President Karis avas raamatuaasta ja andis aasta kirjandusõpetaja tiitli Ivika Heinale
Eesti raamatu aasta patroon president Alar Karis avas eesti kirjanduse päeval raamatuaasta ning andis üle aasta kirjandusõpetaja tiitli Miina Härma Gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetajale Ivika Heinale.
„Eesti raamatu aasta annab meile kõigile võimaluse mõelda meie kultuuri ja olemuse juurtele. Nendele, kelle õlgadel me seisame ning tänu kellele oleme kujunenud sellisteks, nagu me täna rahvana oleme,“ ütles president Karis sõnavõtus Tartus Toomemäel Kristjan Jaak Petersoni kuju juures.
Eesti raamatu aasta annab meile kõigile võimaluse mõelda meie kultuuri ja olemuse juurtele.
Toomemäel luges Kristjan Jaak Petersoni luulet näitleja Külliki Saldre, musitseerisid EiK, Haldi Välimäe ja Mattias Tirmaste.
Aasta kirjanduseõpetaja tiitlit antakse välja kolmandat korda. Mullu pälvis selle Gustav Adolfi Gümnaasiumi (GAG) eesti keele ja kirjanduse õpetaja Anu Kell ning aasta varem Märjamaa Gümnaasiumi õpetaja Sirje Nootre.
Raamatuaasta kestab eesti kirjanduse päevast kuni järgmise aasta emakeelepäevani, 14. märtsini.
President Alar Karise sõnavõtt:
Head eesti kirjanduse hoidjad, austajad ja edasikandjad,
täna algab suur eesti raamatu aasta. 1525. aasta 9. novembril kirjutas Lübecki toomdekaan Johannes Brandes oma päevaraamtusse, et „raad on pannud Kuldsarve kõrtsis aresti alla vaadi, mis oli täis luterlikke raamatuid, samuti liivi, läti ja eesti rahvakeeles missasid, et seda ei viidaks laevale [ja] et ta ei mürgitaks ristiusus veel harimata rahvast.“
Sel ajal katoliiklikul Saksamaal tundus luterlik missaraamat ketserliku ja jumalateotusena, mistõttu tuli nimetatud trükised ära põletada. Sestap pole neist trükistest midagi säilinud. Kuid ajalugu on ka varem pakkunud imesid. Mine tea, äkki ilmub kunagi ka sellest vaadist mõni fragment päevavalgele.
Tänasel eesti kirjanduse päeval siin Kristjan Jaak Petersoni monumendi juures võiksime mõelda aga hoopis oma kirjanduse algusele. Miks ei peeta meie kirjanduse alguseks meie regilaule, muinasjutte või muistendeid või Henriku Liivimaa kroonikas ilmunud eestikeelset fraasi „Laula, laula, pappi“?
Või todasama 1525. aastal ilmunud trükist? Või alles sajand tagasi meie raamatuloo algust märkinud aastal 1535 Tallinna Niguliste kiriku õpetaja Simon Wanradti ja Tallinna Püha Vaimu kiriku õpetaja Johann Koelli katekismust, millest imekombel on mõned fragmendid säilinud?
Jah, viimased on rahvuselt sakslaste kirjutatud tarbetekstid või ürikud, rahvaluule aga on meie omamütoloogia, kõige alus, millel konkreetne autor puudub.
Kõige lähemal eesti kirjandusloo algusele võib pidada Saksamaalt pärit sõjapõgenikku, õpetajat ja pastorit Reiner Brockmanni. Brockmann kolis Eestisse, töötades Tallinnas ja hiljem Kadrinas. Tema sulest pärineb 1637. aastal kirjutatud esimene teadaolev eestikeelne luuletus, mis on ühtlasi vanim teadaolev eestikeelne ilukirjandusteos.
Kui varasemad eestikeelsed tekstid olid eeskätt tarbetekstid, siis Brockmanni luule on kunsttekst, olgugi et kirjutatud pigem poolnaljana ja intellektuaalse keelelise harjutusena sõbrale pulmadeks.
Ja ärme unusta Puhja köstrit Käsu Hansu, kes 1708. aasta paiku kirjutas nutulaulu Põhjasõjas räsitud vaesest Tartu linnast.
Kui Brockmann polnud eestlane, siis Käsu Hans ei pidanud ennast luuletajaks. Seega tuli oodata 1801. aastal sündinud Kristjan Jaak Petersoni. Viljandimaalt Karulast pärit Riia eesti koguduse kirikuteenri ja kellalööja poeg, kellest sai esimene eestlane, kes pidas ennast ise ka luuletajaks.
Peterson tutvustas end alati eestlasena. Ta oli Tartu Ülikooli esimene üliõpilane, kes end eestlasena määratles ja see on tähelepanuväärne, kuna toona oli rahvuse mõiste veel võrdlemisi uus ning enda määratlemine rahvuse järgi haruldane.
Peterson jõudis esimest korda Eestisse 1819. aastal, kui tuli Tartu Ülikooli õppima. Ometi eesti keeles kirjutas ta juba varem. Muide on huvitav, et täna kuuldud luuletuse „Kuu“ kirjutas 17-aastane Peterson 1818. aastal Riias ehk ajal, mil ta polnud kunagi Eestis käinud.
Peterson nimetas end maarahva laulikuks, rääkis umbkaudu kuutteist keelt, kasutas oma loomingus eesti rahvaluule pärandit. Tema kogutud eesti mütoloogia materjalide põhjal arendasid Faehlmann ja Kreutzwald välja eesti rahvusmütoloogia. Just Petersoni käe läbi sai Väinämöisest Vanemuine.
Ja seda kõike oma üürikese elu jooksul. Vaid 21-aastaseks elanud Petersonilt on säilinud täpselt 21 eestikeelset luuletust. Petersoni luulet ei peetud tema eluajal avaldamisvääriliseks. Selle tõstis 20. sajandi alguses meie kirjanduse alguspunktiks Noor-Eesti rühmitus. See ausammas siin Toomel valmis 1983. aastal ehk 42 aastat tagasi. Ehk täpselt kaks Kristjan Jaak Petersoni elukaart tagasi.
Ma loodan, et eesti raamatu aasta annab meile kõigile võimaluse mõelda meie kultuuri ja olemuse juurtele. Nendele, kelle õlgadel me seisame ning tänu kellele oleme kujunenud sellisteks, nagu me täna rahvana oleme.
