1. Avaleht
  2. Ukraina rahva toetuseks
  3. VABATAHTLIK KANGELANE UKRAINA PIIRIL I Mis toimub Ukraina piiril põgenikega ja kuidas neid kõige efektiivsemalt aidata?
VABATAHTLIK KANGELANE UKRAINA PIIRIL I Mis toimub Ukraina piiril põgenikega ja kuidas neid kõige efektiivsemalt aidata?

VABATAHTLIK KANGELANE UKRAINA PIIRIL I Mis toimub Ukraina piiril põgenikega ja kuidas neid kõige efektiivsemalt aidata?

Vabatahtlik Anti Liivak, kes on olnud abiks Ukraina piiril, sõnab, et kui on soov aidata, peaks mõtlema, kuidas seda teha kõige efektiivsemalt. Paljud inimesed soovivad aidata ja on istunud autodesse, et tuua piirilt põgenikke, kuid organiseerimata tegevus võib hoopiski vabatahtlike tööd segada ning kütusele kulunud raha eest võiks aidata hoopiski korraldada efektiivsemat põgenike transporti Eestisse. Liivak selgitab, mis Ukraina piiril toimub ning kuidas kõige tõhusamalt saaks Eestisse saabuvaid ukrainlasi aidata. „Me kõik teeme seda, et põgenikud saaks kiiresti abi ja tuge. Kui me üksteist segame, ei saa keegi tööd tehtud,“ toob ta välja.

Oluline on tegutseda koordineeritult

Liivak sõnab, et tema sattus Ukraina piirile, kui nägi esimestel sõjapäevadel, et sinna oleks vaja abi. Ta nägi uudist, et põgenikele läheb järele buss ning pakkus end appi. Too päev ei sobinud ning edasi võttis ta ühendust Pagulasabiga. Bussi peale oli vaja appi inimesi.

Ta tõdeb, et temagi tegevus oli alguses pisut läbimõtlematu ning alles kohapeal nägi ta, kui oluline on tegutseda koordineeritult, mitte iseseisvalt kohale minna – see võib hoopiski teiste tööd segada ning lõpuks oled ise õnnetu, et ei saagi kedagi aidatud.

Liivak tõdeb, et esimestel päevadel valitses piiril täielik kaos. Miski ei olnud organiseeritud, inimesed põgenesid sõja eest ja keegi ei olnud toimuvaks valmis. Vaid kohalikud võimud aitasid, kuidas suutsid.

Kohapeal hakkasid vabatahtlikud ehitama üles baasi ning organiseerima, kuidas abivajajad kõige efektiivsemalt abi saaks. Ruttu pandi üles matkaautod, kuhu tehti kõnekeskused ja peakontor, peagi said seal ka inimesed vajadusel kohapeal magada.

Kiirelt on ehitatud üles meeletu infrastruktuur ning vabatahtlikud on kohapeal oma autodega, et tuua lähiümbrustest inimesi busside peale. Liivak selgitab, et kõnekeskusest tuleb info, et mõni inimene ei saa ise bussi peale tulla – vahel on distants isegi 50 kilomeetrit, inimesed on väsinud ja kurnatud. „Ma tegelen nagu taksodispetšeri tööga. Suhtlen kõnekeskusega, saan ülesande sõita,“ kirjeldab ta oma rolli piiril.

Eestist asjade kohaletoomine ei pruugi olla efektiivne

Liivak sõnab, et Ukrainasse sõites laoti esimese asjana autod maast laeni asju täis – toit, esmatarbekaubad, mähkmed ja muu. Siis kardeti, et ehk ei ole Poolast asju saada, aga tegelikult on seal kõike ja Poolas on asjad soodsamadki. Nii usub Liivak, et kõige arukam on Ukrainasse saatmiseks annetada mitte asju, vaid raha nende ostmiseks.

Ta toob näite, et kui ühel hommikul tekkis probleem, et kohapeale on vaja pikendusjuhtmeid, siis Eestist saates saabuks abi kahe ööpäevaga, aga pikendusjuhtmeid on vaja kohe.

Nii soovitabki ta pigem annetada raha. Kui ei soovi annetada suurtele organisatsioonidele, otsida üles inimesed, kes on kohapeal ja kellel on info, mida kohapeal tarvis on.

Kui on sooviks annetada asju, soovitab ta pigem annetada põgenikele, kes on juba Eestis kohapeal. Ta selgitab, et neil ei ole praegu tööd, on vaja toiduabi ja esmatarbekaupu. Selleks on mõistlik võtta ühendust kohaliku omavalitsusega, kes majutab inimesi, kuni neile püsivad elukohad leitakse.

Suured organisatsioonid saavad abi korraldada kõige tõhusamalt

Küll aga rõhutab Liivak, et suurtel organisatsioonidel on rohkem kontakte ning võimalusi kõige efektiivsemalt abi korraldada. Ta toob näiteks, kuidas üks sõpruskond soovis viie väikebussiga tulla piirile põgenikke tooma. Viie väikebussi peale kulub kütuseraha umbes 2500 eurot, peale mahub 15-20 inimest. Kui selle asemel annetada see 2500 eurot organisatsioonile, saavad nad tellida suure bussi ning sama raha eest saab toodud Eestisse palju rohkem põgenikke. See on kuluefektiivsem.

Lisaks on bussijuhid harjunud pikkade vahemaadega, nad peavad kinni töö- ja puhkeajaseadusest ning teevad seda tööd iga päev. Bussidesse on inimesed panna palju turvalisem ning võimalus, et võib juhtuda õnnetus, on palju väiksem, kui autot juhib üks inimene, kes magamata 1500 kilomeetrit sõidab.

Nii on Liivakul tuua ka näide, kuidas piirilt üle 20 auto tühjalt tagasi saadeti, sest nad tulid organiseerimata ning ehkki soovides head, tekitasid vaid segadust. Selle kulu eest oleks võinud aga ära teha palju enamat.

Head Uudised GoodNews