Avaleht Kunst Kunst valitseb KUULA RAADIOSAADET! Kunstinõuandesaates räägib Piia Ausman erilisest näitusest Tallinna raekojas
KUULA RAADIOSAADET! Kunstinõuandesaates räägib Piia Ausman erilisest näitusest Tallinna raekojas

KUULA RAADIOSAADET! Kunstinõuandesaates räägib Piia Ausman erilisest näitusest Tallinna raekojas

Kunst valitseb Tallinna RaekojasJärvamaa raadiojaama Kuma Raadio eetrisse jõudis täna teema, millest saatejuht Mati Palmeti tunnistust mööda on 22 tegutsemisaasta jooksu räägitud häbenemaajavalt vähe, nimelt kunstist. Raadiohääle sõnul tuleb saates jutuks selline kunst, mis tekitab kuulsate kunstisaalide uste juurde kilomeetrite pikkusi järjekordi; kunst, mida iga inimene tahaks kordki elus näha. Nimelt on Tallinna raekotta välja pandud vanade meistrite tööd, mis näevad suhteliselt harva päevavalgust ja veel harvemini saavad tavalised inimesed neid näha, kuid mille autoreid teab mingil määra ka kunstikauge inimene.

Mati Palmet ütleb, et tundis ennast näitusega kurssi viies pisut ebakindlalt, kuid kuigi ta ennast kunstieksperdiks ei pea, polnud meistrite nimekirjas temale eriti tundmatuid nimesid. Saatejuht tõmbab paralleele muusikamaailmaga.
“Kunsti valdkonnas, eriti renessanssis, on ju ka omad rokkstaarid, nagu näiteks Led Zeppelin, keda teab iga inimene?” küsib ta saatekülaliselt, kelleks on Tallinna Raekojas välja pandud näituse “Kunst valitseb” kuraator Piia Ausman.

Külalise arvates on kunstimeistrite teadmine elementaarne osa kooliharidusest või loomulikust intelligentsist. “Kui räägime kaasaegsest kunstist, siis see maailm võib mõneti võõraks jääda, aga kui mainime nimesid nagu Pieter Paul Rubens, Jan ja Pieter Brueghel või Albrecht Dürer, siis kõik need nimed tekitavad assotsiatsiooni mingi kultuuriruumi või ajastuga,” usub kuraator. “Arvan, et need on autorid, kelle teoseid ihaldab igaüks originaalis näha, sest see on paremik, mida inimkond on suutnud läbi sajandite talletada.”

Piia Ausman täpsustab, et jutt on saksa ja flaami kunstnike teostest, mis pärinevad 15.-17. sajandist ja on keskmiselt 500 aastat vanad.

Saatejuht naaseb muusika juurde ja meenutab esimest Rock Summerit 1988. aastal, mis muutis kogu Eesti muusikapilti — ühelt poolt olid muusikaüritused, kuhu lapsi sunniti minema ja kus piletihind oli pea olematu, samas aga tulid pilti suurte staaride kontserdid, kuhu tekkis suur tung.

“Praegugi on kontserte, kus halatakse, et nende ülalpidamiseks on vaja kultuuriraha, teisalt aga kontserdid, kuhu ka mitukümmend eurot maksvad piletid müüakse ruttu maha — kas see näitus on nagu Rock Summer, sündmus Eesti kunstis, kus inimene vaatab, et pilet võib ka kallis olla?” küsib Mati Palmet.

Piia Ausmani sõnul on näituse juures kaks olulist momenti: esiteks see, et raekojas pole kunagi sellises mahus kunstinäitust korraldatud, kus terve raekojas on üleval sadakond teost parimatelt Euroopa meistritelt ja näitus kulgeb läbi hoone. Teisalt ei saa kõrvale jätta ka raekoda ennast, mis on tavainimesele olnud justkui suletud, muust maailmast distantseerunud ja kus suur osa inimesi varem pole käinud.

“Inimesed peaksid saama ka raekoda vaadata, sest paljud on seda nähes äärmiselt üllatunud,” teab Piia Ausman. Näitus aga on külastatav, see toimib hästi ja sisaldab ka teatud magnetpunkte igale kunstihuvilisele.

Saatejuht tahab teada, kui palju tuleks näituse “Kunst valitseb” külastamiseks aega varuda. Tema meenutus viib Louvre, kus ta tutvus ainuüksi Madalmaade kunstiväljapanekuga neli tundi ja see pani valutama nii jalad, pea kui ka keha. Mati teada lähevad paljud tudengid Louvre´ga tutvuma lausa nädalateks.

Piia Ausmanil on näituse külastajate tagasiside teada. “Inimesed tunnevad, et vajavad rohkem aega, kui nad arvasid, et see näitus võiks neilt võtta,” räägib ta. “Oleme Tallinna raekojas loonud mingitpidi sugestiivse ja müstilise maailma, see haarab endasse ja paneb muu maailma enda ümber unustama.”

Näitusega käib kaasas valgusinstallatsioon, mis suunab piltidele jõulise kodeeritud valguse. “See võimendab nähtavat sedavõrd tugevalt, et teosed haaravad endasse rohkem kui nad haaraksid mõnes keskmises muuseumis,” seletab kuraator. “Kui tavapärases valguses oleks võimalik põgusalt mööda jalutada, siis tänu kaasaegsele valgustusele sunnib iga teos ennast vaatama, sellega pikemalt suhtlema.”

Saatejuht meenutab Itaalia katolike kirikute külastamist, kus tavaliselt on arvukalt kunstiteoseid, kuid sageli on need tumedas valguses ja kui veel nendele satub päikesekiir, siis tekib peegeldus ja kunsti on raske jälgida ning tegelikku sisu näeb pigem kvaliteetraamatute reproduktsioonidelt. “Kas asi ongi selles, et maali vaatamiseks on vaja erilist valgust ja igale seinal rippuvale maalile ei pruugi valgust piisavalt jätkuda,” pärib ta.

Piia Ausman selgitab, et ka maalidesse endisse on valgus sisse loodud, sest kunstnikud on kasutanud vasakult paremale loogikat, mille järgi on vasakult tulev valgus ideaalsem. Kui maali eksponeeritakse akna lähedal ja aknast tulev valgust on vasakult, siis on töö paremini vaadeldav kui muus valguses. Tallinna raekojas kuraatori sõnul kahjuks seda võimalust pole, kuid sinna on näituse tarvis toodud terve valgustuspark, mis koos sealse LED- valgustusega võimaldab hästi mängida.

“See on tööde jaoks suur võit, kui valgusega saab võimendada teost ja selle loomuliku valguse loogikat. Teos on valgustatud ühtlasesse kodeeritud valgusesse nii, et ülejäänud maailm selle ümber on varjus, lisaks on teosele suunatud ka valgusspotid, mis mingit valgusruumi teosel eraldi rõhutavad,” räägib ta. Sellist valgusemängu kasutavad ja selles näevad teost paremini professionaalsed restauraatorid, külastajad tavaliselt seda enda jaoks nii lihtsalt ei teadvusta.

Piia Ausman räägib ka sellest, et näitust “Kunst valitseb” külastas Brügge ühendatud muuseumide seltskond, kelle jaoks on saksa ja flaami tuntuimate autorite näitus juskui kodune kunst. “Nad olid äärmiselt vaimustatud, ka nende jaoks oli valguslahendus selline, mida nad professionaalidena väga imetlesid, ja see pani neid vaatama teisiti sellele, kuidas teoseid valgustatakse,” arvab ta. Näituste korraldaja lisab, et ta ei taha midagi negatiivset öelda tavapärase muuseumide valguslahenduse kohta, kuid kui on võimalus, siis tuleks seda teha, sest tänases maailmas on tolle perioodi kunst muutumas meie jaoks staatiliseks, kaugeks muuseumikunstiks.

“Ma arvan, et me pole võimelised selle kunstiga suhtlema kui me pole just kunstieksperdid — see maailm, see sümboolika, see kristlik maailm, mida see kunst väga palju käsitleb, on meile kuidagi kauge ja võõras,” arutleb Piia Ausman. “Kui me tekitame installatsiooniga emotsioone ja võimendame need teosed valgusega välja, siis hakkab tööle ka teose enda esteetiline pool, iga pintslilöök, see filigraane maailm, kogu see üliinimlik meisterlikkus, millega töö on teostatud ja millega see endasse haarab. Sealt minnakse samm-sammult edasi ja teosed avastatakse uuesti.”

Siitkohast jätab saatejuht Mati Palmet saate selleks korraks pooleli ja järgmisel kohtumisel on jutuks see, kuidas kunstiteost vaadatakse. “Me ei pea kunsti sügavusse tungima, aga peaksime saavutama maksimumi, kui meil on selles maapealses elus ükskord võimalus tutvuda haruldaste teostega, mis rändavad tagasi erakogudesse ega pruugi meie ette enam sattuda,” resümeerib saatejuht ja kunstinõuandesaade on selleks korraks läbi.

KUULA RAADIOSAADET!

[mp3-jplayer tracks=”http://goodnews.ee/raadio/Raadiosaade Kunst valitseb Kuma raadios 17.08.15.mp3″ width=”640px” height=”100px” style=”dark bars100 btransbars” images=”http://www.goodnews.ee/wp-content/uploads/2015/08/Piia-Ausman.jpg” pos=”rel-C” dload=”n” list=”n” autoplay=”n”]

Jüri Kukk

LEAVE YOUR COMMENT

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga