Maire Püss: Perelepituses on eriti oluline laste heaolu

Teenekas karjääri˗ ja perenõustaja Maire Püss on koolitusel omandamas tedamisi ka perelepituse valdkonnas ja hakkab sellel alal alates veebruari lõpust soovijatele teenust osutama nii oma kodumaakonnas Jõgevamaal kui teistes Eestimaa piirkonades. Portaalile GoodNews selgitas ta perelepituse tähendust, selle protsessi eesmärke ja kulgemist.  

Perelepitus on kohtuväliste perevaidlusküsimuste läbirääkimisprotsess perelepitaja kaasabil, mille eesmärk on aidata vastaspooled omavahel läbi rääkima neid eraldavate vaidlusküsimuste osas, mille lõpptulemuseks on kohtuväliselt üksmeele ja kokkuleppe saavutamine. Eriti olulise tähtsusega on lepitusprotsess lapsi ja nende elukorraldust puudutavates küsimustes pärast vanemate lahkuminekut.

Lepitusel on selgelt määratletud etapid, mille käigus erapooletu isik aitab kaasa pooltevahelisele suhtlemisele edendamaks pooltevahelist koostööd. Lepitaja ettepanekuid lahenduste leidmiseks teha ei saa, kuid ta saab pakkuda erinevaid soovitusi avardamaks lahendusvariante ning innustada pooli lahenduste leidmise teel. Lepitaja ei tohi anda omapoolset hinnangut, pakkuda lahendust olukorrale või vastu võtta pooli puudutavaid sisulisi otsuseid.

Lepitamine on alternatiiv vägivallale, eneseabi- ja kohtuprotsessidele, mis erineb nõustamisest, teraapiast ja arbitraažist. See on protsess, mis asetab rõhu poolte enda vastutusele otsuste puhul. Seda viivad läbi kutsetunnistusega kutseregistris registreeritud perelepitajad, kes kuuluvad Perelepitajate Ühingusse ja saavad seal  superviseerimist.

Lepitajaid kaasatakse läbirääkimistesse, kui:

• üksmeelele ei jõuta vaidlusküsimuste arvus, järjestuses, tähtsuses, suhtumises, hoiakutes;
• pooli lahutavad erinevad väärtushinnangud;
• pooled ei suuda tegelikes või tajutud huvides kokkuleppele jõuda;
• puudub selge, ühine asjade arutamise ja läbirääkimiste kogemus või ei peeta kinni kokkulepetest või suhtlusreeglitest;
• läbirääkimiste alustamine või „ummik“läbirääkimine tundub pooltele üleliia raske;
• tajutakse tugevaid emotsioone, mis takistavad lahenduste leidmist;
• läbirääkimispingutustest hoolimata jääb suhtlemise kvaliteet puudulikuks;
• konstruktiivset mõttevahetust takistavad eelarvamused, stereotüüpsed hinnangud;
• korduv negatiivne käitumine (vihastamine, süüdistamine, solvamine jne) tekitab poolte vahele tõkkeid;
• faktide tähtsuses, hindamises ja väljendamises valitsevad tõsised lahkhelid.

Lepitus on vabatahtlik ja pooled peavad olema ise protsessist huvitatud.

Perelepituses eristatakse kahte erinevat vormi:

• Lapsekeskne lepitus, mis aitab vanematel korraldada lapse hooldus- ja elukohaküsimusi, elatisrahaga seonduvaid küsimusi, suhtlemiskorda jne;
• Kõikehõlmav lepitus, mis kaasab suhteprobleemid, rahaasjad ja varaküsimused.

Soovitatav on, et perelepitaja tööruumis peab nähtaval kohal olema lepitaja kutsetunnistus, mis on kutseregistri poolt välja antud. Klient võib  kontrollida kutse olemasolu kutseregistrist.

Jaan-Ivo Lukas