Avaleht Eesti elu Otseülekanne: visioonikonverents “Õnnelik linn” on täies hoos
Otseülekanne: visioonikonverents “Õnnelik linn” on täies hoos

Otseülekanne: visioonikonverents “Õnnelik linn” on täies hoos

Arhitekt Indrek Allmann leidis täna Tallinna visioonikonverentsil „Õnnelik linn“ peetud ettekandes, et ühiskonnas muutub laiemalt toimuva rohepöörde kontekstis järjest raskemaks ja varsti suisa kuritegelikuks planeeringulistes otsustes vaid ilule ja muudele sisseharjunud praktikatele tuginemine.

Allmann rääkis, et nii nagu gravitatsioon toob õuna maa peale, nii toimivad ka linnaruumis nähtamatud „füüsikaseadused“. „Kui me soovime oma tegutsemisviisis päriselt midagi muuta või pikemas perspektiivis lihtsalt ellu jääda, tuleb üles otsida linnaruumi mõjutavad, matemaatiliselt mõõdetavad protsessid. Läbi poliitiliste otsuste peame hakkama nendega arvestama, allutades igapäevase praktika linnaplaneerimises selgelt defineeritud eesmärkidele,“ leidis ta.

Allmann tugines oma ettekandes erinevatele viimasel kümnendil tehtud linnauuringutele ja tõi välja peamised seaduspärasused, mis kehtivad sarnaselt nii Amsterdamis, Veneetsias kui ka Tallinnas. „Peamine küsimus on, kuidas eksisteerivat linna reorganiseerida. Linna tuleb muuta kompaktsemaks nii füüsiliselt kui ka ajaliselt. Valglinnastumine tuleb Tallinnas peatada. Linnaruumis tuleb suurendada tihedust, kuid seda ei saa teha rohekeskkonna arvelt. Tallinnas saame seda teha ajalooarmide silumisega, siin on hulgaliselt kunagisi tööstusalasid, millele tuleb anda uus funktsioon. Nende põhimõtete mõistmine ja rakendamine võimaldab rohepöörde ka päriselt ellu viia,“ lisas Allmann, kes on Paljasaarde rajatava Hundipea kliimaneutraalse naabruskonna idee üks autoritest ja projekti eestvedajatest.

Visioonikonverentsil kõnelenud Taltechi tuleviku linna professor Jenni Partanen nentis, et keskkonnakvaliteet ja oskuslik planeerimine on ülimalt oluline, kui tahame luua õnnelikku linna, mis on mitmekülgne, elav, kõigiga arvestav ja üllatav.

Partaneni sõnul seisneb dilemma selles, et praeguses süsteemis vajame majandusliku ja sotsiaalse stabiilsuse jaoks kasvu, aga liigne kasv kahjustab lõpuks ökosüsteemi ning tekitab ebastabiilsust ja kliimamuutusi, mis mõjuvad samuti majandusele halvasti. „Samas toodavad linnad suurema osa teadmistest, toodetest ja teenustest ning seal on kõige rohkem investeeringuid ja haritud inimesi, kes võtavad kasutusele uusi võimalusi ja kohanevad muudatustega,“ selgitas ta. „Linnad pakuvad praegustele probleemidele mitmeid lahendusi. Peame lihtsalt nende tulevaste väljakutsete keerukat olemust paremini mõistma.“

Professor Partanen rääkis, et linnad on mitmel moel sarnased looduses esinevate ökosüsteemidega, mis vaatamata põhjalikule planeerimisele ja juhtimisele kasvavad ja arenevad vastavalt enda loogikale. „Võime öelda, et rahvastikutihedus on linnade evolutsiooni põhjus ja ka tagajärg. Rahvastikutihedus omakorda soodustab tootlikkust ja innovatsiooni, parandab ligipääsu toodetele ja teenustele, vähendab läbitud vahemaid, soodustab energiatõhusat ehitust ja transporti ning võimaldab piiratud ühiskommunikatsioonide rohkemate inimestega jagamist,“ lisas Partanen.

Negatiivse poolena tõi ta aga välja, et suur rahvastikutihedus tähendab ka ülerahvastatust, mis muudab linnades elamise ja liikumise kallimaks. „Paradoksaalsel kombel näitavad uuringud, et tiheda rahvastikutihedusega linnades on inimeste eluviisid vähem energiatõhusad ja autosid kasutatakse rohkem kui maapiirkondades. Jätkuvad kliimamuutused tekitavad veelgi ekstreemsemaid ilmastikutingimusi ja liigne rahvastikutihedus võib muuta linnad haavatavaks.“

Tuleviku linna professori sõnul ei tohi paremate linnade loomiseks neid hooletult tihedamaks ehitada. „Peame uurima linna omadusi ja dünaamikaid praegu ja ka tulevikus. See strateegiline töö puudutab kogu linnasüsteemi toimimist: ligipääsetavus ja liikumisvõimalused, rohetaristu ja topoloogia, olemasolev rahvastik, ärid, kultuur ja teenused ning muidugi nutisüsteemid ja uus digitaalne eluviis,“ loetles ta.

Kirjanik Jan Kaus rääkis konverentsil lühikeses videoloengus, kuidas igas linnas eksisteerib nii nähtav kui ka nähtamatu linn. Esimene on füüsiline ruum, teine aga selle elanike tajutav linn, kus minevik ja olevik segunevad.

„Nähtav linn on pealispinnal väga lihtne, see on meeltega haaratav füüsiline ruum, mis koosneb hoonetest, tänavatest, parkidest ning olenditest ja esemetest, mis seal liiguvad või asetsevad. Nähtamatu linn on keerulisem. Nähtamatut linna eksisteerib sama palju, kui elab selles linnas inimesi. Nähtamatu linna põhielement on paljusus,“ rääkis Kaus.

„Nähtav linn on olevikuline, millele astub vastu nähtamatu linna ajataju, kus minevik ja olevik alati segunevad. Inimestel on eripärane võime, et nende liikumised ja kogemused salvestuvad mällu. Neil on võime oma liikumisi ja kogemusi mäletada ja meeles hoida. Ja just sellest võimest tekibki nähtamatu linn. Sest inimesed ei mäleta ainult seda, mida või miks nad midagi tegid, vaid nad mäletavad sageli ka seda, kus nad seda tegid. Nad mäletavad mingit kohta, mis aitab neil mäletada,“ selgitas ta.

Kaus viitas ettekandes Mihhail Šiškini romaanis „Kiri sinule“ leiduvale ütlusele, et oluline pole mitte ainult kohtumine mälestusmägi juures, vaid ka mälestusmärk kohtumise juures. Sellest lähtuvalt on õnnelik linn selline, mille linnaruumis on palju mälestusmärke kohtumiste juures. „Linnaruum, kus on võimalik uidata, peatuda, kusagil seisma jääda ja järele mõelda, eksida, kuhugi nurga taha pöörata, ja siis sattuda mingitele huvitavatele tähenduslikele hetkedele või just nimelt kohtuda kellegagi. Mõni neist kohtumistest võib ju osutuda inimese elus lausa pöördeliseks.“

Konverentsi kohta saab lugeda ka SIIT.