kaks: „The Gospel According to the Meninblack“ ja „La Folie“. Stranglers pole kunagi olnud tavapärane bänd. Neis on mingi süngem pool, nad on mehed mustas. 1981. aastal olid nad ummikus. Nende management oli vahetunud, plaadifirma EMI-ga olid probleemid, teised bändid ja press karvustasid neid pidevalt. Press avaldas Joe Strummeri iga lause, kuid kurtis, et Stranglersi mehed on liiga vanad, nende tekstid liiga provotseerivad ja nad oskavad mängida.
Mida tegi Stranglers? Tegi endale ülesandeks võtta tippklassi narkootikume, väljastas häbenematult kontseptalbumi seosest religiooni ja UFO-de vahel ning selle otsa teise armastusest ja kannibalidest. „Meininblacki“ kohta on ühed öelnud, et see oli esimene goth-plaat, teised, et esimene tehnoalbum. Stranglers kirjutas veidras taktimõõdus pala, täitis selle vihjetega heroiinile ja sai maha karjääri suurima hitiga „Golden Brown“.
Selle otsa väljastasid nad 6-minutise prantsuskeelse ekstreemkulinaariašansooni, mida nad ei esitanud lauldes, vaid rääkides ja mis oli muidugi kaubanduslik enesetapp. Tabelisse tõusti taas järgmise singliga „Strange Little Girl“, mille EMI oli kunagi tagasi lükanud. „Raske aeg oli. Meie varustus varastati ka kõik ära,“ meenutab trummar Jet Black.
Black oli mees, kellel käisid ajakirjad sektidest ja UFO-dest. Cornwell avastas need ja arvas, et saaks plaadi. „Me ei tahtnud provotseerida. Mõtlesime lihtsalt, et keegi nendest asjadest ei laula,“ sõnab Cornwell. „Narkootikume polnud ka plaan võtta. Nii lihtsalt läks.“
Stranglers proovis uuenduslikku lindistamist: nad panid mõned kassettmakid laest alla rippuma, et trummid kõlaks metalselt, trummimasinatena. Suur kunst ongi olemuselt väljakutsuv, häiriv ja vahel ka revolutsiooniline. Iga kord, kui oluline artist astub stuudiosse, muudab ta selle sõjatandriks kultuurijõudude vastu. „Meninblackilt“ ei tulnud ühtegi hitti ja seda ei ostetud Suurbritannias isegi hõbeplaadi jagu (60 000). Kuna seda oli aga lindistatud kõikjal üle maailma, Pariisis isegi kolmes stuudios korraga, siis arved kuhjusid.
„La Folie“ räägib armastuse erinevatest vormidest. Black esines isegi avaldusega, et ema Teresat motiveeris isiklik kasu. See muidugi väga peale ei läinud. Plaadi suurim inspiratsiooniallikas oli Issei Sagawa, kes 1981. aastal sõi Pariisis ära ühe Hollandi naise. Soovis absorbeerida tema energiat. Kuna tema isa oli diplomaat, pääses ta vanglast ja on nüüd Jaapanis kuulsus, kes kirjutab vahel isegi restoraniarvustusi.
Plaadifirma pidas pragmaatilise biidiga „Golden Browni“ veidraks ega soovinud singlina välja anda. Millest see siis räägib? „Heroiinist. Imperialismist. Iraani revolutsioonist. Röstsaiast. Isegi värvist. Kõigest, mis kuldpruun,“ sõnab Black. „See räägib minu päevitunud pruudist ja heroiinist. Me leppisime kokku, et heroiinist räägime meediale alles siis, kui laul jõuab Inglismaal esikohale, meie bassimees JJ Burnel aga laterdas, raadio lõpetas selle mängimise ja lugu piirdus 2. kohaga,“ lausub Cornwell.
Golden brown, texture like sun
Lays me down, with my might she runs
Throughout the night
No need to fight
Never a frown with golden brown
Konstantin Kuningas
