Queen! Kultuuriajalugu. Scaramouche tantsib fandangot
Queen tähistas 1978. aastal albumi „Jazz“ ilmumist New Orleansis halloween’ipeoga, kuhu kutsutud 400 külalise seas oli ajakirjanikke Ameerikast, Lõuna-Ameerikast, Suurbritanniast ja Jaapanist. Fairmonti hotelli ballisaal muudeti auravaks sooks, mille jaoks üüriti 50 surnud puud. Meelt palgati lahutama Bourbon Streeti suurimad friigid ja ekstsentrikud, mis tähendas, et ülejäänud baarid ja klubid pidid selleks õhtuks uksed sulgema.
See ei olnud enam pidu, vaid orgia, kus kurvikad stripparid suitsetasid vagiinadega sigarette, mõned rinnakad blondiinid osutusid pärast nappide kostüümide eemaldamist hästivarustatud meesteks ja saalis liikusid kääbused, peas kokaiiniga täidetud kandikud, kirjutab Pamela Des Barres raamatus „Rock Bottom“. Muusikatöösturitele pakuti tagatoas seksi.
Pidu läks kuuldavasti maksma 200 000 dollarit ja külastajad on öelnud, et pohmell kestis kuu aega. Plaadi vahele pandud laulu „Fat Bottomed Girls“ reklaamiv plakat tekitas Ameerikas sellist pahameelt, et tuli ära korjata. Mida teha järgmiseks? Kuidas ekstravagantsuse meediamasinat liikumas hoida? Queenil olid ju maailma kalleimad bändikoosolekud, nad kogunesid stuudiotes, kus tund maksis varanduse. Igal tuuril pidi olema eelmisest enam valgustust, võimsam heli, kirjum lavakujundus.
Maksude tõttu tuli lindistada välismaal. Bänd suundus 1979. aasta suvel Münchenisse, mis oli saanud tuntuks diskokuninga Giorgio Moroderi pesana. Produtsendiks võeti Moroderi sõber Reinhold Mack, ent Queeniga töötamine polnud kerge. „Nad olid nagu pensionärid, oma väljakujunenud tavadega,“ meenutab Mack.
Queen ei tulnud Münchenisse plaaniga plaadistada albumit. Tehti ühe- ja kahenädalasi sessioone. Queenis kirjutasid lugusid kaks meest: Freddie Mercury ja Brian May. Mercuryga oli lihtne, tema kirjutas loo 20 minutiga, May võis nokitseda pärast inspiratsioonipuhangut aga tüdimuseni tähtsusetute detailide kallal.
Esimesena valmis „Crazy Little Thing Called Love“. Mercury võttis akustilise kitarri ja hüüdis: „Ruttu, enne kui Brian tuleb!“ Kuus tundi hiljem oli pala valmis. May vihkab Macki endiselt, kuna Mack sundis teda selle jaoks mängima Telecasterit. Laul läks Ameerikas esikohale, mis aitas enesekindlusele kõvasti kaasa.
Kõik teised oleks hinnanud Münchenit linnana, mis meelitas Mozartit, Wagnerit, Mahlerit ja Straussi, kirjanik Thomas Manni ja ekspressionistlikku kunstnikku Kandinskit, Mercury ja Euroopa homoseksuaalide jaoks oli München aga Euroopa geipealinn. Keegi ei jälginud iga su sammu. Klubid olid diskobuumi tõttu rahvast täis seitse päeva nädalas. Mercuryle meeldis küll pidutseda klubides, mis polnud mõeldud ainult geidele.
„Mina muidugi arvasin, et kõik geid on nõrgukesed, aga Freddie võttis mind kord sellisesse nupuvõtesse, et ma ei suutnud liigutada. Ta oli kõige tugevam mees, keda ma olen kohanud,“ meenutab Status Quo laulja Francis Rossi.
May räägib raamatus „Queen: As It Began“, et Münchenil oli bändile suur mõju. „Me käisime pea igal õhtul klubides. Eriline lemmik oli Sugar Shack, kus mängiti rokki ja diskot. Helisüsteem oli nii imeline, et kui mõned meie lood seal hästi ei kõlanud, muutis see meie mõtlemist. Ega me Münchenis palju tööd tehtud ei saanud.“
Mercury hakkas kandma nahka. 1980 mais ilmunud „Play the Game“ oli esimene singel, mille videos demonstreeris ta vuntse. Naisfännid pahandasid. Kui tavaliselt loobiti lavale aluspükse, siis nüüd vuntsiajamistarbeid. Juunis ilmunud albumist „The Game“ sai aga esimene Queeni plaat, mis läks Ameerikas esikohale, ja see oli nende edukaim plaat seal 4 miljoni müüdud eksemplariga. Queen oli saanud hakkama võimatuga, löönud üle „Jazzi“.
Pildil on nad noore Diego Maradonaga Argentinas, kus Buenos Airese kontserdile 1981. aastal tuli suurim hulk inimesi riigi ajaloos: 300 000.
Konstantin Kuningas
