Avaleht Kunst Kunst valitseb KUNST KUMAS! Kunstitund keskendub sõnumi leidmisele
KUNST KUMAS! Kunstitund keskendub sõnumi leidmisele

KUNST KUMAS! Kunstitund keskendub sõnumi leidmisele

BoutsKuma Raadios on hommikused kunstijutud juba saanud pisikeseks traditsiooniks ja taas on koos saatejuhi Mati Palmetiga stuudios Tallinna raekojas välja pandud ainulaadse näituse “Kunst valitseb” kuraator Piia Ausman, et jätkata juttu kunsti mõistmisest. Kuna eestimaalastel ja külalistel on oktoobrini aega tutvuda kuulsaimate meistrite loominguga, siis tahaks igaüks sealt leida niipalju kui võimalik. Saatejuht usub, et kui ka 5-10 aastat süvitsi kunsti õppida, jääb miski ikkagi varjule ja vaid sellised andekad inimesed nagu oli Leo Soonpää, suudaksid üht maali ette võttes sellest lõputult rääkida.

Piia Ausman ütleb, et kõik sõltub sellest, mida mõista”süvitsi” all. “Olen näitust korraldades mõelnud, et kas me olemegi päris tõeni kunagi jõudnud — sajandeid hiljem on meil oma interpretatsioon selle kohta, et nii see võis olla,” selgitab ta. “Ma ei räägi üldsümboolikast, näiteks kristlikust, mis on läbi ajaloo teada. Aga see tõe otsimine polegi peamine – kunsti puhul on täiuslik ja tasakaalus kompositsioon ka teadmisteta ja sõnatuna sõnum ja me võime puhtal tasandil läbi kogemuse enda jaoks midagi leida.”

Saatejuht tahab teada neid võimalusi, kuidas märke otsida ja palub kuraatoril pakkuda välja, millised sümbolid on leitavad, sest eelnevas saates muutis tähenduste leidmine pildid huvitavaks. Piia Ausman täpsustab, et kõnealune näitus pole ainult religioosne, vaid mõneti ka ilmalikule keskendunud. Sümbolite osas toob ta näitena Adriaen van Overbeke maali raekoja alumisel korrusel, millel Pontus Pilatus toob kannatava Jeesus Kristuse rahva ette. Tegu on altarilaadse kolmikmaaliga, kus küljed käivad kahelt poolt kapina kinni ja maali saab sel kombel avada või sulgeda. Publik näeb külgede tagumist osa vaid kataloogidel või siis, kui klapid on kinni, kuid tagakülgedel on täiendavad sümbolid, kujutatud on kas ingleid või muid elemente. “Overbeke puhul on kummalgil tiival pealuu ja nende all ühel pool”Nii nagu olen mina, oled kunagi ka sina…” ja teisel pool “Nii nagu olin mina, oled kunagi ka sina…”” kirjeldab kuraator.

Saatejuhile on see tekst tuttav hiljuti Palermo krüptis nähtuna ja temale tuli pähe mõte: “Kas tahad mind hirmutada või?” Piia Ausman arvab, et see pole hirmutamine, vaid on kestvuse või kaduvuse küsimus. “Mis see kestvus siis on — kui võtta tänast hetke igavikulisena, võime kaotada vastutuse selle hetke ja oma tegude ees, me ei peaks arvama, et oleme oma praeguses olemuses lõpmatud ja täiuslikud,” seletab ta.

Mati nägemist möödatoob altar välja olulise märgi ja see on kristlikus manitsuses tavaline — surelikkuses ei ole midagi head või nagu ütleb Koguja raamat: see muudab kõik mõttetuks. “Altari avades algab lunastusprotsess — seni, kuni Pontus Pilatus tõi Jeesuse rahva ette, oli veel midagi võimalik päästa, sest ta tahtis oma käed sellest puhtaks pesta, aga edasi läheb asi käest ära,” tõlgendab ta.

Piia jutu järgi peeti seda motiivi tol ajal kunstis oluliseks, sest see näitab Jeesust õigete väärtuste eest võitlejana, seda armastatud motiivi on maalitud läbi mitmete teoste. Pealuu teema juurde naastes märgib ta, et see on vorm meist enestest ja Temast nagu Tema on ka vorm meist, sest taevase ja ilmaliku maailma suhtlus oli siis kunstis loomulik, ainult piirid taevase ja põrgusse ei olnud ehk nii selgelt võetud. Ta toob näitena Marten de Vosi teose viimasest kohtupäevast, mis on äärmiselt võimas suurejooneline kompositsioon, markeerides taevasse ja põrgu minevad inimesi. sama väljendab ka Pieter Huysi töö Hironymous Boshi põrguteema ainetel, kus Jeesus Kristus viib ellu Vana testamendi lubaduse ja toob enne taevasse minekut põrgust ära need, kes ei peaks sinna kuuluma.

“Need on läbivad teemad, aga religioon on vaid üks liin näitusel,” täpsustab Piia Ausman.

Saatejuht märgib, et kristlus on üldjuhul seotud suure askeetlusega. “Kui võtta kõrvale Rubens, siis kuidas need asjad sinna ära mahtusid,” küsib ta. “Kas polnud konflikte, sest kogu renessanss võis ju kellegi pilgu läbi olla üks suur väärtuste jalge alla tallamine?”

Kuraator selgitab, et ilmalikus kunstis oli oluline ikkagi moraali ja eetika küsimus, sest kunst oli sõnumi edastaja ja hääletoru.”Ilmalik kunst kujutas kõrtsistseene ja stseene talupoegadega, see vastandus peenele eetikale ja kujutas joovat, suitsetavat, laaberdavat ja kaklevat talupoega, mis annab mingitpidi edasi tollast olustikku. See on maalitud jõulise liialdusena, nii et need joovad inimesed pildil tunduvad koledatena — mõte oli, et vaata, milliseks sa muutud, kui liialdad alkoholi või hasartmängudega.”

Mati usub selle peale, et katoliikluses polnud selline rõõm vist heaks kiidetud, kuid Piia arvates sidus kirik elurõõmu pigem sellega, mida katoliiklus ise pakkus. Ta toob näitena Jan Massyse suure ja elujõulise “Helduse Allegooria”. Allegooria oli tollal palju kasutatav ja võrdkuju oli vastava atribuutikaga, mis tegi temast nägemise, haistmise või tarkuse allegooria. Näiteks tarkust kujutati vana mehena, kelle peas põlev kroon sümboliseerib arukust. Massyse pildil on Heldus inimkujul, suure jõulise naisena ja kolm lapsukest tunglevad tema kui Helduse või Maaema poole, et imeda piima või ammutada jõudu.

“Heldus on tõlgendatav ka katoliikluse võrdkujuna, sest andvat naist seostati religiooniga ja lapsed on usuveendumuse järgi janunevad inimesed,” selgitab Piia.
Saatejuht märgib ära tasakaalustatust tollases ühiskonnas, sest ta ei teagi tagakiusatud loojaid. Pinged olid pigem usus endas, nagu Martin Lutheri reformatsioon näitas. Kuraatori sõnul tegutsesid kunstnikud maailmas, kus nende töö järele oli vajadus .”Ei saa unustada seda tohutut oskustööd ja meisterlikkust, millega maailm loodi,” lisab ta.

Kuna saade hakkab lõppema, täpsustab Mati, et kõike seda saab näha vaid 5. oktoobrini ja kui näituse külastamist ühest nädalavahetusest teise edasi lükata, võib see huvitav väljapanek nägemata jäädagi. Seda enam, et tegu on erakogudest välja toodud haruldustega — kui muuseumis ripub põhikollektsioon aastaid, siis “Kunst valitseb” on tõesti ehk üksainus võimalus. Piia lisab, et aeg näituse sulgemiseni läheb kiiresti ja praegu selle külastamine säästab seda aega, mis kuluks Pariisi, Londonisse või Amsterdami sõitmiseks.

Kunstisaated on eetris sel nädalal igal tööpäeval kell 10.40 Kuma Raadios.

KUULA RAADIOSAADET!

[mp3-jplayer tracks=”http://goodnews.ee/raadio/Raadiosaade Kunst valitseb Kuma raadios 20.08.15.mp3″ width=”640px” height=”100px” style=”dark bars100 btransbars” images=”http://www.goodnews.ee/wp-content/uploads/2015/08/Piia-Ausman.jpg” pos=”rel-C” dload=”n” list=”n” autoplay=”n”]

Jüri Kukk

LEAVE YOUR COMMENT

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga