Avaleht Intervjuu Lauri Nämi on pealt vankumatu kui kalju, seest aga paindlik ja sihikindel
Lauri Nämi on pealt vankumatu kui kalju, seest aga paindlik ja sihikindel

Lauri Nämi on pealt vankumatu kui kalju, seest aga paindlik ja sihikindel

Lauri Nämi
Lauri Nämi

Lauri Nämi, kel käsil parimad aastad rammumehena, on ka muidu mees oma parimates aastates. Lisaks sportlasekarjäärile, mis lennutab maailma erinevatesse paikadesse, kus ta on tuntust kogunud vaat et rohkemgi kui Maarjamaal, jõuab suurte väljakutsete kõrvalt ära teha palju muudki nagu üldjuhul silmapaistvatele inimestele omane kipub olema. Lauri kasvatab abikaasaga kahte tütart ning ära tuleb juhtida veel ka talle kuuluv ettevõte, mis tegeleb palkmajade tootmise ja ehitamisega.

Klassikalise tõstmisega juba gümnaasiumiaegadest algust teinuna, juhatas sisse tee rammumeeste alale, kus ta on rebinud end maailma paremikku.

Lauri, muidu võiks ju öelda, et rammumeheks ei sünnita, vaid tulemusteni kasvatakse, kuid siiski peab selleks arvatavasti olema ka füüsilisi eeldusi. On nii?

Kindlasti on selleks eeldused vajalikud, aga kõige suurem roll lasub tahtejõul.

Kuidas selle spordiala enese jaoks avastasid?

Esimest korda osalesin Otepää Keskkooli rammumehe võistlusel, kui käisin veel 10ndas klassis. Aasta oli siis vist 1994, kui ma ei eksi. Enesegi üllatuseks võitsin selle võistluse, kuna pidasin favoriidiks pinginaaber Janno Jürgensoni, kes oli tol ajal juba suurepärane kergejõustiklane. Toonane võit innustaski mind osalema juba järgmistel võistlustel Tõrvas, kus saavutasin teise koha.

Kui mitme aastaga oled end tippu töötanud?

Gümnaasiumi ajal alustasin regulaarselt treeninguid poksis, aga sain sellega tegeleda umbes aasta, kuna minu füüsisele olid hüplevad liigutused sobimatud ja kimbutama hakkasid pidevad seljavalud. Sealt liikusin isa soovitusel edasi klassikalise tõstmise juurde, mis sobis omakorda hästi rammumehe spordialaga. Sügised-talved veetsin tõstesaalis ning suviti osalesin rammumeeste võistlustel. Olen raskejõustikuga tegelenud seega 19 aastat.

Oled nii palju saavutanud. Ilmselgelt saavutad veel palju, sest oled parimas eas. Milline su võitudest on tekitanud enim joovastust?

No joovastuse tekitab ikka see kõige kõrgem koht, mille nimel ju kõik sportlased pingutavad. Aga mu parimad hetked on olnud viiel korral saavutades Eesti meistritiitli tõstmises ning Strongman Champions League pjedestaalil kohad viimase kolme aasta jooksul, mida kokku on toimunud üldse vist seitsmel korral, kui ma ei eksi.

Joovastavaim hetk aga oli 2013. aasta 7. septembril Slovakkia karikaetapil, kui õnnestus võita esikoht. Eriliseks muutis võidu veel see, et samal päeval sai minu noorem tütar 8-aastaseks ja imeline tunne oli helistada kohe pärast võistlust oma perele ja teatada võidust!

Mille oled pidanud spordi nimel ohverdama? Kas midagi tervisestki?

Eneseohverdamist on ja ilmselt tuleb seda kõige enam ette perega koosolemise arvelt ning paljud võistlused satuvad just perekondlikele tähtpäevadele. Väga palju tööpäevi tuleb teha telefonitsi ja interneti vahendusel, näiteks lennujaamades lende oodates, mil on vajalik ka suur osa ülesandeid ära delegeerida.

Tervise kohta ei oska veel öelda, aga kindlasti jääb nii suure koormusega sporti tehes jälg tervisele, nii positiivne kui negatiivne. Üldiselt olen siiani pääsenud suurematest vigastustest ja jääbki vaid loomulik „amortisatsioon“, mis kaasneb vanuse ja spordialaga. Sel aastal on olnud üks õlatrauma ning hiljuti põlvetrauma, mis annavad ikka veel tunda.

Oled sa kunagi mõelnud pärast väga raskeid katsumusi, et loobud?

No ikka on ette tulnud ja ka selliseid mõtteid mõeldud …

Oled suur ja üliinimlikult tugev mees, kui nii saab öelda, kuid millised on su nõrkused?

Ilmselt on igal inimesel nõrkused, aga ega ma midagi eriti välja tuua ei oskagi. Kui, siis ehk see, et olen viimastel aastatel avastanud, et tunnen end kohutavalt ebamugavalt kõrgustes, mis on osaliselt avatud. Näiteks katus, mõni kõrgem vaateplatvorm, tornid vms.

Nooremana olin suhteliselt hulljulge, ronisin ja turnisin igal pool. Nüüd aga tundub oma 150 kg kehakaalu juures, et kõrgustes kõigub pind kordades rohkem ning jalgealune muutub ebakindlaks.

Oled sa mujal maailmas tuntud tegija?

Olen omal nahal päris palju kogenud, et mujal maailmas teatakse minu käekäigu ja saavutuste kohta rohkem. Näiteks suvalises Riia ööklubis oma naisega tantsides või lennujaamas lendu oodates on inimesed mu ära tundnud ja tulnud vestlema.

Möödunud jõulude ajal Abu Dhabis perega puhkust veetes tulid minult autogramme küsima hotellikülastajad USA-st ja Kreekast. Teati minu nime ja oldi kursis saavutustega.

Rammumeeste ala ei ole Eestis populaarne ja vaid vähesed kaasmaalased on kursis meie sportlaste käekäigu ning saavutustega, olgugi, et ülejäänud maailma poolelt  vaadatuna läheb eestlastel selles spordis hästi ja saavutatakse kõrgeid kohti. Spordiala arengu seisukohast kuluks ära suurem meediakajastus ja riigi tugi.

Mujal maades kajastatakse rammumehe spordiala palju ja sportlastel on muuhulgas suurepärased sponsorid, kelle nimed ja logod pääsevad pea iganädalaselt Eurospordi vahendusel  vaatajateni.

Kui pikalt prognoosid veel endale sportlasekarjääri?

Kuna rammumehe spordiala on „vanade meeste ala“, siis hetkel ongi käimas minu parimad aastad. Loodan, et paar-kolm aastat saan veel ikka kaasa lüüa.

Alates 2012. aastast olen olnud stabiilselt maailma esikümnes. 2012. aastast oman hooaja üldarvestuses neljandat kohta ja 2013. aastast kuuendat kohta. Selle hooaja suur finaal toimub norvembri keskel Malaisia pealinnas Kuala Lumpuris, kus selgub 2014. aasta lõplik pingerida.

Mis on edu saladus?

Edu saladuseks on järjekindlad treeningud nädalast nädalasse ja aastast aastasse, s.o järjepidevus ja pühendumine. Muidugi on väga suur roll toetaval perekonnal. Kui lähedaste suur toetus puuduks, ei oleks ka arvatavasti märkimisväärseid tulemusi.

Usutles Erika Räpp

LEAVE YOUR COMMENT

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga