Avaleht Haridus Otepää uus loodusõpetaja käis suvevaheajal Alpides
Otepää uus loodusõpetaja käis suvevaheajal Alpides

Otepää uus loodusõpetaja käis suvevaheajal Alpides

Läinud sügisel õpetajana töötamist alustanud Anna Katt käis oma esimesel suvevaheajal mägimatkal. “Praegu ei mõtle ma kooli ja oma töö peale üldse. Enne puhkust tegin ettevalmistused ära, et uue kooliaasta eel oleks kergem pihta hakata ja viskasin kooli ajutiselt peast. Praegu puhkan – tulin just Alpidest matkamast,” kinnitab ta.

“Seal oli mõnevõrra teistsugune ilm kui Eestis,” muigab Anna, ”Olime Ötztali orus ja 30 plusskraadist polnud juttugi, ikka poole vähem. Ja üleval mägedes oli üldse vaid paar kraadi sooja, ükspäev sadas isegi lund.” Vahelduv ilm ja kõrgustes muutuv temperatuur on Anna sõnul mägimatkadel tavaline ja kui õigesti riietuda, pole kurta midagi.

Omamoodi mägimatk tõusude ja laskumistega oli ka Otepää Gümnaasiumi loodusainete õpetaja Anna esimene kooliaasta. Said ju koolid vahelduva eduga vaid mõne kuu avatud olla, kui kõik lapsed koduõppele saadeti. “Ma ei ütleks, et see nüüd minu jaoks kooliaasta ära rikkus. Proovile pani küll ja sundis ehk natuke enam pingutama, eelkõige õppematerjalide väljatöötamisel. Neid valmistasin küll nii palju ette, et on järgmistekski aastateks võtta. Aga teisest küljest oli distantsõpe ikka palju kurnavam kui kontaktõpe. Vahel tuli arvuti taga lausa masendus peale, sest tööd oli oluliselt rohkem ja silmast silma ei saanud suhelda. Õpilaste tööde ülevaatamine ja tagasisidestamine võttis meeletu aja ning 10-12-tunnised tööpäevad olid tavalised. Sellest hoolimata jäin esimese aastaga rahule, õppisin ise väga palju ja olen hea meelega õpetaja,” võtab Anna kooliaasta valu ja võlu kokku.

Geenid viisid geenitehnoloogi õpetajaks

Annale meeldibki oma elukutse juures kõige rohkem vahetu suhtlemine lastega klassiruumis ja rutiinivabad päevad. See on ka põhjus, miks ta pärast geenitehnoloogia bakalaureuseõpet astus haridusteaduste magistrisse loodusainete õpetaja erialale. “Ma hakkasin pelgama, et ehk pole kuskil laboris töötamine ja omaette teadustöö kallal nokitsemine siiski päris minu pärusmaa, tahtsin rohkem suhelda ja oma teadmisi jagada. Gümnaasiumi ajal tegutsesin “Kolme põrsakese” teadusteatris, ülikoolis käies töötasin muuseumis, kus korraldasin lastegruppidele loodusteaduse teemalisi sünnipäevi ja laagreid. Seal avastasingi, et õpetamine meeldib ja sobib mulle.”

Võib-olla taipas noor geenitehnoloog ka seda, et pärilikkus paneb end maksma ja vastu puigelda pole mõtet. Lõppude lõpuks olid loodusainete õpetajad ka Anna vanavanemad ja tema isa Neeme Katti teatakse kui hinnatud keemiaõpetajat ja õpikute autorit, kel olemas ka oma Youtube’i kanal. Anna ema on jälle muusikapedagoog.

Noor õpetaja tunneb noori

Niisiis on nii õpetajatöö kui ka loodusteadused saatnud Annat maast madalast. Kas aga tänapäeva arvutilapsed enam loodust üldse tunnevad ja tunda tahavad? “Ma ütleks küll, et huvi on,” kinnitab noor õpetaja. “Võib-olla pole tänapäeva noored kõige paremad linnu- ja taimetundjad, aga siin on minu arust üks põhjus ka see, et muutunud on õpikäsitus. Me ei õpi enam nii palju pähe fakte, olulisem on analüüsioskus, seoste loomine ja allikakriitilisus,” räägib Anna. “Kõike ei peagi peast teadma, kui oskad usaldusväärsest kohast vastuseid otsida.” Oma kooli õpilasi õpetaja Anna päris looduskaugeteks ei pea. “Meil on ikkagi väikelinna kool, paljud õpilased elavad üldse maal ümberkaudsetes külades.”

Oma õpilaste kaitseks ütleb Anna veel sedagi, et tegu on toredate noortega, kes pole algajal pedagoogil elu põrguks teinud. “Natuke kartsin esiotsa, et äkki panevad proovile, hakkavad vastu ja ma ei tule toime. Nii hullu olukorda siiski ette tulnud pole,” kinnitab Anna, kelle sõnul on õpilased õpetajatega suheldes kindlasti julgemad, kui olid omal ajal koolis käies nende emad-isad.

“Õpilased küsivad, kui nad ei saa tunnis aru, see on positiivne. Vaielda ja argumenteerida meeldib neile küll – mul oli juhus, kus kaks gümnasisti saatsid mulle sõnapealt sarnase kodutöö. Kui ma neile kirjutasin, et tööd on identsed, siis üks neist vastas mulle, et aga ülesandes olid ju ühed ja samad küsimused, sellepärast on ka vastused sarnased. Sarnasus on üks asi, aga seal oli tegemist üks ühele sama tekstiga,” muigab Anna, kellel pole enda kehtestamisega seni probleemi tekkinud, kuigi ka tema enda gümnaasiumiaeg polnud teab mis ammu.

Paiguti tundub talle, et noorus on hoopis kasuks, ta suudab õpilastega samastuda ja saab neist aru. Sedasama kinnitasid ka õpilased ise, kui Anna palus õppeaasta lõpus oma esimesele õpetaja-aastale anonüümne tagasiside anda.

Arvuti tagant õue ja Alpidesse

Suvevaheaega ootas õpetaja Anna Katt samasuguse innuga kui tema õpilased. “Ka õppeaasta-sisestel vaheaegadel saab veidi hinge tõmmata, aga seal õpetajad tegelikult ei puhka, lihtsalt tunde ei anna. Kevadeks olin juba üsna väsinud. Arvutit ei tahtnud pärast kuudepikkust distantsõpet nähagi. Mäletan üht nädalavahetust enne suvevaheaega, kus tegin päev otsa aias füüsilist tööd: muldasin kartuleid, niitsin muru, rohisin. Mul oli kohe vaja ennast vabas õhus liigutada,” ütles ta.

Vabas õhus viibimise lusti kogeb Anna ka matkates, tegemist on ammuse hobiga. “Selle pisiku sain külge isalt, kes matkas ise ja korraldas retki gruppidele. Kui ma olin 12-aastane, kutsus ta mind oma suvisele Slovakkia mägimatkale kaasa. Alguses tundus see ettepanek veidi kummalinegi, ma polnud selles vanuses sugugi eriline matkafänn. Aga läksin ikkagi ja jäin käima. Sellest ajast saadik pean igal suvel vähemalt korra mägedesse pääsema.”

Inimesed ja teekond

Kõige meeldejäänumaks elamuseks peab ta matka ümber Alpide kõrgeima mäe Mont Blanci, kus sai 11 päevaga läbida kolme riiki, sest Mont Blanc asub Itaalia, Prantsusmaa ja Šveitsi piiril. Anna mäletab toredaid õhtuid mägihüttides, kus matkajatele pakutakse einet ja kuhu tulevad kokku rännuhuvilised üle kogu maailma. “Osad neist on su eelmise päeva matkakaaslased, osadest saavad uue päeva omad. Need inimesed on matkakogemuse lahutamatu osa,” lisab Anna. “Teiseks protsess ise. Tavaliselt räägitakse matkamise eesmärgi puhul ikka kuhugi jõudmisest. Kui ollakse mägedes, siis mäetipu vallutamiseks. Tegelikult on eesmärk ju minna sihtpunkti ja tulla sealt tagasi. Tähtis on teekond. Ja ükski argielu mure mägedes ei loe, need jäävad matkama tulles maha.”

Ehkki Anna matkab mägedes, ei ole tegu alpinismiga. Kõrgmägede jaoks on vaja juba eraldi ettevalmistust ja varustust. “Ma olen sellele mõelnud, et kui saaks vastava koolituse ja leiaks grupi, kellega minna juba päris mäetippu, näiteks sellesama Mont Blanci otsa,” unistab Anna. “Teine soov on ära käia Džomolungma baaslaagris, see on minusugustele matkajatele sobiv retk ja siis saaks natuke muud mäestikku ka näha.”

Mis ei tähenda, nagu hakkaks Anna armastus Alpide vastu kustuma. “Vastupidi,” kinnitab ta. “Veel mõned aastad tagasi tundsin sinna jõudes vaimustust, vaatasin kõike suu ammuli. See tunne on muutunud – nüüd lähen ma Alpidesse nagu koju.”